Õdus baariõhtu muutus kiiresti inetuks tüliks
„Kui haritud daamid nii käituvad, siis mida oodata lihtsamalt rahvalt,” arutlesid Ivi ja Kertu ootamatult õuduseks muutunud peolt põgenedes.
Emadepäeva eelõhtul otsustasid sõbrannad Ivi ja Kertu minna üle pika aja end tuulutama. Valikus, kuhu minna, polnud palju kohti, kuna nende vanus oli ületanud viiekümne aasta künnise.
Oli väga hea tunne lüüa end üles ja soov oli ka tantsida. Suur ja avar uuenduskuuri läbinud kõrts asus linna piiril. Sinna nad sõitsidki. Rahvast oli üllatavalt palju ja polnud ka ime, kuna laval astus üles hea ansambel, kes tuntuks saanud rahvabändide konkursilt.
„Kuhu me istume?“ uuris Kertu sõbrannalt, kui nad olid baarist kokteilid kätte saanud.
„Läheme kusagile vaiksemasse kohta, näe, seal akna all on diivanitega ala, hea istuda ja ülevaade ka avar,“ leidis Ivi meelepärase koha. Selgus aga, et laual oli „Reserveeritud“ silt. Nõutult vaatasid nad ringi uue laua poole, kui selle laua seltskond saabus. Neli keskealist naist.
„Teie võite ka siia end mahutada,“ viibati neile sõbralikult. See oli nurgalaud ja ruumi jagus. Nad istusid heal meelel.
„Meil on siiski tingimus ka,“ tuli teiselt naiselt vähem sõbralik vihje. Selgus, et see polnud naljana öeldud, kuna tingimuseks oli, et õhtu jooksul ei tohi mitte sõnagagi puudutada sõda ega koroonat. See sobis, sest nad kumbki polnud neist teemadest vaimustuses.
Lubadused siiski purunevad
Bändil oli parasjagu vaheaeg ja mängis vaiksem diskolugu, kui üks neljast naisest teatas: „Nii hea ikka, et ei pidanud uksel koroonapassi välja otsima.“
Ivi ja Kertu vahetasid pilke ja olid vakka.
„Mis sinul viga rääkida, sul oli see pass. Oodake, teil kõigil ju oli, mina ainukesena kükitasin kodus, kui te kinos ja kohvikutes ringi lehvisite,“ meenus rääkijale.
„Oi no muidugi, meie oleme süüdi, et sa vaktsineerida ei lasknud!“ tõstis kolmas häält. Sedasi nad vaidlesid pikalt. Ikka kui kasulik või kahjulik on vaktsiin. Ilma passita naine sai nahutada ja kohati jäi kahtlus, kas nad ikka on kõik omavahel sõbrannad. Teema kogus tuure, kui passita naine nähvas:
„Mis te siin kekutate, teil endal ka aegunud need sertifikaadid!“
„Mina lasin kolmanda ka õlga, koos gripivaktsiiniga! Samal päeval sain ilusti mõlemad tehtud,“ uhkeldas kõige kurjema häälega naine ja teised kaks ladusid põhjendusi, miks nemad veel pole tõhustusdoosi teinud. Sügisel esimese asjana ajavat asja korda.
Õnneks tuli bänd uuesti lavale ja neil oli raske üksteist üle rääkida. Vaatamata kõvale muusikale püüdsid kõrvad kinni sõnu: „koroona, süst ja surm.” Kirsiks tordil oli Ansipi poolt meedias kajastatud lause: „Avalikes kohtades peaksid liikuma ainult kaitsepoogitud. Vaktsineerimata inimesi ei tohi teiste seas pidada!“
Tore üllatus tundmatutelt
Kertu ja Ivi pidasid parasjagu aru, kas sobib nendeealistel omavahel tantsida, kui naised lauast tõusid ja neid tantsupõrandale kaasa vedasid. Seal oli seltskond väga lahe. Vaatepilt lausa nauditav. Kõigil kenad kleidid ja meigid ja naeratused näol. Lauda tagasi istudes toodi jäänõus vahuvein. Keegi ei teadnud, kes tellis ja jäi mulje, et kontvõõrastena lauas paiga saanud Ivi ja Kertu. Nii see polnud, aga nad ei öelnud midagi. Jook jagati kuue peale võrdselt ja tuju tõusis kõigil. Jutustati oma täisealistest või ülikoolides õppivatest lastest ja tekkis ülev tunne, et küll on uhke olla ema.
Ansambel tegi uue vaheaja. Sõna anti Ivile ja Kertule ja nemadki said rääkida enda järelkasvust. Ivi oli topelt uhke, kuna oli hiljuti saanud vanaemaks. Teda tunnustati ja kiideti, et paistab vanaema kohta liiga noor. Läbisegi lendas laste vanuseid ja meelitussõnu, kuniks tuli lauda kelner ja vahetas tühja vahuveini pudeli uue vastu ning korgi pealt lennutas. Enam ei arvatud, et uutelt tuttavatelt naistelt jook tuli, kuna keegi polnud baari külastanudki.
„Kelner, kelle saadetud need shampad on? Ega te ometi meile arvet esita?“ küsisid naised ja too näitas kahe mehe poole, kes istusid baaris pukkidel. Naised lehvitasid neile ja kuna kelner oli ise joogid välja valanud, tõstsid meeste suunas pokaalid. Kas oli signaal kutsuv või mis mulje see jättis, aga mehed tulid nende laua juurde. Nurgalaud diivanitega mahutas ka need kaks istuma.
Lahkus asendus kraaklemisega
Ja siis tuli pauk. Selgus, et mehed olid vene rahvusest. Mis edasi toimus, oli väga inetu. Nõukaaja inimestena oskasid vene keelt kõik naised ja sellest oleks võinud kujuneda ilus õhtu, ent läks hoopis lappama. Süüdistused putinismi ja sõja kohta eskaleerusid. Hääled tõusid veel kõrgemaks kui ennist vaktsiinidest rääkides ja Ivi ning Kertu vaigistavad palved rahuneda ei aidanud.
Kui mehed oleksid lihtsalt vait olnud, ei oleks asi tülini vast jõudnudki, aga nad püüdsid endid õigustada ja kuigi nad ei kiitnud sõda heaks, oli aru saada, et nad jälgivad lisaks Eesti kanalitele ka maailmas kajastatavaid uudiseid.
„Mida te siin üldse tähistate? Üheksandat maid ette või?“ küsis üks naine eesti keeles ja sai samas keeles vastuse: „Me tähistame nädalalõppu.“
Naised läksid lausa pöördesse, kui selgus, et mõlemad räägivad lünklikult ka eesti keelt ja barjääri langedes ei valitud enam sõnu:
„Või nemad tähistavad nädalalõppu? Sõja lõppu peaks tähistama! Ukrainas vägistate ja tapate naisi ja lapsi ja…“
Ivi ja Kertu ei kannatanud enam kuulata. Nad ei jätnud isegi head aega, vaid lahkusid kõrtsist.
„Mis see siis nüüd oli?“ küsis Ivi.
„Täitsa hullud! Seadsid tingimuse, et ei tohi sõjast ja koroonast sõnagi rääkida ja ise läksid lausa lolliks.“
Kui enam ei jaksa tugev olla...
„Ma ei taha enam pikka aega kusagile rahva sekka minna. Hakka või kartma inimesi. Kui nii kenad ja haritud naised kasutavad nii räiget retoorikat, siis mida oodata lihtsamatelt inimestelt?“ oli Kertu õhtus väga pettunud.
„Ah, lõpeta! Eks alkohol võttis neil pidurid maha ja siis lasid suust välja kõik selle, mis kainena mõtteis.“
„Mind kohutabki just, et selliseid mõtteid mõeldakse. Eks kaks aastat meedia ajupesu covidi kohta, piirangud ja nüüd sappa sõda ning sõjapõgenikud. Sellel kõigel on tagajärg paljude närvisüsteemile.“
„Seda küll, aga miks meie ei jahvata aina neist asjadest? Ka meil on muretsemiseks põhjust.“
„Eks igaüks on omamoodi ja teised teistmoodi. Rõõmu tuleb ka ikka tunda.“
Nad ootasid tellitud taksot. Oli hea seista vaikuses ja ilma häält pingutamata vestelda. Ja ühtäkki oli vaikus lõhutud. Kõva ja kõrvale võõra heliga lendas taeva all neli sõjamasinat. Küllaltki madalalt, et kõiki neid ööpimeduses märgata.
„NATO hävitajad,“ arvas Ivi.
„Ei tea, kas venelane rikkus jälle õhupiiri?“ oli Kertul mure. „Tead, ma arvasin tõemeeli, et sõda lahti,“ julges ta oma hirmu tunnistada.
„Mina samuti.“
Takso tulekuni nad vaikisid. Polnud kahtlustki, et nad mõtlesid mõtteid, mille rääkimine ei tõsta tuju. Aga tujul ei tohi lasta langeda ja hirmul võimust võtta. On ju emadepäev.
„Head emadepäeva!“ soovis Kertu sõbrannale head.
„Tänan, sullegi! Püsiks ometi rahuaeg. Meil ju väike tita ka ja tahaks talle õnnelikku lapsepõlve ning meheiga,“ tulid Ivil pisarad silma.
Vaatamata tugevusele olid ka nemad nõrgad olukorras, kus mitte keegi mitte midagi ei tea.