Müstiline kogemus: maalimisrännak hüpnoosis

“Hüpnoosi ja loovate tegevuste ühendamine annab terapeudile võimaluse olla loov, kasutada kõike, mis inimesele meeldib, mis talle korda läheb, mis paneb ta positiivselt vibreerima: mis teda juba igapäevaselt hüpnotiseerib. Polegi vaja leiutada jalgratast, vaid terapeut saab kasutusele võtta selle, mis juba olemas on,” ­ütleb hüpnootiliste maalimisrännakute läbiviija Jane Nurklik.

Maalirännakuni hüpnoosis jõudis Jane peale paariaastast hüpno­teraapiaga tegelemist. “Mõistsin, et kogu selle kogemustepagasi, mille olen omandanud aastate jooksul, huvitudes täiesti erinevatest loovatest tegevustest – tants, laulmine, kunst jne – saab ühendada läbi ühise näitaja: hüpnoosi. Olen suur iseendaga eksperimenteerija. Ühel päeval, kui peale ligi 20aastast pausi taas pintsli kätte võtsin, jõudsin arusaamiseni, kuidas minu viis maailma näha ja tunnetada, erinevaid emotsioone – rahulolu, rahulolematust, kannatamatust, enesekriitilisust jne tunda jm), peegeldus küllaltki täpselt minu maalimise protsessis,” jutustab Jane. “Seda märgates lasin käel lihtsalt joonistada, värvidega eksperimenteerida, püüdes kõike mentaalset hetkeks välja lülitada ja mitte midagi teadlikult analüüsida. Lasin lahti ideest, milline peab minu arvates tulema lõpptulemus. Lasin endasse tulevatel emotsioonidel elada ja olla. Maalisin seda mis minust endast sel hetkel tuli. Iseennast,” mõtiskleb ta.
Jane ei pidanud seda hetkel üldse oluliseks, kuid lõpptulemus oli esteetiliselt ilusam kui kunagi varem. “Tundus nagu oleksid kõik minu kunagise kalli kunstiõpetaja õpetused jõudnud riburadapidi päriselt kohale alles siis, pea 20 aastat hiljem. Ja hinges valitses rahu. Olin läbi teinud hiigelsuure transformatsiooni.”
Samal hetkel oli Jane ka toeks ühele kaasmaalijale, kes ka iseendaga läbi maalimise täielikult ühenduse sai ning läbi selle protsessi nii mõndagi tänu sellele enda elus muutis. “Toimusid arusaamised, andestamised, mõistmised... See kõik oli nii võimas, et otsustasin panna kokku sellise töötoa, kus inimesed saavad kõigepealt hüpnoosi läbi ühenduse iseendaga ning seda seejärel siis tunnetada ning läbi värvide elada lasta. Joonistamisoskus on selle juures täiesti teisejärguline,” ütleb terapeut.

Hüpnoos saadab meid kõikjal
Igale maalirännakust huvitunule selgitab Jane alati, mis on hüpnoos, hüpnoosiseisund. “Hüpnoos saadab meid kõikjal. See on täiesti loomulik meeleseisund. Hetked, mil ollakse justkui siin ja praegu, aga samas otsekui sukeldunud kuhugi mujale, tähele panemata, kuidas aeg voolab. Me kõik oleme taolises seisundis kümneid, isegi sadu kordi päevas. Näiteks hetkil, mil sõbraga rääkides avastame korraks, et oleme hetkeks oma mõtetesse põiganud. “Vaatame vastasolevat suud rääkimas, aga ise oleme kusagil mujal ja ei ole aimugi, mida öeldi.” Mõni ütleks, et “olin kui “pilve peal”, selgitab terapeut.
Hüpnoosiseisundis ollakse tema sõnul ka hetkil, mil praktiseeritakse meeldivaid asju – sporti, laulmist, tantsimist, lugemist, kudumist, taimedega tegelemist, meeldiva filmi vaatamist vms. “Oleme kindlasti kõik pannud tähele, et peale meeldivaga tegelemist oleme juba loomulikult õnnelikumad ja terviklikumad kui enne. Juba selles seisundis ise aju puhkab ning keha saab ennast paremini ravida, keharakud uueneda, närvisüsteem end taasluua”. Just taolistel hetkedel jõuame sügavate arusaamisteni ning vôtame vastu otsuseid, mis muudavad tihti meie elu. Olete mõelnud, miks inimesed loevad raamatuid või kirjutavad luuletusi? Mida see neile annab?”
Hüpnoos on kõikjal, eriti neis tegevustes, mis inimesele meeldib, kinnitab Jane. “Miks siis mitte kasutada ka teraapia huvides hüpnoosiseisundi loomiseks erinevaid kunstivorme? Olen oma seanssidel tihti lasknud inimestel joonistada, kasutanud muusikainstrumente, või kehal läbi liikumise, tantsu, väljendada asju, mida suu ei suuda. See on palju abiks olnud,” räägib ta.

Hüpnoosiseansist – kontrolli ei kaotata vaid hoopis leitakse
Hüpnoteraapiat praktiseerides kasutab Jane just seda inimesele täielikult loomulikku seisundit, et teda aidata lahendada erinevaid sisekonflikte. “Tüüpiline abivajaja tunneb, et üks osa temast ei ole rahul enda eluga, tahaks nagu midagi muuta, aga teine osa temast leiaks nagu alati kõikvõimalikke põhjuseid ja ettekäändeid, miks see ei ole hea mõte. Tihti avastatakse nii end aastaid hiljem läbi elamas neidsamu situatsioone, neidsamu emotsioone, neidsamu kannatusi,” jutustab Jane.
Hüpnoosiseisundis ollakse ühenduses iseendaga, mõnele meeldib öelda “oma tõelise minaga”. Kõik igapäevaelu virr-varr kaob hetkeks eemale, kirjeldab terapeut. Selles ühenduses peituvad tõelised vastused ja taipamised. Terapeut on sel hetkel kui valguse näitaja erinevatele võimalustele näha asju. “Tihti me ise, asja sees olles, näeme vaid selle ühte külge”.
Lõpuks teeb inimene ise otsuse, mis on ajendatud tema enda sügavast veendumusest ja soovist. Tihti see otsus tundub sel hetkel ainu­õige ja seda tunnetatakse kogu enda olemusega. Vastupidiselt küllaltki levinud väärarusaamale hüpnoosist ei kaota inimene enese­kontrolli, vaid protsessi käigus just saavutab kontrolli iseenda ja oma elu üle. “See on tema ise, kes saavutab ise kõik tulemused. Terapeut ei otsusta midagi kliendi eest. See annab sügava ja võimsa edu­elamuse ja motiveerib edasi iseendaga tegutsema” ütleb Jane.

Maalimisrännak kui ühendus iseendaga
Erinevad grupiseansid – grupi­rännakud, maalimine hüpnoosis või mantrarännakud ei ole päris võrraldavad individuaalseansiga, kuna siis lähtub terapeut inimesest endast, sellest, kuidas just tema asju näeb, millised on tema uskumused ja väärtused. “Need on meil kõigil väga erinevad. Näiteks võib tuua selle, kuidas samal sündmusel viibinud kirjeldavad kõik seda hiljem väga erinevalt – seda, mis just neile oluline oli. Grupiseanssidel käsitlen üldisemaid teemasid ja sugereerin üldisemaid asju. Kuigi oleme kõik väga erinevad, on inimestel siiski läbi aegade olnud sarnased püüdlused.”
Samas toimuvad grupiseanssidel hoopis muud protsessid, mis aitavad inimesel oma probleemidele lahendust saada. Näiteks grupi omavaheline sünergia, mis võimendub tihti üksteise kuulamisega lõpuringidel. Jane peab oma teraapiatel, kuid ka grupiseanssidel (nagu näiteks maalimisrännak hüpnoosis) oluliseks, et inimene saaks ühenduse iseendaga. “Et inimene tuleks käesolevasse hetke, siia ja praegu. Arvan, et kui inimene oleks iga päev iseendaga rohkem ühenduses, siis ei oleks talle terapeuti vajagi. Meil kõigil on vastused ja lahendused olemas iseenda sees.

Jätkub ajakirjas...