Narkoaine teeb pimedad nägijaks?

12.08.2018 19:00
Margus Peeter
Kommentaarid
0
Foto:

Psühholoogid ja neuroloogid on oma valdkondade sünnist saadik ikka ja jälle uurinud ja eksperimenteerinud erinevate psühhotroopsete ainetega, küll huvist, et mis siis ikkagi inimesi neisse nii väga kiinduma paneb, küll lootuses leida noist ainetest ka mingit käegakatsutavat tervisekasu.

Psühholoogia valdkonna uudiseid koguv ajakirjanik Eric W. Nolan leidis selliseid kurioosumeid otsides põneva teadustöö teadlastetiimilt, millesse kuulusid Sara Dell’Erba, David J. Brown ning Michael J. Proloux. Töö teemaks oli „LSD-st tulenevate sünesteetiliste hallutsinatsioonide ilmnemine sünnist saadik pimedal mehel”. Teisisõnu prooviti, kas kuulus hallutsinogeen suudab ka sünnist saati pimeda nägemusi saama panna.
Nimelt avaldas eelmainitud teadlasterühm ajakirjas „Consciousness and Cognition” ehk maakeeli „Teadvus ja taju” oma tööst ülevaate, millest selgus, et kaasasündinud sügava nägemispuudega ini­mene ehk pime, kellel puudus reaal­elus ja tavamõistes arusaadav visuaalne kogemus, koges pärast LSD manustamist sünesteesiale sarnaseid kogemusi. Sünesteesia ehk mitmiktaju on nähtus, kui isikul tekib tajumeeltes kogemuslik kattuvus ehk nägemisaisting tekitab tahtmatult sensoorse aistingu ka mõnes teises tajumeeles.
Mitmiktajuga inimesi kutsutakse sünesteetideks ning nad on näiteks võimelised tajuma värvide maitset või nägema helisid. Alates sellest, kui Albert Hofmann 1930ndail LSD avastas, on ikka ja jälle kirjeldatud juhtumeid, mil selle aine tarbimine on inimestel esile kutsunud mitmiktajulisi kogemusi.
See uurimus on esimene kvalitatiivne uurimus LSD kasutamise kohta juba pimedana sündinud inimese puhul, mis on ka teadusajakirjanduses kajastamist leidnud. Uurimisalune isik sündis kaks kuud enneaegsena 1948. aastal ning jäi sünnikahjustuse tõttu jäädavalt pimedaks.
Mehe muusikaarmastus aitas tal saada professionaalseks klahvpillimängijaks, lauljaks ning meelelahutustegelaseks, kes tegutses sel alal pikki aastaid. Kuna mõnuained ringlevad meelelahutustööstuses üsna sageli, oli ka too pime muusik regulaarselt pruukinud nii LSD-d, marihuaanat kui ka maagilisi seeni enne, kui ta teadlastele oma kogemustest pajatas.
Selgus, et visuaalseid kujutisi pime mees siiski nägema ei hakanud, küll aga kinnitas ta, et LSD ja teised psühhedeelsed ained võimendasid tema tajukogemusi muusika, puudutuse ja lõhnadega seoses. „Iga kord kui ma hapet tegin, kogesin ma midagi uut ja erakordset. Loomulikult vaid nende meelte vahendusel, mis mulle kättesaadavad olid!
Ma pole kunagi saanud mingeid visuaalseid kujutisi. Ma ei näe ega oska ka ette kujutada, milline pimedus või valgus võiksid välja näha. Kuid LSD ja kanepi abil kogesin ma niivõrd rikkalikult kuulmise, puudutuse ja emotsioonide vahendusel, et seda oli mulle enam kui piisavalt!”
Samuti jutustas mees, et muusika kuulamine võis esile kutsuda sensoorseid aistinguid. „Mil iganes ma oma psühedeelsete kogemuste käigus muusikat kuulasin, tundsin, nagu oleks mind kastetud maailma kõige kaunimasse koske. Kose voolamise kogemine on kõige sünesteesiale lähedasem kogemus, milleni ma oma elukogemustes jõudnud olen. Bachi kolmanda Brandenburgi kontserti kuulamine tekitas minus sellise kose kogemuse.”
„Lauludest tulev muusika, mida ma olin ka tavalisel moel kuulanud, muutusid mitmemõõtmelisteks, aeglasteks ja viivitustega. Tundus nagu hakanuks muusika koost lagunema ning lahti hargnema.” Samuti mõjutasid psühedeelsed narkootikumid mehe taktiilseid aistinguid ning ajataju. Ta jutustas teadlastele, et koges LSD mõju all olles ka ajutist afaasiat ehk võimetust kõnet mõista. Samuti muutusid intensiivsemaks tema uned: „Minu uned on alati olnud väga jõulised, kuid LSD mõju all olles kogesin, kuidas need muutusid kõrgvormilisteks. Mul ei tulnud küll alati und, kuid kui see õnnestus, olid ka unenäod äärmiselt detailsed, sageli rikkalikus ja sõnaohtras Shakespeare’i keelestiilis ning enamasti kestsid need kauem, kui mu tavauned.”
Lõpetuseks nentis mees, et lõpuks jättis ta siiski psühhedeelikumide tarbimise, kuna tal tekkis tunne, et muutub nende mõju all liiga introvertseks ning paranoiliseks.
Seega ei saa me nentida muud, kui vaid seda, et psühhedeelikumide mõju on kõigile inimloomadele ühetaoline – see võimendab seda, mis meis juba on ning avab neid uksi, mille vallapäästmiseks me valmis oleme. Kuid nagu ka mehe enda lõppsõnast võib mõista – ega see liiga sage nendest ustest sisse ja välja saalimine meid lõppeks kuidagi rikkamaks ei tee.



Vaadatud 228 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi