Noppeid katkupärimustest Põhja-Eestis: kuidas mõisnik hirmsat haigust tekitas
Eestis oli katkuepideemiaid korduvalt kuni 18. sajandini. Andmed haigestumise kohta pärinevad kroonikatest. Kohutavat haigust peeti jumala nuhtluseks, abi otsiti palvetades ja paastudes, oma majja sulgudes ja lubasid kadakasuitsuga puhastades ning end maarohtudega pestes.
14. sajandil Euroopas levinud Must Surm on vaieldamatult üks ajaloo rängemaid. 1347 Euroopasse jõudnud tõbi levis lainetena - pidades talvel hoogu - üle kogu Euroopa kuni 1351. aastani. Arvatakse, et Euroopa kaotas kõnesoleva nelja aastaga umbes neljandiku kuni kolmandiku rahvastikust - oletatakse, et 75-80 miljonist suri 24 miljonit. Linnades, kus tollal elas ligilähedaselt 15 protsenti rahvastikust, võis elanikkond väheneda poole võrra.
Valitseb teooria, mille kohaselt genovalaste kaubalinna Kaffat piiranud tatarlased heitsid katapultidega linna katkusurnute laipu. Laevadega põgenema pääsenud viisid haiguse enestega kaasa Vahemerele, mille sadamalinnadest katk levis edasi. Pole teada palju inimesi kogu Eesti alal suri, Tallinnas umbes pool elanikest. Kunstnik Bernt Notke jäädvustas 14. sajandi suure katkuhäda maalile „Surmatants“.
Katk jõudis Eestisse ka 1531, 1549-1553, 1565-1565,1570–78, 1601–1606 ja 1657. Ohvrite arvu pole teada, teave tauditõrje korralduse ja ohvrite arvu kohta pärineb alles Põhjasõja ajast
Põhjasõja ajal 1710.–1713. aastal puhkenud taud oli eriti laastav, sellesse suri Mandri-Eesti lääneosas kuni 3/4 rahvast. Katku peamisteks levitajateks olid rotid ja sõjamehed. 1711. aastal kehtestati elanike suhtlemis- ja liikumiskeeld. Haigestunud inimene ei tohtinud minna tervete inimeste juurde, taudist puutumata talude ja külade elanikel oli keelatud minna paikadesse, kus haigus teada-olevalt levis. Korralduse ignoreerijat ähvardati surmanuhtlusega. Taudi vaibumisel korraldati rahvaloendus olukorra selgitamiseks.
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/tallinn3 arvati olevat 15 000 katku surnut, 1710. aasta rahvaloenduse andmeil oli linnas 1990 ellujäänut. Põhja-Eesti kolmes maakonnas suri 70–80% elanikest, katkust jäid puutumata http://entsyklopeedia.ee/artikkel/ruhnu_saar1, http://entsyklopeedia.ee/artikkel/aegna_saar3 ja http://entsyklopeedia.ee/artikkel/naissaar2. Pärast 1713. aastat ei ole Eestis katku olnud.
Levinuim - muhkkatk - levis parasiitide hammustuste kaudu. Kopsukatk ning septiline katk levisid aga inimeselt inimesele. Tagantjärele on raske erinevate vormide leviku ja esinemise vahel konkreetseid jooni tõmmata ning seetõttu leidub ka katkuloos palju vasturääkivusi ja piirkondlikke erinevusi. Ka Kose kihelkonda on katk laastanud, küladest on üles kirjutatud pärimust katku kohta:
Vanaste suure katku aal olla inimesed surnd katku kätte kui kärbsed. Katk käind, suur must kuub selgas, later ja kepp käes. Kui imene magand, katk turgand seda kepiga ja sie ei ole enam elama jäend. Kes üleval old, sellesse ei ole puutund. Katk tuld ühte peresse, kus lapsed magand. Naine palund, et tema neid ei puutuks. Mies pand käe üle laste, mies ja lapsed jäend elusse, aga naine surnud ära. Paunkülas Vanaveski talusse tulnud katk sel aal, kui kaks tütarlast old suure lepa otsas, keda katk ei ole näind. Lapsed tuld lepa otsast maha, läind tuppa, toas old kõik katku ära surnud ja need kaks tütarlast jäend perekonnast elama. liiga patused.ERA II 132, 431/2 (49) < Kose khk., Ravila v. - Tõnu Võimula < Kaarel Vart (1936)
Mõisnik tegi katku. Seadis kirjad kokku, keda tappa, keda jätta. Minu õemehe isa läind teise mehega katku hirmul jõkke, pidand pead veest välja. Öösel käind toitu otsimas, päeval olnud jões. Sel ajal olnud suur katk Ravilal. Nii palju surnud inimesi, et pole jõutud uksest surnuid välja kanda, tiritud konksuga laipu õue. Õemehe isa saand kolme aasta pärast poja, läind õpetajale teatama. Õpetaja imestand: "Sa oled kirikuraamatute järele juba kolm aastat surnud, kust sa siis nüüd veel poja said!" See katk oli koleera. ERA II 19, 236/7 (1) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. (1929)
Katk käib vanamehena ringi. Kelle külge kepiga torkab, see sureb. ERA II 19, 237 (2) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. (1929)
Katk. Poisike käind kepiga inimesi torkamas, need surnud siis katku. Nüüd suure sõja ajal kardeti, et katk tuleb jälle. ERA II 19, 237 (3-4) < Kose khk., Triigi v., Paunküla as. < Kose khk., Alavere v., Pikva k. - Rudolf Põldmäe < Jüri Repnu, 80 a. (1929)
Katk on sakste tegu. Nad lasid kihti tuulega lendu. Üks karjapoiss luband teise kihtiga tappa. Võetud selle jutu peale poisi käest ära 3 totsi täit kihti. Üks hulgus mees annud poisile, käskind seda riputada kaevu juure ja uste alla. ERA II 19, 237/8 (5) < Kose khk., Triigi v., Kukepala k., Kukepala t. < Kose khk., Alavere v., Palvere k. - Rudolf Põldmäe < Ann Robas, 84 a. (1929)
Katk tulnud halli kuuega vanamehena tuppa. Torgand kepiga magajaid, need surnud kohe. Kes olnud üleval, see jäänd ellu. ERA II 19, 238 (7) < Kose khk., Triigi v., Paunküla k., Pruuli t. - Rudolf Põldmäe < Otto Kuke, 63 a. (1929).