Õudus lihalaos: hull tempo ja räige sõim

Jutud sellest, et töötajate nappus sunnib neid hästi kohtlema, ei vasta alati tõele, koges Tiit, kes proovis kätt laotöölisena.

Kui Tiit (26) tööd otsis, pakkus talle huvi just selline koht, mis oleks niiöelda „üheksast viieni“ tööpäevaga. Nõnda hakkaski talle silma sotsiaalmeedias leviv töökuulutus lihaköögi ja -lao pakkumisega, mis lubas sobivat tööaega, mõistliku palka ja toredat kollektiivi. Kuna Tiit on ise suur lihamaias, tundus antud pakkumine lausa taevamannana ja liiga hea, et tõsi olla. Nagu öeldud, oligi kõik liiga hea, et tõsi olla.
„Töö algas esmaspäeval minimaalse väljaõppega, kuigi tööandja teadis, et ma on varasemalt vaid raamatukogus töötanud ja ei oma antud valdkonnas oskusi,“ sõnab Tiit nördinult. Seda selgitas Tiit juba mitu nädalat varem töövestlusel. „Töö iseenesest keeruline polnud, nädalas kolm korda pakitakse ja saadetakse kaupa välja. Kaks päeva toodab köök lihatoite juurde, mida ma siis pakkima peaks.“

Töötempo nagu õudusunenägu
Esmaspäeval anti talle pappkastid, näidati, kus on hiiglaslik külmruum ja saatelehed, et ta saaks pakkida nende 30 jaekaubandusketi poodidele mõeldud lihasalatid ning saata need teele. „Selleks, et pakkida 30 sihtpunkti erinevad saadetised ehk ligikaudu 1000-1500 toodet, anti mulle vaid poolteist tundi,“ oli Tiit veendunud, et ta kõige kiirem superinimene ei suudaks selle ajaga asjad pakitud saada.
Tiit pingutas, jooksis ja andis endast parima, kuid ikka jooksis aeg tal eest ära ja ta jäi hätta. „Ülemus ütles, et pole midagi „Alguse asi!“ ja küsis „Mis ma sulle ka palgaks lubasin?“
Ma vastasin ja ülemus naeris, et sellist vestlust küll pole olnud ja parim, mis ta lubada saaks, oleks paarsada eurot vähem! No olgu, mis teha...“
Kuna paremat väljakutset hetkel silmapiiril polnud, jäi Tiit nõusse ja vait.
Järgmisel päeval oli lihatoitude pakkimispäev, seal läks Tiidul juba paremini, kuna aga palehigis pakitud 2000 toodet võtsid terve päeva, röövides algajalt ka lõunatunni ning keelates tal tualetikülastuse, jäi Tiidul päevast mõru maik suhu ja kodus sõi ta õhtul tavalise hakklihakastme asemel kapsast.
Kolmandal päeval aga oli tooteid veel rohkem hommikul pakkimiseks, kui esimesel ning Tiidul tekkis kahtlane tunne, et see asi hakkab kiiva kiskuma kuna ka parim pakkija ei suudaks seda hunnikut liha pooleteisetunniga kullerite saabumise ajaks kastidesse valmis pakkida.
„Ülemus oli ärritunud, ometigi olin tema sõnul ju juba mitu päeva tööl ja kuidas ma „nii lihtsa asjaga hakkama ei saa“ ja vigu pakkimisel teen. Vead ju tulidki sellest, et ülikiire oli...“
Küllap ülemus ei arvestanud, et kui töötaja peab ülehelikiirusel pakkima, tekivadki paratamatult vead. Mees läks koju ja nägi öösel unes õudust, kuidas vorstiviilud teda ära süüa tahavad. Ka Tiidu abikaasa märkas, et mees magas rahutult ja on õhtuti tavapärasest vaiksem ja õnnetum.

Tundmatud arvutiprogrammid
„Neljanda päeva lõunaks, mis oli taas lihatoodete portsjoniteks pakkimise päev, tõi ülemus mulle lõpuks lepingu lugeda,“ sõnas ta. „Läksin õhtul koju ja lugesin, lugesin ja lugesin veel kord. Lubatud palk oli lepingu peal jälle vähenenud.“ Ta võttis ülemusega ühendust, kes tunnistas, et tekkinud on viga ja küll see parandatud saab, et Tiit aga kirjutagu alla. Tiit ei kirjutanud alla.
Reedel, viimasel tööpäeval (seda Tiit tol hetkel veel ei teadnud!) tuli ülemus korra töölt läbi hommikul ja lahkus, jättes pakkimise ja arvete koostamise arvutis eriprogrammidega, mida Tiit polnud varem uneski näinud, Tiidu kaela.
„Keegi teine ka seda laost ega köögist ei osanud. Nõnda tekkis palju vigu,“ kuid varasemalt oma töödes väga täpne olnud Tiit leidis, et taoline asi pole õige. „Kuna ülemus teadis, et olen kogemusteta, oleks olnud ju vaja kasvõi mõni väljaõppepäev...“
Nõnda Tiit juurdles, kaalus ja mõtles terve nädalavahetuse – kas lihtsalt mitte ilmuda enam kohale? Kas minna ja selgitada ning anda lahkumisavaldus? Esimene variant ei oleks Tiidule kunagi varem pähegi tulnud, aga kuna ta oli näinud, kui muutliku meelega nagu tuulelipp tormis oli ülemuse tujud, kartis ta konflikti.

Alandused enne lahkumist
Siiski astus ta esmaspäeva hommikul kontori uksest sisse sirge seljaga, kuid kuna ülemust polnud veel saabunud, otsustas ta teavitada teda kirja teel, et ootab ta ära ja soovib lahkuda töölt. Ülemus luges, aga ei vastanud. Paari minuti möödudes tuiskas ülemus selgelt ärritununa kontorisse ja hakkas karjuma, et Tiit on loll ja saamatu ja parem ongi, kui kirjutab koheselt lahkumisavalduse.
Tiit istus ja kuulas rahulikult, vaatas oma telefoni korraks, mille peale ülemus vihastas, rebis mehelt telefoni käest ja lajatas tema kõrvale
„Sa vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!“ Peale seda viskas naine valge A4 paberi kontorilauale ja käskis avalduse kirjutada. Tiit kirjutaski, seda ta ju tuligi tegema, kuid lootis siiralt natuke tsiviliseeritumale käitumisele...
„Kui avaldus oli allkirjastatud ja kuupäevaga kaunistatud, ulatasin selle ülemusele, kes küsis taas, kas olen loll, kuna nii avaldust tema sõnul ei kirjutata,“ oli mees nõutu. Vead, mida naine leidis, olid mehe sõnul pigem „otsitud“ kui reaalsed. „Kuupäev, näed, liiga kaugel nurgast ja mõned tähed koledad. Kirjuta uuesti, käskis ta.“

Lahkumisavaldus tõi füüsilise konflikti
Tiit kirjutas mitu-mitu-mitu avaldust, kuid igaühe juures leidis ülemus, et midagi on valesti. Kui Tiidul üle viskas ja ta laua tagant püsti tõusis, sõnas ülemusele, et karjumine on lugupidamatu ja lubamatu ning see avalduste kallal nokkimine selge mõnitus, blokeeris naine oma koguka kehaga mehe tee ja ei lubanud tal füüsiliselt lahkuda. Tiit teadis, et küllap peaks ta politsei kutsuma, kuid rahumeelse mehena tahtis ta sealt lahkuda suurema kärata ja palus ülemusel siis dikteerida avalduse sisu. Seda ülemus ka tegi ja mees sai lahkumiseks loa.
Hiljem abikaasale lugu rääkides, imestas abikaasa kaastundlikult „Täiesti hämmastav, milline sitamagnet sa oled...!“
Tiit teadis sellepeale vastata, et ju ta on ise süüdi. Ta läks naiivsena tööle kohale, mille toite ta armastas ja arvas, et seal tehakse tööd südamega ja südamega töötavad inimesed on austavad oma töötajate suhtes, kuna need töötajad ju pakivad ja saadavad selle armastusega küpsetatud toidu välja ning hirmus ja vihas pakitud toit ei paku kellelegi rahuldust.