Paastumaarjapäev naistele
25. märts on rahvakalendris tähtis päev naistele. Palju kaugem traditsioon kui 8. märtsi naistepäeva tähistamine. Maarjapäev, punamaarjapäev, kapsamaarjapäev on üks tähtsamaid kevadtalviseid pühi, mille juures on olulisemad järgmised jooned ja nimetused: kevade alguspäev, naistepüha, ebaõnne metsiku viimise jm kommetega tõrjumine, kapsapüha, maagilise edu meelitamise püha.
Kirikukalendris tähistatakse Maarja paastumispüha, millega ta alustas pärast seda, kui peaingel Gaabriel teatas talle lapsest. Püha on tähistatud endistviisi ka pärast reformatsiooni ning Maarja-kultuse juurde kuulunud kujude ja altarite hävitamist.
Naistepühasid on talvises ja kevadises rahvakalendris mitmeid. Naistetöid siis ei tehtud, neist paljude suhtes kehtisid töökeelud, mille rikkumine oleks tinginud ebameeldivusi, soovimatute putukate ja loomade sigimist ja tööde jätku kadumist. Maarjapäeva tunnuseks on olnud punajoomise tava, mille tõttu saadi kogu aastaks õitsev välimus ja puna põsile. See oli päev, mil abielunaised pidutsesid ja käisid kõrtsis. Nagu kõigil naistepühadel, nii pidid ka maarjapäeval naistepeole või selle lähedusse sattunud mehed naistele välja tegema. 19. sajandil näiteks tõmmati eksikombel naistepühale sattunud mehele tanu pähe ja tõsteti ta üles, mille peale mehel tuli osta õlut ja viina ning naisi kostitada. Vastassugupoole kimbutamine, mängud, tembud, rituaalsed tantsud jm kuuluvad kõigi naistepühade juurde. See püha toimis nagu sotsiaalne ventiil, mis võimaldas raskest tööst ja igapäevarollist puhata. On teateid, et sel päeval riietuti valgesse, kanti valgeid rätikuid.
Külla minnes tuli puna kaasa võtta
Maarjapäeva kui 'naiste väe' püha on 1990ndatel aastatel pühitsetud asutustes ja kõrgkoolides lauludega päikest tervitades, saunas käies ja puna maitstes.
19. sajandil ja varem lubati tüdrukud maarjapäevast välja (aita) magama ja lisandus keskhommikune söögikord. Üldiselt käidi sel päeval veel kõrtsis teenijaid ja karjuseid kauplemas. Kui karjus oli juba peres olemas, tuli sellele pakkuda paremaid roogi.
Metsiku (õlest mees- või naisnukk, mõnedel teadetel tehti see eri aastail erinevast soost) metsa viimine on üks olulisemaid vanu tavasid, mis pikemalt säilis Läänemaal ja oli seotud rohkem vastlapäeva ja jõulude lõppu tähistavate pühadega. Sel puhul valmistati salaja õlenukk, mis viidi piduliku protsessiooniga metsa või vähemalt oma küla piiridest välja. 20. sajandi lõpukümnendeil oli sellel oma naljatlev funktsioon mitmesuguste seltside ja kogukondade üritustel.
Maarjapäevaks tuli lõpetada talvised naistetööd kangaste kudumine ja ketramine. Olulised oli mitmed maagilise taustaga kombed ja riitused: põllule tuli viia koorem sõnnikut (see tagas mõjukuse ka järgmistele koormatele, põllu viljakuse ja kahjurite vähesuse), liigutati viljaseemet, kiiguti rehe all viljaõnne.
Kapsamaagia. Vaadati üle säilitatud kapsad (palju seemneid ennustas kahjureid ja kehva saaki), külvati esimesed kapsaseemned. Suurte kapsaste saamiseks keriti suuri lõngakerasid ja küpsetati suuri pannkooke ning karaskeid. Viljandi-, Valga-, Võru- ja Setumaal nõuti seejuures valgete rõivaste kandmist, mis on kapsamaagias väga olulise tähendusega.
Jätkub ajakirjas...