Needust toonud annetus

Umbes kolm aastat tagasi palus mu tööandja, et ma tooksin ühest ­majast ära ühe asja. Sel päeval sain kaasa midagi palju enamat.

Ma töötasin mitmendat aastat ühes antiigipoekeses ja mulle meeldis mu töö. Kohtusin huvitavate inimestega ja nägin veel huvitavamaid haruldasi esemeid. Minu tööandjad, vanem abielupaar, saatsid mind tihti erinevatele poele annetatud asjadele nende omanike juurde järgi. Mõned neist kohtadest olid üsna lähedal, teised asusid paarisaja kilomeetri kaugusel. Sel päeval läksin ma aga kaugemale, kui iial oleksin võimalikuks pidanud.
Selle päeva ülesanne tundus üsna lihtne – sõida kohale, võta peale vana kohver ja too poodi. Kui ma GPSi järgi maja juurde jõudsin, ei olnud selles aga midagi lihtsat. Ma pidin sõitma üsna sügavale metsa sisse ja kui majale lähemale jõudsin, kadusid äkki kõik hääled. Linnud ei laulnud enam, putukad ei sumisenud ja isegi tuul tundus vaikivat. Hoone oli selgelt maha jäetud ja juba mõnda aega tühi olnud. Kunagisest kaunist kahekordsest metsamajast järve kaldal oli järele jäänud vaid varisev vääte ja rohtu täis kasvanud ehitis, millel ei olnud enam esimese korruse aknaid nähagi. Katus oli tahmunud ja auguline, nagu oleks seal suur tulekahju olnud ning läbi nende aukude sadanud vihm oli maja sisemust laastanud kindlasti vähemalt sama palju kui väljast.

Tühjas majas jälgitakse
Läksin mööda paksult rohtu kasvanud kõnniteed maja ukseni ja koputasin, kuid keegi ei vastanud. Koputasin uuesti, kuigi olin veendunud, et maja on tõepoolest tühi. Vaatasin igaks juhuks maja küljes olevat numbrit ja veendusin, et tegemist on siiski õige majaga.
Kui ma ukselingist kinni võitsin tuli see osadeks lahti ja tükid kukkusid maha. Mulle jäi kätte vaid metallist käepide, mille ukse kõrvale maha panin. Kõik takistused kadunud, vajus uks ise lahti ja ma piilusin üle ukseläve sisse. Kõik oli paigal, põrandavaip oli sammaldunud, seinal oli vaid suure pendliga katkine kell ja selle all kamin, muud mööblit majas ei olnud. Tolmust vabade ringikeste järgi põrandal võis arvata, et mööbel oli sealt minema viidud, kuid mitte väga kaua aega tagasi. Aknad olid mustad ja katki ning kõrval asuv tuba oli samuti täiesti tühi. Vannitoa torud ei lekkinud enam, kuna rooste oli augud juba kinni blokeerinud, seinal asuva kapi peegel oli katki.
Ma hüüdsin veel kord valju häälega, et kas keegi on siin, kuid keegi ei vastanud. Kogu majas kostsid vaid minu enda sammud puupõrandal. Trepiga oli omaette lugu, mööda seinu ja ümber käsipuu ronisid väädid, enamus astmeid olid katki või täiesti lagunenud. Mind valdas hirmutav mõte. Mõtlesin aina, et kes küll selle puukirstu meie poele annetas?
Ma läksin trepist üles ja kogu see aeg oli mul tunne, nagu mind jälgitaks. Teisel korrusel oli üks kogu maja suurune tuba. Katuses olevast august paistis sisse üksainus päikesekiir, mida aeg-ajalt katkestasid maja kohal kõikuvad puuoksad. Selles valgusvihus seisis vana reisikohver. Ma astusin paar sammu selle poole, kuid siis kuulsin selja taga nagu väikese lapse jooksusamme. Tardusin paigale ja vaatasin üle õla, kuid ei näinud midagi. Hüüdsin veel kord, et kas keegi on siin, kuid vastust ei saanud. Siis tahtsin juba võimalikult kiiresti selle kohvri võtta ja sealt majast kaduda. Põlvitasin kohvri kõrvale, et seda lahti teha, kuid kohver oli lukus. Ma pühkisin laubalt higi ja vaatasin ringi, kas kuskil on midagi, millega lukk lahti murda. Kui pilgu kohvrilt kõrvale keerasin, hakkas selle lukk äkki valjusti ragisema. Ma hüppasin püsti, süda puperdamas ja vaatasin ainiti taas vaikset kohvrit. Värisevate kätega katsusin uuesti seda avada ja seekord tuli lukk lahti. Hingasin sügavalt sisse ja avasin aeglaselt kohvri kaane.

Surmatooja
Kohvri sees olid ajaleheväljalõiked ja sametist kott. Tegin koti lahti ja tõmbasin sealt välja portselanist nuku. Kui ma seda lähemalt uurisin, tundsin taas suurt hirmu. Nukk tundus kummaline. See kujutas väikest tüdrukut, mustade kingadega, jalas valged sukad, peas kübarake ja seljas lumivalge kleit. Vöö ümber oli nukul seotud punane lipsuga pael. Nuku juuksed olid pikad, mustemad kui süsimustad ja teravalt lõigatud, silmini ulatuva tukaga, kuid nuku nägu oli jäänud joonistamata, ei mingit suud, silmi ega nina.
Ettevaatlikult panin nuku tagasi sametkotti ja asetasin selle enda kõrvale põrandale. Siis asusin uurima teisi kohvris olevaid asju. Ajaleheväljalõigete hulgas oli lugu selles majas toimunud seletamatust tulekahjust ja sellest, kuidas sellele ei leitud seletust. Lisaks olid seal artiklid mõistatuslikest loomade surmadest krundil ja ühe väikese lapse uppumisest. Iga väljalõige rääkis mõnest traagilisest sündmusest, mis olid toimunud majas või selle läheduses. Kuupäevad ulatusid isegi 70 aasta tagusesse aega. Alati oli artiklite juures pilt kellestki Karolinist ja pildil oli alati ka sama asi – nukk.
Ma tundsin, kuidas külmavärin mööda selgroogu alla jooksus ja haarasin vaatamata nuku järele, et see kohvrisse tagasi panna, kuid nukku polnud seal, kuhu ma selle panin. Ma vaatasin ringi ja nägin, et kott on äkki hoopis kaugemal, toa keskel. Veelgi hirmutavam – nukk selle sees oli erinevalt varasemast ilmselgelt istuvas asendis. Nüüd peksis mu süda juba nii kõvasti, et kuulsin seda oma peas. Ma haarasin koti koos nukuga, viskasin selle kohvrisse, lõin kaane kinni ja vedasin kohvri trepist alla. Kui ma trepist alla jõudsin, märkasin, et maja uks oli vahepeal iseenesest sulgunud. Kohver oli nii raske, et selle autosse tõstmine oli suur töö, kuid tänu hirmule ja adrenaliinile suutsin seda siiski teha.

Muutis pildil kuju
Poe juurde tagasi sõit tundus pikem kui enne. Jälgisin pidevalt tagavaatepeeglist pagasiruumis asuvat kohvrit. Iga kord kui pilgu sellelt ära pöörasin, kuulsin selle seest kraapimist nagu kraabiks puuoksad maja katust. Kohe kui poe juurde jõudsin, jooksin oma ülemustele ütlema, et olen lubatud kohvriga tagasi. Naine nägi, et olen endast väljas ja palus mul rääkida, mis juhtus, samal ajal kui mees läks auto juurde kohvrit uurima. Enne kui jõudsin olukorda selgitada, kuulsime õuest nõrka häält appi kutsumas. Välja jõudes nägime, kuidas mees maha langes. Me jooksime tema juurde. Ma proovisin leida pulssi, kuid tulutult – ta oli surnud. Tema naine oli paanikas ja ma käskisin tal majja joosta kiirabi kutsuma, samal ajal proovisin meest elustada.
Ringi vaadates märkasin, et kohvri kaas oli lahti ja selle sees olid kraapimisjäljed, justkui oleks keegi või miski sinna kinni pandud. Kiirabi saabud ja meedikud ütlesid, et mees oli saanud südamerabanduse. Võtsin kohvrist välja koti, kus sees oli nukk. Kui ma nuku selle seest välja võtsin, märkasin, et nuku käed ja sõrmeotsad olid mustad, suuruse poolest olid kohvri sisemuses olevad kraapimisjäljed nuku kätega vastavuses. Kohvri vooderduses olid rebendid ja kui ma voodri lahti tõmbasin tuli selle alt välja nimi – Karolin. Ma panin nuku tagasi kohvrisse ja proovisin seda sulgeda, kuid kaas ei läinud enam kinni.
Oma abikaasa kaotanud naine ei suutnud sellest olukorrast toibuda ja otsustas poekese sulgeda. Ta suri paar nädalat hiljem ajurabandusse. Mina aga ei suutnud unustada nukku, kelle olin oma mõttes nimetanud Karoliniks. Ma nägin igal ööl unes ilma näota tütarlast ja kuulsin pidevalt oma korteris lapse jooksusamme. Iga kord kui sõitsin mööda majast, kus oli olnud selle vana abielupaari väike antiigipood, nägin seda nukku aknalaual püsti seismas ja mind üksisilmi jälgimas.
Ma panin nuku koos kohvri ja ajaleheväljalõigetega oksjonile müüki. Kohe, kui see ära osteti, lõppesid minu õudusunenäod ja minu korteris valitses vaikus. Kõige kummituslikumaks pildiks minu mälus jäi aga pilt, mille ma nukust oksjoni tarbeks tegin. Kui läksin pilti oma arvutist ära kustutama, oli foto faili pisipildil muutunud. Nukul olid silmade kohal sügavad mustad augud, tema suu oli veripunane ja irvitas õelalt, kuid kui ma pildi avasin, siis sellel oli nuku nägu endiselt lumivalge ja joonistamata. Ma kustutasin selle foto oma arvutist, kuid ei suuda unustada neid silmi ja seda irvitavat suud.