Muumiate saladused

Kes või mis on muumia?
Sõna muumia pärineb arvatavasti pärsia keelest asfalti või bituumenit tähistavast sõnast mūmuiya. Surnukehad on säilinud kas konserveerimise tõttu või on konserveerunud tänu erilisele keskkonnale näiteks nagu kuivamine kuumas liivas või kõrgmäestikus, äkiline külmumine või sohu uppumine. Surnukehad palsameeritakse peamiselt rituaalsetel eesmärkidel.

Muumiate uurimine
Muumiatest saab võtta DNA proove. Sellest on olnud hindamatut kasu Vana-Egiptuse ajaloo väljaselgitamisel, sest Egiptuse kuningate ja nende pereliikmete muumiad on sageli säilinud koos mitmesuguste juurdekuuluvate tekstide ja joonistega ning nii on võimalik kindlaks teha nende täpne omavaheline sugulus.
Enamasti uuritakse muumiaid kompuutertomograafiaga. See on röntgenuuringu edasiarenenud vorm, mis loob kujutise luudest, lihastest ja rasvkoest. See teeb keha organitest palju detailsemaid pilte kui röntgeniaparaat ning suudab luua 3D-kujutisi, mida saab arvutis vaadata mitme nurga alt.

Surma põhjused
Tänu kompuutertomograafiale on saanud teadlased kindlaks teha muumiate surma põhjused ja saladused. Kompuutertomograafias on näha, kuidas 5500 aastate eest surnud mees tapeti, kuna skaneerimine tuvastas torkehaavad mis olid talle surmavad. Samuti tehti kindlaks, et mees oli surres kõigest 18-21 aastat vana. Samuti on tehtud kindlaks, et Egiptuse üks kuulsamaid vaaraosid Ramses III tapeti 1155. aastal kõri läbi lõigates. Muumial oli kaelal 7 cm laiune haav, mis oli varem sidemete all peidus.
Uuringud näitavad, et muumiad surid lihtsatesse haigustesse ja vigastustesse. See oli ilmselt sellepärast, et siis ei osatud selliseid haigusi ja vigastusi ravida. Näiteks ühelt noorelt vaaraolt võttis elu murtud jalg. Teadlaste sõnul nõrgendas luumurd vaarao seisundit nii palju, et ta ei suutnud malaarianakkusele vastu panna. Muumiad on surnud ka kopsukahjustustesse, kopsupõletikesse ning kehavigastustesse.

Miks hakati inimesi ­mumifitseerima?
Egiptlased uskusid, et pärast surma elu jätkub. Selle kohta on iidne müüt, mis räägib, et esimesena võitis surma egiptuse kuningas Osiris, kes pöördus pärast seda, kui õel vend Seth oli ta mõrvanud, tagasi ellu. Üleni sidemetesse mässitud Osirisest sai surnute kuningas ja egiptuse esimene muumia. Muistsed egiptlased uskusid, et kui keha ei lagune, võib inimese hing või vaim elada igavesti.
Et vältida laiba kõdunemist ja luukereks muutumist , arendasidki nad kehade säilitamise teaduse. Enamasti said seda endale lubada ainult rikkad. Vaesemad inimesed maeti sidemeteta ja kirstuta külasurnuaedadesse lihtsatesse haudadesse. Kuumas liivas nende kehad kuivasid ja säilisid loomulikul teel. Kunstlik mumifitseerimine oli rituaal, mis võeti ette jõuka eliidi puhul.

Salajane rituaal
Mumifitseerimine oli salajane rituaal. Pole säilinud ühtegi juhendit. Siiski on teadlastel õnnestunud balsameeritud kehasid uurides see protsess suure tõenäosusega taastada.
Muumia valmistamise esimene samm oli keha pehmete siseorganite eemaldamine, sest need lagunevad kiiresti. Kõigepealt eemaldati nina kaudu aju, kasutades selleks metallist varrast ja pika varrega lusikat. Mõnikord pesti pea puhtaks veega. Järgmiseks tehti räninoaga sisselõige kõhu vasakule poolele. Selle lõike kaudu eemaldati magu, soolestik, maks ja kopsud. Need säilitati erilises looduslikus kristallsoodas ja seejärel kas keerati pakkidesse või paigutati urnidesse. Uue riigi ajal kasutati mumifitseerimise käigus eemaldatud siseelundite säilitamiseks erilisi urne – kanoope. Tihti olid selliste urnide kaaned inim- või loomapea kujulised, esindades jumala Horose nelja poega. Süda jäeti oma kohale, sest usuti, et muumial võib seda hauataguses elus vaja minna. Aju aga visati minema.
Seejärel kaeti tühjendatud keha kristallsoodaga ja jäeti 40 päevaks kuivama. Peale seda uhuti sooda minema ja hõõruti kuivanud keha õlidega, vaigu, vaha või tõrvaga. Jõukamad pered lasid oma lähedase surnukeha määrida peeneksjahvatatud lõhnaainetesse. Keha mähkimine linasse oli kogu balsameerimisprotsessi viimane, oluline osa. Mähkimist alustati enamasti peast . Käed ja jalad mähiti ükshaaval ning siis seoti terve keha surilinaga kinni mis kinnitati omakorda sidemetega.
Vanad egiptlased mumifitseerisid ka loomi, nende seas krokodille, keda ohverdati Soebki nime kandvale jumalale.

Jätkub ajakirjas...