Nullvisioon ehk kakskümmend kilomeetrit tunnis

Maailm on iseäralik. Laialdast igapäevast arutelu pälvib koroonaviirus, millesse on ­selleks ajaks, kui lugeja Nellit uurima asub, surnud üle 2000 ini­mese, loo kirjutamise ajal 1600 ringis.

Selle taustal ilmuvad tabelid ja kokkuvõtted teistest nakkushaigustest ja vaktsineerimistest, täpsemalt küll vastuseisust viimasele, mistõttu levivad näiteks leetrid ja difteeria keset Euroopat.
Dagens Nyheter avaldas ÜRO Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) andmed 16. veebruaril miljoni inimese kohta.
Kuidas paistab välja Eesti? Pilt selgub võrdluses. Otsustage ise. Ukraina 1514 (maailmas 2. koht Kongo järel), Põhja-Makedoonia 911, Leedu 291, Bulgaaria 168, Rumeenia 88, Prantsusmaa, Belgia ja Luksemburg ning Poola 40 ringis, Venemaa 28, Eesti 19,8. Pole paha? Ent Rootsi, Norra, Soome ja Läti on 2-3 juhtumi vahel koos Portugali ja Kreekaga, Saksamaa ning Hispaania 6.
Ukraina on erijuhus, arvab oma reportaažis DN Moskva korrespondent Anna-Lena Lauren, sest sagedased elektrikatkestused haiglates aastate eest muutsid niigi viletsa vaktsiini kõlbmatuks. Nüüd on olukord küll muutunud, ka vaktsiin pärineb Unicefilt, ent riigis on maad võtnud liikumine mitte vaktsineerida oma lapsi, sest pool rahvastikust arvab, et vaktsiin ei toimi või on koguni tervisele kahjulik. Keskmiselt arvab Euroopas nii iga seitsmest täiskasvanu. Muidugi, elame ju „tõejärgsel“ ajastul, kus tänu libauudistele loobutakse tõest. Vaktsineerimine oli ja on ülisuur teadussaavutus. Eriti tulemuslik oli see võte rõugetest ja lastehalvatusest jagusaamisel. Iseäralik vaid, et pean sellest anno 2020 eestikeelses tükisõnas vajalikuks rääkida.
Ent see kõik oli pelgalt sissejuhatuseks, mis paraku küll, sai päris pikk.

Rootsi pingutab nullvisiooni nimel
Tahan siiski võrdluseks kirjutada pealtnäha hoopis muust, ent valdkonnast, kus praegu hukkub rohkem inimesi kui mitut sorti nakkushaigustesse maailmas. Ometigi räägitakse sellest minu arust liiga harva, vaid üksnes siis, kui meid on tabanud mõni rängem õnnetus. Ohutusest tänavatel ja teedel.
19.-20. veebruaril võõrustas Stockholm 1500 asjatundjat ja otsutajat liiklusvallas. Toimus sellealane kolmas maailmakonverents. Rootsit ei valitud ilma põhjuseta, sest riigi eesmärgiks on alates 1997. a nn nullvisioon.
Kolmteist aastat tagasi otsustas nimelt Riksdag, et ühiskonna eesmärgiks on olukord, kus ükski inimene ei saa teedel surma. Praegu ongi pelgalt tegemist visiooniga, sest aastail 2010-2019 kaotas liikluses elu 2728 hinge, neist 396 jalakäijat ja 220 jalgratturit, möödunud aastal 223 inimest (meil 52). Keskeltläbi „maksavad“ liiklusõnnetused naabermaal aastas 2 miljardit eurot.
Kuidas on lood Eestis? Põgus pilguheit surmadele näitab, et aastad pole vennad: 2015 sai surma 67, järgneval aastal 71, siis 48, 2018 – 67, 2019 – 52 ja sel aastal on õnnetused teedel viinud 5 inimelu.
Kui taas võrrelda Eestit ja Rootsit, siis esmapilgul tundub, et on midagi kõrva taha panna, sest autosid (ka ummikuid!), teid ja inimesi on Rootsis 7-8 korda rohkem. Ent vaagida tuleb hoolikalt, sest pime kopeerimine võib muutuda kergelt heade kavatsuste vastandiks. Tooksin vaid ühe, „isiklikku“ laadi näite. Jalakäijal tekib Rootsis liikudes suur kiusatus ületada tänavat ka keelava tule ajal, sest ka autojuhile põleb veel kümmekond sekundit punane, ohutuse mõttes.

Liiklussurmad on ­maailmas väga levinud
Maailmas on muidugi olukord liiklusohutuse alal päris nutune, kui surmade statistikat silmas pidada. WHO hinnangul saab igal aastal liikluses surma 1,35 miljonit inimest ja see on noorte hulgas (5-29a) surma põhjustest esikohal.
Rootslased diskuteerivad elavalt, et linnades kehtestada 50 km asemel piirkiiruseks mitte 30, vaid 20 km/h. Et jalgrattad, tõukurid, jalakäijad ja autod liikleksid rõõmsalt – kas nüüd läbisegi, küll aga üksmeeles? Nii nagu on paljudes Hispaania kuurortlinnades. Põhjenduseks tuuakse muuhulgas säherdused argumendid, et lisaks pea olematule riskile jalakäija või rattur surnuks sõita, saaksime puhtama õhu ja väiksema kütusekulu ning tänavad kuluksid aeglasemalt, jalgrataste ohtramast pruukimisest rääkimata. See aga pikendaks omakorda eluiga, annaks linnaelanikele parema tervise ja väiksema kehakaalu (!) ning vähendaks müra ning liiklejate stressi. Ilma 20 km/h ei suudeta saavutada nullvisooni, arvavad 2017. a tehtud uuringu autorid, kes soovitasid esimese sammuna praeguse linnas kehtiva 50 km/h asendada 40ga. Senini pole seda tehtud. Paljud kommuunid küll on läinud kiiruse vähendamise teed ning elamute ja koolide ümbruses kehtestanud 30. Nüüd tahetakse see kiirus linnades ja tiheasustusega piirkondades seada normiks ning erandina peatänavatel lubada 40 km/h.
Järelikult on saarlased oma 10km/h Kuressaare peatänaval õigel teel? Kas ka kehtestada linna autoga tulles ja minnes, sõltuvalt ajast, varieeruv tasu, nii nagu Stockholmis on juba mõnda aega või mitte, – seda on ilmselt vara arutada. Küll aga võiks luua sallimatuse õhkkonna purjus juhtide suhtes, mis ju taandub ka kultuuri ja ligimesesse suhtumise ja temast hoolimise küsimuseks. Jah, oleme õigel teel, ent liigume edasi teosammul.
Loodan südamest, et meie seatud ja kutsutud, kes viibisid maailmakonverentsil, räägivad sellest pikemalt pikemalt ja üheskoos laome vundamendi olukorrale, kus surmad liikluses jääksid üliharvaks erandiks.