Õnnelikke suhteid ei langenud peres osaks kellelegi...

28.11.2021 21:30
Mati Lootus Illustreeriv foto
Kommentaarid
6
Foto:

Vägistatud tütre abordile sundinud ema poleks osanud halvemateski unenägudes arvata, kui paljude probleemidega tema peres hiljem silmitsi seistakse.

„Sind valinud ma... Sind valinud ma…“ Meenub tuntud lauljapaari kunagine hitt, mis kõlas nagu mantra, mille kaudu nad teineteisele armastust avaldasid ja mis kutsus kuulajaid nende valikut heaks kiitma. Või siis üle tantsusaali kajav peojuhi lustakas kutse: “Daamide valik“. Nii võivad kõige saatuslikumadki valikud alguse saada juhusest, kuid nende lõppu on isegi selgeltnägijatel raske ära arvata…

Kuritegu, mis rikkus elu
Mirjam oli nägus, särasilmne kaheksateistkümne aastane tüdruk, kes oli kevadel kesk­koli lõpetanud ja otsustanud enne õpingute jätkamist paar aastat koolipainest vabana lustlikumalt elada. Sai kingapoodi müüja õpilaseks, kuigi palk oli väike ja amet nägi ette terve pika päeva jalgadel seismist. Nädalas anti talle ka kolm vaba päeva, mille kulutas pidudel ja kohvikutes lõbutsemisele… Kuni ühel päeval kutsusid kogenenumad vallalised töökaaslased Mirjamit kaasa ööklubisse. Neiul oli raske teha valikut, kuna see oli ikkagi esimene kord ja tal puudus sellises seltskonnas suhtlemiseks vähemgi kogemus.
Klubi vanadele kundedele oli Mirjam lausa maiuspala ja ahvatlevalt kerge saak. Pärast kõrvallauast saadetud šampust kaotas neiu valvsuse ega aimanudki, et tantsul käies oli tema klaasi valatud korgijooki, mis tüdrukul mõistuse röövis.
Kui ta silmad lahti tegi, lamas ta porgandpaljalt üksinda hotellitoas laias voodis, öökapil tühjaks joodud konjakipudel ja poolik šokolaaditahvel. Pea lõhkus valutada, süda oli paha ja kogu sisikond keerles. Kui ta duši all end pesi ja oma keha uuris, sai talle ühe hoobiga selgeks – ööklubi tantsupartner oli teda joogi mõju all seksuaalselt ära kasutanud – ja tundus, et mitte ainult ühel korral.
Tagajärjed ei lasknud kaua oodata. Kuu aja pärast oli Mirjamile selge, et ta on rase. Neiu püüdis seda küll varjata,kuid ema sai peagi asjast aru ja tegi valiku – abort. Operatsioon tehti kellegi ebapädeva meediku juures ja oli eriliselt valulik. Hiljem selgus, et ka saatuslik, sest lasterõõmust jäi neiu alatiseks ilma. Seda valikut kahetseb Mirjami ema elu lõpuni.

Uued mehed ja uued pettu­mused
Ka tütre uued valikud ei olnud kuigi õnnestunud. Paari aasta pärast armus temasse juhataja keemiatoodete kauplusest, kuhu neiu oli vahepeal tööle läinud. Pulmad said vägevad,kuid õnn ei kestnud kuigi kaua.
Ühel tööalasel merereisil Soome tutvus proua Mirjam endast vanema rahaka ja targa firmajuhiga, kel küll endal pere ja kaks lastki, kuid kaunitarist armuke veel puudu. Taas tuli teha valik. Mirjamist sai juba laevareisil Väino salaarmuke ja seda riskantset tiitlit kandis ta üle kümne aasta. Mees ostis talle korteri ja auto ning rahastas õpinguid distantsõppel ülikooliski, mille naine magistrina ka lõpetas.
Siis aga tuli lahutus ja pärast kahemehepidamise pingelist perioodi võttis naine aja maha.Näksis siit ja näksas sealt, kuni sattus juhuse tõttu maal sõbrannat külastades sünnipäevaliste keskel turjaka põllumehe seltsi. Rannaküla talupidaja ei saanud küll kõrge kooliharidusega kiidelda, kuid oli loomult lahe ja igati asjalik mees. Mirjam tegi valiku ja hakkas igal nädalalõpul tal külas käima, kuid linnatööd ja elamist maha jätta ka ei raatsinud.
Sestap siis pendeldabki mitmendal eluringil käinud paar linna ja maa vahet ega pole suutnud tuleviku suhtes valikut teha.



Vennal polnud koduõnne
Mirjami vend Uno oli samuti hädas õigete valikutega. Esimese blondi preili viis ta küll tanu alla ja kinkis talle poisipõnnigi, kuid pereõnn jäi Uno napsulembuse tõttu lühikeseks.
Teine, suurema taluvusega naine, Aino, sobis Unole rohkem ja temaga koos võeti ette ka kalevipoegadest ehitajate tööränne Soome. Algas aastate pikkune iganädalane pendelränne Tallinna ja Helsingi vahel, et põhjanaabrite pihtide vahel raskelt teenitud rahaga hakata sent sendi varal tulevast pensioni välja teenima.
Vanemad soovitasid neile küll paari aasta möödudes hakata Eestimaa vabade töökohtade vastu huvi tundma, kus tuhandeid pakkumisi on lausa varnast võtta. Palgad on ehk tõesti väiksemad. Kui aga Soomes elamine, üürid, kõrged maksud ja sõidu ning närvikulu kokku arvata, võib kaalukauss kalduda sünnimaa kasuks.
Öeldakse, et targa ning rumala inimese vahel polevatki muud erinevust, kui see, et tark jätab vale valiku tegemata. Selle asemel, et oma Tallinna lähedase kaasiku keskele rajatud kenas palktares Eestimaa võlusid nautida ja kodupinnal leiba teenida, tunglevad Uno ja Aino juba aastaid pea iga ­nädal sadamate pikkades autokolonnides, kaasas allahindlusest kokku­ostetud toidukraam.
Kurb on ka see, et Uno ja Aino vanemad on eakad inimesed ning vajavad raskete haiguste tõttu alalist arstiabi. Nende vanemale põlvkonnale oli kombeks, et mõni lastest ikka läheduses viibis, kes hädas käe ulatas. Nüüd aga teatas poeg Uno, et tänapäeval käivad asjad teisiti: “Haiglasse viib kiirabi, sotsiaalametist saab tellida hooldaja ja ehk sooja suppigi. Matustele sõitmiseks võite aga takso tellida. Võin selle sõidu teile ka kinni maksta.“
See tegi vanemad nukraks ja hakati ennastki süüdistama,et lastele pole omal ajal õigeid väärtusi sisendatud.
Kust saab kodumaa armastus alguse? Selgub, et kumbki lastest pole rahvuslike ürituste ja tegevuste vastu kunagi erilist huvi ilmutanud. Laulupidudegi aegu leidsid nad tavaliselt muud tegemist. Ka kunstinäitused ning muuseumid pole neid paelunud, kuigi vanemad on neist kogu elu lugu pidanud.

Vanapaar on jäänud päris üksinda
Peret tundvad lähedased ei mõista, miks vanavanemate lähedal elutsev pojapoeg ei võiks hädakorral vanapaarile abiks olla. Võikski, kui tema valikud ja väärtused kolmanda põlvkonna omadega kokku langeksid. Noorsandil pole aga esimesel päeval kombeks telefonikõnedele vastata ja tema tagasi­helistamise peale abi­paluja kindel olla ei saa. Mõnikord ei luba seda töö, mõnikord viibimine mugavustsoonis. Loota ei saa ka noorhärra autoabile, sest snobistlike kalduvustega pojapoeg soetas ainult endale mõeldes kaheistmelise sportauto, millega neiukesi sõidutada.
Teisestki lapselapsest pole vanapaaril abi loota, sest kõrgesti­haritud noorproua elab kaugel ja kasutab oma tutvusringis suhtlemiseks ainult Instagrammi, Whatsappi ning teisi uuemaid sidekanaleid, mis vana­vanematel puuduvad. Mis muud kui isekusest dikteeritud valikud ja tunnustamata väärtused. Temagi arvamus lähedastele appi tõttamises on ühene – eks kutsuge hädaabi või politsei! Kunagised väärtusi kandnud mõisted nagu empaatia, hoolimine, lähedus, austus, tänulikkus, peretunne on praeguses karmis maailmas mõneski peres kaotamas oma sisu ja tähendust.

Vaadatud 1165 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Danieel Dinaamo

Abi on vanainimestel ainult oma osavatest näppudest. Nii saab poest toidupoolise tasuta ja ühistranspordis liigsed rahakotid kokku korjata.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi