„Nüüd tahan ma päris meest!”

10.05.2020 20:30
Lea Jaanimaa Illustreeriv foto
Kommentaarid
6
Foto:

Marge ja Henry abielu kestis kümnendat ­aastat. Täiuslikuks ­perekonnaks ei saanud neid siiski pidada, kuna puudus järelkasv.

Marge oli esimestel abieluaastatel laste teema sagedasti üles võtnud, aga Henry andis kindla sõnaga teada, et tema ei taha kodus lutipudeleid näha, ammugi mitte mähkmeid. Algul oli Margel sellest väga kahju, aga pikkamööda hakkas harjuma. Kahekesi tunduski vabam ja kergem elada. Nende mahukas elamus olid uksed sõpradele alati valla ja harva tuli ette üritusi, kuhu neid ei kutsutud. Marge oli maja terrassile kinnitanud puidust plakati: „Marghret & Henry“, ent sellise kuningannaliku nimega teda kutsuma siiski ei hakatud.
Päris sinivereliste mõõtu nende kooslus kaugeltki polnud. Üks oli kuvand, mis paistis välja, hoopis teine aga elu koduseinte vahel, võõrastest pilkudest varjus. Ilusti läbi said nad küll, aga ellusuhtumine oli abielupaaril ikka väga erinev. Kui Marge armastas süüa otse pannilt, kattis Henry endale pidulaua, kus oma koht oli triigitud salvrätikutel ja lilledel. Nad olid erinevusega leppinud ja kuna nädalalõppude võõrustamised olid üsna sagedased, kujuneski sedasi, et Marge vaaritas ja Henry kattis laua. Kõik toimis kui õlitatult ja peojärgne koristamine käis koostöös. Marge korjas toidud külmikusse ja pani nõud masinasse, kuivatamine ning kappi ladumine jäi Henryle. Selles ta naist ei usaldanud.

Vastandite tõmme
„Vaata, üks tolmukübe on šampaklaasil,“ noris Marge.
„Aeh! Kus? Kus?“ läks mees õnge ja uuris klaasi vastu valgust.
„Nalja tegin,“ naeris Marge.
Talle tegelikult meeldis mehe korralikkus. Vastandid pidavat tõmbama.
Ka mahukas iluaias olid tööd nagu ise jagunenud. Marge niitis muru ja kaevas lillepeenraid, Henry tegeles suure hulga rooside hooldamisega. Päeva lõppedes korjas mees mõlema tööriistad kokku, puhastas need ning sättis kuuri õigete kohtade peale.
Kui Henry paistis silma pedantnuku puhtusefriigina, siis Marge riided vedelesid alailma diivanitel ja tugitoolidel. Teda ennast see ei häirinud, kuna enne magamaminekut olid hilbud Henry poolt ära pandud. Suures garderoobikapis oligi kolmveerand sisust meesteriiete päralt ja kitsuke osa jäänud Margele.
Šoppamist naine lausa vihkas. Mõne hetkega olid tal sobilikud uued asjad valitud ja siis algas pikk ootamine. Henry katsus sõrmedega materjale, võrdles ja sobitas värvitoone ja kui valitud virn lõpuks ostukärus, algas proovimine. See oli kogu ostlemise kõige aeganõudvam osa. Marge ei saanud ka kohvikus aega parajaks teha, kuna pidi proovikabiini vahet saaliva mehe riidevalikuid heaks kiitma. Just nimelt heaks kiitma, sest kõik, mis puudutas välimust, jäi ainult ta enda otsustada.
„Kulla mees, nädalavahetus kohe käes. Kas oled mõelnud, mida sel korral külalistele pakume?“ uuris Marge terrassil suitsu kimudes ja tuhka roosipotti saputades.
„Suupisted jätan sinu valida, grilli paneme koos üles ja magustoiduks võiksin täna valmistada pistaatsia muffineid creme`brüleega. Lähen otsin netist retseptid välja,“ teatas mees ja asetas Marge ette tuhatoosi.
„Kas läheme pärast koos poodi?“
„Koos muidugi. Sa ju ei oska mõistlikku ostukorvi kokku panna.“

Lihtsalt ilus ja ülimalt hoolitsetud
Marge ei solvunud selliste märkuste peale juba ammu. Selles saab ta mehele toetuda, et toidulaud üllatab külalisi alati. Henryle meeldisid cateringilikud serveerimised ja ta tundis heameelt, kui sõbrad teda kiidusõnadega üle külvasid. Need olid tema hetked. Kunagi abielu algaastatel jõi ka Henry kokteile, ent avastas peagi, et alkohol paneb näo punetama ja loobus. Tema joogiks oli karge kurgiviiludega vesi.
Sel korral oli kutsutud suurem seltskond. Henryt oli edutatud ja ta tahtis seda tähistada.
Selles IT firmas oli vähe naisi ja kui selgus, et tulevad ainult üksikud mehed ilma kaasadeta, oli Marge veidi pahane:
„Ja mida mina sinu arust nüüd tegema hakkan? Kui teie oma jutte ajate, lähen igavusest hulluks.“
„Aga kutsu siis järgmisel korral enda naistevägi kohale. Kas või homme,“ jäi Henry endale kindlaks, et mingit muutust antud õhtu suhtes ta ei kiida heaks. Kahte järjestikust pidu korraldada polnud Margel nagunii tuju ja nii ta teataski:
„Pole hullu, olen siis lihtsalt ilus.“
Kui kõik ettevalmistused olid tehtud, haaras Marge kapist esimese ette juhtunud kleidi ja pani selga. Tal oli hea figuur ja asju, mis ei sobinuks, ta koju ei vedanudki. Meigile kulus ka veerand tundi ja ta oligi valmis.
Ja siis algas ootamine. Henry järel ootamine.
Sügava kaheosalise garderoobi uksed olid laiali veetud. Kuigi Henryt polnud näha, teadis Marge, et mees on seal sees ja valib õhtuks kehakatteid. Just Henry tarvis oli tellitud kapil ka sisse paigaldatud lisapeegleid. Aeg venis. Marge istus tugitoolis ja jõi vahuveini. Seda ta hoomas, et nii kaua polnud mehel enne aega kulunudki. Ka ooperisse minnes oli tunni ajaga valmis saanud.
Marge käis hiilimas, et äkki on mingi terviserike ja mees sirakil. Ei olnud. Parfüümi hõrgas vines oli pluus juba selga leitud. Valiti pükse, sokke ja tänast pidu arvestades polnud välistatud, et ka lipsu. Terassilt suitsetamast tulles hiilis ta uuesti garderoobi, progress polnud edenenud ja Henry lappas endiselt riidevalikut.

Aeg kapist välja tulla
Marge kallas uue pokaali vahuveini ja ootas kannatlikult. Kell oli sealmaal, mis märgitud kutsetele peo algusena, kui tal kannatus katkes ja mehele hüüdis:
„Kas täna on see päev, kui tuled kapist välja…või homme?“
Vastust ei tulnud.
„Henry, ma siin mõtlen juba mõnda aega, et võiksid lõpuks ometi kapist välja tulla!“
Mingi kolksatus andis märku, et elutegevus toimub.
„Henry, kullapai! Mina olen valmis. Võta ennast ka kokku ja tule päevavalgele. Armastan sind sellisena nagu oled ja arvan, et ka muu rahvas mõistab sind…“
Ta tahtis lisada, et mõistetakse, kui võõrustajana koduselt ja vähem edevalt riides ollakse, aga aia taga peatus auto ja ta kiirustas väravat avama.
Marge hämming oli suur, kui märkas, et kutsutud külalised saabusid kõik samal ajal. Imekombel oli enda sättimisega valmis saanud ka Henry. Henry küll, aga mitte see Henry, keda tema tundis.
„Saage palun tuttavaks, tema on Marghret,“ näitas ta peenutsedes käega Marge poole, olles abikaasa tiitli asendanud kuningannaliku nimega.
„Tulge nüüd ometi edasi ja valige endale sobivad joogid. Marghret aitab teil jooke segada ja toob jääd.“
See, mis edasi toimus, oli nagu filmides nähtud kokteilipidu. Sel korral ei võtnud külalised kingigi jalast ja Marge libistas endale samuti kontskingad jalga. Õnneks ei vajatud tema abi rohkem ja ta istus tugitooli. Ta võttis endale vabaduse suitsetada sealsamas. Kui reegleid ei ole, siis neid lihtsalt ei ole.
Eemalt pidu jälgides sai talle selgeks, kes on need väljavalitud, kellele Henry koduuksed avas.
Kõik mehed olid hästi lõhnastatud, detailideni väljapeetult riietatud ja rääkisid žestikuleerides. Häälest kostus falsetti. Vabalt võttis ka Henry ise ja lubas endale pitsi konjakit. Marge tüdines küll üsna pea kirevate särkide ja salongisoengute imetlemisest, ent aina põnevamaks läks omavaheline pilkude mäng. Õhtu jätkudes lisandusid juhuslikud põgusad puudutused, ent kõik jäi viisakuse piiridesse.

Aeg teha elus muutusi
Marge jaoks Henryl silmi polnud, aga see oligi ju rohkem mehe pidu. Korra ta silmad siiski peatusid temal. See oli tänulik noogutus abikaasale, kes mõistis mehe „kapist välja tulekut.“
Kas ikka mõistis?
Kannatuse katkedes hüütud lause oli mõeldud hoopis teises kontekstis, aga sellel polnud Marge jaoks enam tähtsust. Tema jaoks oli abielu läbi. Tema tahab päris meest!
„Parem õudne lõpp kui lõputu õudus,“ oleks ta tahtnud hõisata, aga nende abielu kohta see ei käinud.
„Oot, kui vana ma olen?“ küsis ta endalt veinihäguse peaga.
„Alla neljakümne igatahes!“ vastas ta enesele ise.
Kümme vikerkaarevärvilist aastat olid varastanud temalt küll emarolli, kuid polnud veel hilja viga parandada. Kiirustada ta sellega ei kavatsenud. Neil oli Henryga väga hea läbisaamine olnud ja austusest selle vastu soovis Marge jääda Henryga parimateks sõpradeks. Selle korraldamiseks vajasid nad mõlemad aega.
„Meil on aega veel, meil on aega veel,“ ümises ta Põhja-Tallinna lugu ja kallas uue pokaali vahuveini. Ta oli otsustanud: „Nüüd tahan ma päris meest!”



Vaadatud 3535 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
kalle kakanoku

ei olnud gay,vaid pederast!

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi