Nedsaja Küla Bändi Paul Hunt tegeleb muusika kõrvalt hobustega

10.05.2020 20:25
Ülo Külm Foto: Erakogu
Kommentaarid
0
Foto:

Nedsaja Küla Bändist ei teadnud hiljuti keegi mitte midagi. Kuid siis tulid nad mürinaga paksu metsa vahelt vallutusretkele.

Aastal 2018 pandi kinni TV3 telesõu “Rahvabänd” ja selle aasta kevadel piltlikult öeldes “Kuldne Plaat 2020”, kus võidutseti koguni kolmes kategoorias. “Aasta Uustulnuk 2020”, “Aasta Ansambel 2020” ja “Aasta Album 2020”.

Kas selline võimas võit tuli teile üllatusena või olite eelnevalt oma triumfis kindlad?
Ütleme nii, et see oli meie jaoks väga suur üllatus. Ise ennustasime, et võib-olla saavad meist “Aasta uustulnukad”.

Teil on konkreetne bändinimi – Nedsaja Küla Bänd. Kust selline põnev külanimi?
Külanimi on naljakas. Selle kohta käivad erinevad legendid. Vene väejuhist ja tema siinsetest valdustest. Külal on varem olnud mitmed veneaegsed nimed, üks kirjapilt oli selline, nagu meie Elina Netšajeva perekonnanimi. Jah, üks huvitava kõlaga kirju küla!

Alustasite juba seitsme aasta eest. Räägitakse, et pundile pandi alus külakokkutulekul ja teie motoks oli lihtsalt naistele meeldida...
Meie külas on väga palju mehi. Ja naised ikka tahavad tantsida. Tegemist oli suvise üritusega ja kuna meil on palju noori peresid, siis tehtigi pidu. Külas elab meil püsivalt üle kolmekümne inimese, kuid eriti suviti liigub rahvast rohkemgi.

Kes teil bändis vägesid juhatab ja olulised otsused vastu võtab?
Muusika osas on puhas demokraatia. Meil on kõigil omad laulud, mida vastavalt laulame. Teeme natuke teistmoodi muusikat, lugude üldine kõlapilt on Eesti keskmisest erinev.

Alles aprillis 2019 saite lõpuks maha esimese stuudioalbumiga “Paksu metsa vahel”. Miks selle tegemine nii kaua aega võttis?
Otsest plaani plaadi tegemiseks pole pidanud. Plaat tuli siis, kui oli õige aeg. Et kaua oodatud, kaunike!

Välismaa mees, bassist-laulja, teie bändis. Tema nime on erinevates väljaannetes kirjutatud vähemalt kolmel eri viisil. Milline oleks täiesti korrektne?
Iisak Sulev Andreller.

Kuidas, mis keeles temaga omavahel suhtlete?
Iisak on tegelikult eesti juurtega. Kanadast tuli ta Eestisse, praegu saab kõigest aru, mida eesti keeles räägitakse. Vaid esimeses bändiproovis rääkisime temaga inglise keeles. Nüüd räägib ta küllaltki vabalt eesti keeles, kuid tal on selline vahva omapärane Kanada aksent.

Kui mõni tarkpea nimetaks teid kõigest hoolimata tavaliseks süldibändiks – mida teeksite? Annaksite pikemalt mõtlemata korralikult kolki?
Meie ise endid süldibändiks ei pea. Laval oleme kah 100% live, mängime ausalt ja otse. Iga kontsert on natuke erinev, vastavalt sellele, kuidas meil on energiat.

Omaloomingu protsent. Väike või küllaltki suur?
Seda täpset lugude arvu ei oska öelda. Ütleme nii, et laval kõlab umbes kolmandik meie endi lugusid. Iisak on teinud ka mitu ingliskeelset lugu. Või siis on neile lugudele lisanud vähemalt oma sõnad.

Kava on teil kirev. Millised lood valite kaverdamiseks, milliseid meeldib teile omas koloriidis esitada?
No ütleme nii, et kaverdamine jagub mitmeks. Rahvamuusikast levimuusika hittideni välja. Teeme ka nii öelda kaverite kavereid, selliseid, mida varem meie artistidest juba keegi kaverdanud on. Näiteks Ivo Linna. Eesti popist oleme teiste seas, lisaks kaverdanud veel Liis Lemsalut, Laurat ja Marju Länikut.
Iisaku poolt tulevad lood, mis välismaal populaarsemad. Oleme teinud isegi Kanada artistide lugusid, kuid Bryan Adamsi või Celine Dioni omi mitte.
Mängimiseks on meil üldse väga palju materjali, kõik lood ei mahu ühte kontserdisse. Oleme nüüd ka kokkumängus palju arenenud, seega algusaastate materjali eriti ei kaasa enam.

Teie laulja-karmoškamängija Toomas Valk´i pill sai tellitud Hollandist, mitte “karmoškademaalt” Venemaalt?
Jah. Toomasel on kolmerealine, tema oma käe järgi eritellimusel tehtud karmoška. Tavaliselt on karmoška kaherealine. Venemaal ja Setomaal on karmoškad ikkagi ka tavalised, kuid enamjaolt on need kaherealised.
Toomas hakkas juba 13aastaselt karmoškat mängima!

Tegutsemisaja jooksul olete jõudnud anda üle saja kontserdi. Kus on olnud seni suurim publik või pööraseim esinemiskoht?
2019. aasta detsembri seisuga olime andnud 250 kontserti. Me oleme Lõuna-Eesti bänd, seal esinemegi rohkem. Oma kodukandis ongi olnud need kõige huvitavamad esitused. Seto Folk, kohalikud jaanituled, Ostrova festival. Suurim publikuhulk on olnud kusagil 2000–3000, eelmisel aastal.
Üheks huvitavamaks kogemuseks oligi Ostrova festival Setomaal 2019. Samal päeval kui meie, esinesid seal Liis Lemsalu ja The Tuberkuloited. Vanamõisa laadal oleme soojendanud 2 Quick Starti. Meeldejääv oli ka etteaste Treski küüni avapeol.

Poleks osanud arvata, et teie kontsertprogrammid üle kahe ja poole tunni kestavad...
Puhast muusikat on reeglina kaks tundi. Kuskil on häältel piir... Toomas laulab kõige rohkem. Tal ja Iisakul on ka rohkem laule.
Lihtsalt sageli me esineme mitmes osas, vaheaegadega. Pulmad, laadad, firmapeod – kolm blokki, vaheaegadega koos kolm tundi.
Kuid loomulikult on lühemaidki kontserte, festivalidel jne.

Kuidas ja kuivõrd on koroonaviirus teie tegemisi seganud? Millal võiks olla esimene võimalus teid nüüd laval näha?
Suveks mina küll ei julge midagi välja lubada. Kõik suveüritused jäävad ära! Jaanipäevad Lõuna-Eestis, Saaremaal ja mujal jäävad sel aastal igatahes ära. Kui midagi toimub, siis Facebooki kaudu ja meie kodulehelt on info kättesaadav. Loodame siiski, et augustikuus saab Seto Kuningriigis laval olla.
Aga muidu – vabas õhus saab kolmekesi ikka proovi teha. Hoiame ikka paari meetrit vahet. Harjutame külaplatsil või külamaja platsil. Kui uut lugu teha, siis see eeldab mitut mitmetunnist proovi. Enne iga järgmist kontserti katsetame palju.
Nädalavahetustel tuleb uusi tegevusi leida küll. Kontsertlavade asemel saunalavad!

Teie kohta võib vist öelda ka muusikutest talupidajad?
No võib öelda küll. Hobitalunikud! Iisak on ilmselt kõige kõvem tegija – (kasvatab) kitsed ja hobused. Toomasel on lambad. Minu kohta võiks öelda, et ma ei kasvata hobuseid, kuid tegelen nendega.




Vaadatud 540 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi