Naabrite tappev tümpsuterror ei lasknud aasta aega magada

Lõuna-Eesti väikelinna kolinud noore pere lootused rahulikule elule kustusid kohe pärast oma majja elama asumist – ­üleaedseteks osutusid alkoholilembesed pidutsejad.

Jaanika ja Rauno ei mõelnud kolimisplaanide üle pikalt, kui Jaanika vanatädi poolt päranduseks jäetud maja kätte sai. Seni olid noored üürinud Tartus kahetoalist korterit, aga vaikust ja rahuarmastavate inimestena otsustasid nad kolida Lõuna-Eesti väikelinna, et hakata vaikselt remonti kavandama ja muuta vanatädi kahekorruseline puumaja hubaseks pereelamuks.
Mõte oma majast oli Rauno peas juba pikka aega, ta käis Soomes töölgi, et maja sissemaksuks raha kõrvale panna. Tuli arvestada sellegagi, et päris uue maja ostmine käis rahaliselt üle jõu, aga ka vana remontivajav maja eeldanuks jälle teistpidi suuri kulutusi. Seetõttu oli vanatädi enam-vähem korras ja loodukaunis piirkonnas asuv kahekorruseline puitvoodriga maja otsekui süllekukkunud õnn, sest võimaldas elu alustada ilma suure pangalaenuta.

Rahulik algus
Raunol oli töökoht Soomes ja Jaanika tegi kodus disainiga seotud tellimustöid, lisaks heegeldas tekke, patju ja väikelastele riideid ning plaanis oma veebipoe avamist. Autoga vajadusel kord nädalas mõnda suuremasse linna sõita polnud Jaanika ega Rauno jaoks probleem – põhiline oli siiski väike ja hubane kodu ning raha kogumine reisifondi.
Kui Rauno hakkas töö kõrvalt koos paari sõbraga majas remonti tegemas käima, märkas ta üsnagi eriilmelisi naabreid. Ühel pool piirdeaeda elas pea kuuekümnele lähenev abielupaar, kes olid lapsed laia ilma elama saatnud, ei olnud eriti jutukad ning hoidsid pigem omaette.
Teisel pool olev maja oli aastaid tühjana seisnud. Jaanika mäletamist mööda elas seal kunagi üks vanaproua – vanatädi sõbranna, kes maja lastele pärandas, kuid suuremad linnad meelitasid rohkem ning maja jäi mõneks aastaks tühjana seisma, kuni sellele uued üürnikud leiti – kahekümnendates eluaastates pere, kellel oli ka 4-aastane laps.
Kuna maja oli peaaegu otse vastu piirdeaeda ning seda eraldas Rauno ja Jaanika uuest kodust vaid viltuvajunud võrkaed ning umbes sõidutee laiune sissesõidutee, jäi Raunole silma, kuidas üleadsete juurde mõnel päeval rohkem autosid vooris kui tavaliselt ning naeru ning pudelite kõlinat kostis.
Esimesed nädalad uues kodus möödusid suhteliselt rahulikult. Eks naabrite hoovist tuli nädalavahetustel grillimise lõhna, veidi valjemat muusikat ja joodi joovastavaid jooke, mis aeg-ajalt häälepaelu paisutasid, kuid kella kümne või üheteistkümne paiku istuti autodesse ning sõideti ilmselt kusagile edasi pidu pidama. Mõnel teisel nädalavahetusel sõitsid Jaanika ja Rauno jällegi kodust eemale, kas spaasse või vanematele külla ning ei saanud seetõttu naabrite pidudest osa.

Isetehtud diskoteek
Kui Raunol tuli taas aeg Soome raha teenima sõita ja Jaanika üksinda koju jäi, sai ta esimest korda kogeda, kuidas naabermajas toimib omaalgatuslik diskoteek.
Ühel sügisesel laupäeva õhtul pani Jaanika koristades tähele, et autode voorimine hakkas juba pärastlõunast. Tuppa kanti toitu ja mitu kasti õlut. Tundus, et noormehed olid juba viinavõtuga vaikselt alustanud, sest autorool usaldati igaks järgmiseks poeskäigu või sõprade toomise ajaks näitsikutele. Lapsi pidudel polnud, ka peres kasvav laps oli viidud arvatavasti vanavanemate või peretuttavate juurde.
Õhtul kella kaheksa paiku hakkas muusika üha enam tuure üles võtma. Tätoveeritud ja kiilakaid tüüpe saabus üha enam juurde, aeg- ajalt seisti tänaval autode juures, kiideti üksteisele oma sõiduvahendeid ja tõmmati üks sigaret teise järel. Kella kümneks oli Jaanikal selge, et täna öösel magada ei saa, sest detsibellid ja bass keerati põhja, melust juba uduseks tõmmanud aknad lükati lahti, lastes kogu lärmil lähimate naabriteni paiskuda. Üksinda kodus oleval Jaanikal ei olnud tahtmist purjus ja agressiivse välimusega naabreid häirimise pärast noomima minna. Tümisev bass tungis läbi põranda ja seinte otse Jaanika magamistuppa kella neljani hommikul, kui suurem osa pidusest seltskonnast end lahkuma asutas.
Järgmised nädalavahetused, kui Rauno korraks koju sõitis, olid suhteliselt vaiksed, et võis lausa arvata, et omaalgatuslik ööklubi ongi ühekordne nähtus ning elu läheb rahulikult edasi. Naabrite noor perepea käis kusagil metsa langetamas või muidu juhutöödel, mõlemad elukaaslased tegelesid lapsega ning võtsid vastu külla tulnud vanavanemaid. Järgmisedki nädalavahetused olid vahelduva sisuga – pidusid muidugi oli, alkoholi tarbiti jätkuvalt, aga vaiksemal kujul. Nädala sees käisid mõned sõbrad küll külas, aga elu paistis päris normaalne ja rahulik.

Mürasaaste ei lase magada
Kuni taas ühe õhtuni, mis algas samamoodi nagu mitmed eelnevadki. Maja ette voorisid muudkui uued autod, välja tõsteti toidupakid ja alkoholipudelid. Kell kaheksa pandi bass huugama ning võimendiga ühendatud kõlarite plärtsumine pidi kostma kaugemalegi kui ainult Jaanika magamistuppa. Kui igaks juhuks öökappi soetatud kõrvatropid ka ei aidanud, võttis Jaanika kõne politseisse. Peagi oli patrull kohal. Politseinikud suundusid majja, tegid ilmselt pidutsejatele noomituse, sest muusika keerati vaikseks. Aga õnn saabunud vaikusest oli üürike. Kui seadusesilmad olid lahkunud, keerati mõne aja pärast muusika veelgi valjemaks.
Nagu eelmiselgi peo ajal, ei lasknud muusikaline mürasaaste Jaanikal hommikul pea poole neljani magama jääda. Ta ohkas kergendatult kui kella kolme paiku autouksed järjest paukuma hakkasid ning tundus, et kamp asutab lahkuma. Jaanika jõudiski suigatada paariks tunniks, sest peagi äratas mürtsumine teda taas – paar jommis tegelast otsustasid, et pidu pole veel läbi.
Mõni päev hiljem sattus Jaanika nägema kuidas teisel pool “diskoteeki” elav naaber aias toimetab ning läks uurima, mida too sellisest pidutsemisest arvab, lootuses, et äkki ühisel jõul oleks võimalik tüütutest naabritest vabaneda. Vanem, maika ja dressipükse väel luuaga kohmitsev meesterahvas ütles, et tema selle jamaga tegeleda ei taha, sest pärast seda, kui ta kord kaebama läks, sest tema aeda oli visatud pudeleid ja urineeritud, löödi tal aken sisse.

Silm lubati peast välja lüüa
Rauno, nähes kord pidulembelist perepead autosse istumas, pidas tolle kinni ja luges sõnad peale, millele järgnes ähvardus silm peast välja lüüa. Ümbritsev kogukond eelistas end aga tuppa lukustada ning sulgeda silmad ja kõrvad toimuva ees. Majaomanikke aga kätte saada ei õnnetunud – nad töötasid kusagil välismaal ning polnud arvatavasti toimuvaga kursiski. Vahelduva müratasemega peod aga jätkusid. Enamasti just siis, kui Raunot kodus ei olnud.
Õnneks ei pidanud Jaanika ja Rauno väga pikalt olukorra üle pead murdma, sest nagu head lahendused ikka, saabus neilegi see ootamatult – kord kaks nädalat väldanud reisilt koju tulles märkasid nad, et pidutsevad naabrid olid lahkunud ja maja tühi. Selgus, et noored ei leidnud mahti üüri tasumiseks ning olid sunnitud kolima tagasi vanemate valvsa pilgu alla.