Olümpia läbi: Eesti õnnelik lõppakord, rekordid ja veidrused

Nädal tagasi võtsin Eesti taliolümpiakoondise esinemise Pyeongchangis kokku, et algkõrgus ületati, aga järgmisel tasemel latti enam mitte. Mis ma nüüd ütlen, kui kiiruisutaja Saskia Alusalu neljandaks tuli!?

Mis muud öelda, kui et tubli! Ala ise ehk kiiruisutamise ühisstart on omamoodi pentsik (niisugust sõna kasutas Postimehe ajakirjanik Ott Järvela) ja eriline reglement võimaldas Alusalul teha sõidu, mis tagas talle neljanda koha, aga medalilootused kustutas. On ju imelik? Tavaliselt tähendab neljas koht, et sa jääd napilt pjedestaalilt välja, aga seekord piltlikult öeldes eestlannat keegi tagant ei ähvardanud ja ta ise medaliheitlusse ei sekkunud.
Olümpiavõitja Erki Nool pakkus Nelli Teataja esimeses olümpialoos, et Alusalu toob meile Pyeongchangist parima koha. Perfektne ennustus! „Natuke teadsin selle ala spetsiifikat, aga kui sa sellise taktika valid, pead olema ka piisavalt tugev, et hiljem sulle ringi sisse ei sõideta, sel juhul võetakse teenitud punktid ära,“ märkis Nool. „Alusalu valis õige taktika vastavalt võimetele. Kui ta saab tugevamaks, võib proovida ka medaleid püüda.“
Ma ei hakka siin ala peensusi lugejaile selgitama. Loodan, et paljud nägid ka ise seda sõitu. Lühidalt on aga põhimõte selline, et kuna vahefinišites pole võimalik saada rohkem punkte kui 15 (3 x 5), aga finišis saavad kolm paremat vastavalt 60, 40 ja 20, siis medalid jagatakse lõpujoonel.
Teeksin küll Rahvusvahelisele Uisuliidule ettepaneku, et lõpupunktid võiksid olla näiteks 20, 12 ja 8. Mitte selleks, et Alusalut medalile upitada, vaid taoline reglement muudaks taktika valiku mitmekülgsemaks. Kes lõpus võidab, on küll 95-protsendilise tõenäosusega ikkagi kullaomanik, aga 95 pole 100%. Ilmselt oleks sellise reglemendi korral lubatud Alusalul rahulikult võtta vaid esimese vahefiniši viis punkti, siis hakanuks grupp pingutama.
Nool oli vaatamata Alusalu neljandale kohale õnneks nõus autori kujundiga algkõrguse ületamisest. „Just enne olümpiat oli talispordialade esindajatega kohtumine ja kõik kurtsid: oi, kahekümne parema sekka on küll raske jõuda. Ei saa latti seada nii madalale! Lõpuks ju paljud jõudsid sinna, isegi murdmaasuusatajad. Nii et kui me seame lati 20. koha kanti, siis see kõrgus saigi täpselt ületatud,“ leidis Nool.

Alade laienemine toob rekordeid
Taliolümpia tõi taas uusi rekordiomanikke. Neli aastat tagasi Sotšis juhtus see, et laskesuusataja Ole Einar Björndalen tõukas kõigi aegade parima talisportlase troonilt Björn Daehlie, nüüd Pyeongchangis aga sai Marit Björgen jagu temast endast. Kolme norralase medalisaaki eristab vaid pronkside arv: Björgen 8-4-3, Björndalen 8-4-1 ja Daehlie 8-4-0.
Laskesuusataja Martin Fourcade kerkis Prantsusmaa kõigi aegade parimaks olümpiasportlaseks, seda ka koos suveolümpiaga arvestades. Seni olid parimad prantslased kaks vehklejat 4 kulla ja 2 hõbedaga, aga Fourcade'il on nüüd 5 kulda ja 2 hõbedat.
Ning lõpuks kerkis hollandlanna Ireen Wüst kõigi aegade medalirohkeimaks kiiruisutajaks (5-5-1, kokku 11 medalit). Põhjusel, et Hollandi naiskond kaotas jälitussõidu finaalis Jaapanile, ei tõusnud Wüst esimeseks ka kuldade arvestuses. Seda rida juhib 1960ndate staar Lidia Skoblikova 6 kullaga.
Aga numbrid numbriteks – põhjus, miks ma üldse rekorditest tahtsin rääkida, peitub selles, et talispordialade kava on sedavõrd laienenud, et nii kerkibki rekordiomanikke nagu seeni pärast vihma. Legendaarne Venemaa laskesuusataja Aleksandr Tihhonov võistles neljal olümpial, aga tema aegadel oli kavas vaid 20 km distants ja teatesõit. Parimal juhul võinuks Tihhonov teenida 8 kulda, aga sel juhul tal muid medaleid poleks saanudki olla. Tegelikult jäi Tihhonovi kontosse 4 kulda ja hõbe. Ta oli rivaalidest samavõrra üle kui Fourcade praegu, aga võimalusi talle nii palju ei antud.
Tänapäeval võib laskesuusataja, murdmaasuusataja või mäesuusataja ühelt olümpialt koju minna kuue kullaga, kui võidutseb igal programmis oleval alal. Absoluutse rekordi võib niimoodi püstitada kahe olümpia jooksul. Kunagi imetleti Toni Sailerit ja Jean-Claude Killy'd, kes võitsid ühel olümpial kõik kolm mäesuusatamise ala, aga praegu võib hea slalomist võita: slaalomi, suurslaalomi, kahevõistluse ja võistkondliku paralleelslaalomi. Neli kulda isegi nii, et kiirlaskumises ei pea osalema nagu suutsid universaalid Sailer ja Killy.

13 miljonit eurot maine puhastamise eest?
Lõpuks veel mõnest seigast, mis tunduvad veidrad, aga on otseselt seotud päevapoliitiliste (ja poliitkorrektsuse) teemadega.
Rahvusvaheline Olümpiakomitee soovis Venemaa õigused taastada ja nii oleks meie idanaaber saanud Pyeongchangi talimängude lõpetamisel juba marssida sini-puna-valge trikolooriga. Paraku oskasid kaks venelast, curlingumängija ja bobisõitja, ikkagi dopinguga vahele jääda ning õiguste taastamine lükati edasi. Kui aus olla, siis Venemaa meedia seda ka eeldas, kuid seekord süüdistati ainult patuseid sportlasi, mitte rahvusvahelist imperialismi. Nad said aru, et seekord astuti ise ämbrisse.
Küll aga on omapärane seik, et Venemaa maksis ROK-ile 15 miljonit dollarit, mis teeb meie rahas umbes 13 miljonit eurot. Väidetavalt tähendas see venelaste panust dopinguvastasesse võitlusse, aga jättis mulje kui „väljaostmine“.
Just sellest faktist tekkis mul ketserlik mõte, et kehtestame siis kõigile dopingupatustele oma summad, mis nad peavad maksma, et kaheaastane karistus tühistataks. Kui oled Usain Bolt, saad rajale tagasi näiteks 5 miljoni euro maksmisega, aga mõni Eesti amatöörsportlane (raske küll ette kujutada, kuidas ta võiks jääda dopinguga vahele) loovutaks vaid 5000 eurot ja kõpsti! võid jälle sporti teha. Kui suudab maksta 2500, vähendatakse karistus kahelt aastalt üheni...

Naised polegi inimesed?
Venemaa hokistaar Ilja Kovaltšuk, hilisem olümpiavõitja, käis vaatamas naiste turniiri, kus tema kaasmaalannad mängisid Kanadaga.
Kodumaine meedia küsis, kuidas Kovaltšukile mäng meeldis: „Vaatasin naiste hokit esmakordselt, ka telerist pole pilku peale visanud. Kahju, et meie omad kaotasid, aga kanadalannad uisutasid ka kiiremini. Pärast kuulsin, et Kanada ja USA ongi naiste seas tugevamad. Kui nüüd ausalt öelda, siis see, mida nägin, pole mulle. Ärgu tüdrukud solvugu, aga naiste hoki pole see, mida mul oleks vaja.“
Kas Kanada naised on mängumaneeri poolest võrreldavad Kanada meestega, küsiti veel.
„Nägin paari jõuvõtet, meie omad vastasid. Nagu aru sain, võib naiste hokis tõugelda, aga neil käib see kummaliselt, mitte nagu inimestel.“
Loomulikult andis venelannast naismängija omapoolse vastulause, aga Venemaal see midagi ei loe, sest meeshokimängijad on seal jumala seisuses. Juhtunuks see näiteks Rootsis, saanuks Kovaltšuk mööda päid ja jalgu. Nagu Zlatan Ibrahimovic, kes naisjalgpallureid solvas.
Panin kaks lauset rasva. Teine neist on muidugi klassika, aga selliseid nalju tehti rohkem sotsialismi ajal. Tõenäoliselt poetas Kovaltšuk siiski lause täiesti juhuslikult, ta isegi ei mõelnud, et ütles midagi valesti.
Esimene lause aga näitab kujukalt, et maailma üks paremaid hokimängijaid isegi ei tea, kes on naiste hokis valitsejad. Aga kas peab teadma? Kas Lionel Messi või Cristiano Ronaldo teavad, kes tuli viimati naiste jalgpalli maailmameistriks?
Siin ei tohiks tõesti olla kunstlikku võrdsustamist. Paraku spordis on selge, et naised pole nii tugevad kui mehed. Kui meeste jalgpall pakub kordades rohkem huvi kui naiste jalgpall, siis peab seal ka raha rohkem liikuma. Samas on tennises võrdsustamine ehk isegi õigustatud, sest seal on parimad naised pea sama suured staarid nagu Roger Federer või Rafael Nadal.
Eksisteerivad ka spordialad, kus naisstaarid on tuntumad kui sama ala mehed. Tahate näiteid? Riistvõimlemine, rannavõrkpall, iluuisutamine. Seal tulekski naistele rohkem raha maksta, sest nad toovad alale rohkem sisse.
Loomulikult ei nõua naised, et neil lubataks meestega võistelda, sest nad teavad, et kaotavad. Kuid nad tahavad teha kõiki samu alasid. Tulemus on nüüd selline, et suveolümpiamängude kavas on vaid kaks ala, kus ainult ühe soo esindajad saavad võistelda – iluvõimlemine ja kujundujumine. Ehk siis naistel on oma alad, aga meestel mitte.
Mida ma lõpuks öelda tahan? Seda, et kui näiteks turundusjuhi konkursil eelistatakse kedagi soo alusel, siis on see puhas diskrimineerimine. Aga sport tugineb füüsilistele võimetele ja seal meil peaks olema vähemalt lubatud välja öelda, et meeste hoki on põnevam.