Öine valvekord

Tuba muutub iga minutiga üha külmemaks ning ühtäkki ­materialiseerub otsekui õhust üks pea. Käivitage kähku tondimeeter! Kummitusküttide tööpäev on alanud.

Kas Ebenezer Scrooge oli kabinetiteadlane? Igatahes ilmutas too Charles Dickensi kuulus kitsipung kiiduväärset skeptitsismi: kui surnud äripartneri Jacob Marley vaim end talle esimest korda ilmutas, nimetas ta seda petuvärgiks. „Sa ei usu, et ma olemas olen,“ nentis kummitus. „Ei usu jah,“ kinnitas Scrooge. „Mis tõendit peale oma meeleandmete sulle vaja läheks, et sa mind usuksid?“ uudistas Marley. Scrooge oli siinkohal sunnitud jõuetult möönma, et ta ei tea. Kahju, et vanamehel polnud käepärast tänapäeva teadlasi, kes oleksid ta plindrist välja aidanud. Nemad oleksid kohe nõudnud, et Marley’st võetaks korraga mitme nurga all fotosid ja tehtaks videosalvestusi ning lindistataks ka tema hääl. Kõige rohkem oleksid nad tahtnud teada saada, millest Marley tehtud on. Oli ta ehk kõigest ioonide kogum? Kui nii, siis mida need endast keemiliselt kujutasid? Kas temast kiirgus midagi? Kui jah, siis missugust energiat? Millised olid tema keha temperatuurid ja rõhud? Kas tema kohalviibimine tekitas elektromagnetvälja? Ning mis veel tähtsam: oli ta ikka tõeline füüsiline olend või pelgalt Scrooge’i süümepiinades vaevleva teadvuse produkt? Muidugi teame meie, et Marley vaim oli Dickensi fantaasia vili, tänapäeva kummitustekütid aga jahivad midagi enamat kui pelgalt fantaasiaid. Nende käsutuses on keerukad sensorid ja salvestusseadmed, mille abil neil on õnnestunud teha kummituste füüsilisi mõõtmisi ning saada ka põnevat, kuigi mitte ehk just täiesti veenvat fotograafilist tõendusmaterjali.

Teadlased otsivad ­mõistuslikku selgitust
„Viimase kahe aastakümne jooksul on selles vallas tehtud rohkem edusamme kui eelnenud 200 aastaga,“ ütleb Randy Liebeck, New Jersey Totowa kummitusteuurija. See tehnoloogia on nüüd kättesaadav igale asjahuvilisele ja tema ennustuse kohaselt ei lähe enam palju aega, kui kummitusi õnnestub jäädvustada ka videolindile. Isegi kui kirjutada osa tulemusi naljameeste, võltsijate ja avalikkuse tähelepanu püüdlejate arvele, jääb järele veel piisav hulk usaldusväärseid tõendeid, mida niinimetatud tondinuhkidel on õnnestunud koguda. Paradoksaalsel kombel leidub nende seas ka selliseid andmeid, mida kasutavad oma väidete tõestuseks ühtviisi meelsasti nii skeptikud kui ka uskujad. Magnetvälja ebatavalised näitajad kujutavad endast uskujate silmis vaimude juuresoleku tõendust, skeptikute meelest aga on nende näol tegemist pelgalt eriskummaliste loodusnähtustega, mis kutsuvad esile hallutsinatsioone. Ükskõik kuidas selliseid avastusi ka ei tõlgendataks, ei puudu neil oma tõepära ning nii mõnedki katsumustes karastunud teadlased otsivad neile ratsionalistlikku selgitust. Paljud tunnistavad, et ei ole enda uuritavat nähtust ei näinud ega mingil muul moel kogenud, vaid tuginevad neid nähtamatuid olendeid mõõtes ja analüüsides ainult instrumentide näitudele. Et oma jahisaaki tabada, külastab enamik neist kummituskohti koos professionaalsete sensitiividega, kes väidavad end kummitusi nägevat ja muul viisil tajuvat. Nood ülitundlikud abimehed näitavad, kus kummitus parajasti asub, ning teadlased panevad oma aparaadid seal surisema, undama ja tiksuma. Sel moel hangitud tõendusmaterjali hulgast võib kõige veenvamaks pidada magnetvälja järske kõikumisi, mis leiavad aset nimelt kummituse ilmumise kohtades. „Neis paikades, kus inimesed vaime näevad, on aparaatide näidud palju kõrgemad,“ kinnitab Ameerika Psüühiliste Uuringute Ühingu usaldusmees Loyd Auerbach. Kui tausta tase on umbes 1 või 2 milligaussi, siis kummituskohtade ägedasti kõikuvad näidud ulatuvad nii mõnigi kord isegi 100 milligaussini. Liebeck võib sellele lisada, et nende veidrate väljade elektrilise komponendi moodustavad enamasti staatilised alalisvooluväljad, mida kiirgavad bioloogilised süsteemid, nagu näiteks imetajad, mitte aga vahelduvvooluväljad, mis teatavasti tekivad elektriseadmete ümber. Pealegi ei püsi need tontlikud elektromagnetväljad paigal, vaid hõljuvad ühest toast teise, kusjuures nende suurus kõigub pesapallist korvpallini, räägib Liebeck. Elektromagnetvälja mõõtmiseks on palju instrumente. Need on kaasaskantavad ning neid võib seadistada nõnda, et nad ei registreeri taustvälju, vaid lülituvad sisse ainult siis, kui ilmnevad mingid ebatavalised kõrvalekalded.

Tekitab külmavärinaid
Kaasaskantavad infrapunatermomeetrid näitavad, et tontlike magnetväljade kohas on väga külmi punkte. „Nende nähtuste ilmnemise paigas langeb temperatuur enamasti 20-35 kraadi võrra,“ kinnitab Dave Oester, Oregoni osariigi Crooked Riveri Kummituste Jahtimise Ühingu asutajaliikmeid. „Sellistes punktides tõmbuvad teie sõrmeotsad külmast valgeks, isegi kui ümbruses on 40 kraadi sooja,“ ütleb ka Liebeck. Kummitustejahtija arsenali kõige tavalisem relv on siiski fotoaparaat. See riistapuu on ühtaegu odav ja lihtne ning seda on hõlpus käsitseda: oluline on ju tabada see salatsev olevus kiiresti, enne kui ta läbi seina kaob.
Aparaadid seatakse tihti üles niiviisi, et nad lülituksid sisse automaatselt ja teeksid võtteid mitme nurga alt, et sündmus oleks usutavalt tõestatud. Kasutada saab sellise kvaliteediga filme, mis võimaldavad jäädvustada elektromagnetilise spektri erinevaid piirkondi, kaasa arvatud ultravioletset ja infrapunast, mis jäävad inimsilma tajuulatusest välja. Et need filmid haaravad asju, mida silm ei seleta, peavad uurijad enne tondi nägemist ootama, kuni film on ilmutatud. Palju häid kujutisi on aga saadud ka täiesti tavalise filmi ja aparaadiga. Mõned fotograafilised kujutised vastavad kummituste kohta käibivatele stereotüüpsetele arusaamadele, enamik aga kujutab endast kõigest valgeid häguseid laike, mida võib kirjutada ilmutamisvigade arvele. Uurijad on sunnitud möönma, et fotod on küll kõige põnevam, aga ka kõige kahtlasema väärtusega tõendusmaterjal.
„On tõepoolest võimalik, et need tontlikud kujutised on tekkinud ilmutamisprotsessis,“ möönab Liebeck, „aga peab siiski ütlema, et nad ei teki mitte igal pool, vaid just kohtades, kus nähakse kummitusi.“ Liebeck ise saatis 10 kujutist Massachusettsi osariigis Cambridge’is asuvasse Polaroidi uurimiskeskusse analüüsida. „Nad ütlesid, et kujutised on tekkinud elektromagnetilistest väljadest või ionisatsioonist,“ ütleb Liebeck. Tema sõnul on see kooskõlas mõningate kummitusteooriatega. Videokaameraid ja magnetofone kasutatakse ka lihtsalt sündmuspaikade uurimiseks, et välistada asju, millele on võimalik anda loomulik seletus.

Võrku püütud
1980. aastatel leiutas briti uurija Howard Wilkinson spontaansete psühhofüüsiliste ilmingute salvestamiseks umbes televiisorisuuruse kastikujulise seadeldise. Lühendatult hakati seda nimetama SPIDER-iks, mis tähendab ämblikku. Nimetus oli igati sobiv, sest seadmetest sensorite ja monitoride juurde minevad juhtmed meenutasid tõepoolest ämblikujalgu. Teadlase sõnutsi on SPIDER suuteline töötama „omal käel“, lülitades kaamerad sisse, kui mõni sensor saadab talle ebatavalise signaali. Nüüdseks on SPIDER siiski asendatud videokaameratega, mis filmivad umbes ühe kaadri sekundis, kuni sensorid saadavad neile mingi ebatavalise signaali, mispeale kaamerad hakkavad filmima normaalkiirusega. Enamik kummituskütte annaks ei tea mis, kui nad ainult suudaksid pimedas näha. Kõige innukamad on muretsenud endale öise nägemise binoklid. Mõned valgustavad ümbrust infrapunaste kiirtega, mis toovad esemed paremini esile. „Infrapunaste öise nägemise binoklitega on meil õnnestunud näha kummitusi täies suuruses,“ ütleb Oester. „Infrapunased kiired panevad nad hiilgama.“ Hädasti vajavad tondikütid soojuskujutisi jäädvustavat tundlikku videokaamerat, mis võimaldaks kummitusnähtustega kaasnevaid vähimaidki temperatuurikõikumisi filmile jäädvustada. Takistuseks on hind: sellised kaamerad maksavad 50 000 dollarit või rohkemgi. Nüüd on siiski turule ilmumas ka odavamaid, ehkki vähem tundlikke aparaate.
„Üks selline on valminud Sony firmal ning see töötab täielikus pimeduses,“ ütleb Oester. Ühtegi kummitust pole seniajani paraku õnnestunud videolindile jäädvustada ning kuigi tehnikasaavutused on üpris paljutõotavad, jätavad nad siiski osa küsimusi vastuseta ja võimaldavad teisi väga mitut moodi tõlgendada. Wilkinson ja Gauld on nüüd avaldanud oma uurimistöö andmed. Võrreldes 1800. aastate keskpaigast kuni tänapäevani teatatud kummitusjuhtumeid Maa magnetvälja kõikumise näitajatega, demonstreerisid nad, et eksisteerib seos vaimude nägemise ning Maal magnettorme vallandavate päikeseplekkide tsüklite vahel. Läinud aastal uuris Lääne-Georgia ÜlikooTi teadlane William Roll kahte kummitusjuhtumit, mis tema arvates olid tingitud ebatavaliselt tugevatest magnetväljadest. Ta avastas tugevaid magnetilisi hälbeid ühes Texase jahimajakeses, kus nähakse sageli kummitusi. Tema arvates olid need tingitud piesoelektrilistest nähtustest, mida tekitasid otse jahimajakese all olevas geoloogilises murrangukohas üksteise vastu hõõrduvad kivimid. Teisel juhul pidas ta kummituste põhjuseks seinal olevat krohvialust metallvõrgustikku, mis fokuseeris majas olevad väljad ühte punkti. Suurbritannias on hiljaaegu täheldatud, et suletud ruumides võivad tajumoonutusi esile kutsuda helilained. Coventry Ülikooli informatsioonitehnoloogia õppejõud Vic Tandy näiteks on teatanud juhtumist, mille puhul laboratooriumis nähtud kummitused osutusid püstlaine tekitatud illusioonideks: uue tõmbeventilaatori vibratsioonid lõid nimelt ruumis 19hertsise püstlaine. (Teatavasti põhjustavad ka tugev infra- ja ultraheli selliseid sümptoome nagu hüperventilatsioon, õhupuudus ja rusutus.) Ventilaator võeti maha ja kummitused kadusid. Tandy uurib praegu, kas püstlainet võivad tekitada ka teised nähtused, nagu aknast või korstnast möödapuhuv tuul. Isegi skeptikutel, kes otsivad nähtusele ratsionalistlikku ja usutavat seletust, on olnud kogemusi, mis panevad neid jahmunult kukalt sügama. Selliste juhtumite puhul nii sagedasti ettetulevate võltsimiskatsete tõttu peavad uurijad teadusliku usutavuse huvides hoolitsema selle eest, et tulemuste autentsus oleks tõestatud.

Jätkub ajakirjas...