Päikesepoiss ja piprapreilid

05.07.2020 23:35
Mati Lootus Illustreeriv foto
Kommentaarid
8
Foto:

Vana ajakirjanik avastab, et aasimisest on saanud ahistamine ning seksuaalset hõngu kiputakse lisama kõigele, et see siis avalikult hukka mõista.

Viiekümnesed „tüdrukud“ istuvad murul  ja meenutavad noorus­päevi. On klassi kokkutulek. Keegi meenutab sellenimelisi kultusfilme ja kahetseb, et ise pole neid seiku läbi teinud, mõnel on võetud kaasa  albumid ja hakkavad nostalgitsedes laulma: “Kord tahaks sind näha kevades veel...”

Meenutused ahistamis­küllasest noorusest
„Miks sa Tõnu kuuekümnendatel Pälsoni ühika koridoris minu toast oma padjaga alati mööda läksid, kui mul oli seljas just sinu jaoks õmmeldud avara dekolteega kittel? Kahju, et blondid sulle ei meeldinud. Kursa­õde Triin, kes sinust kaks korda rasedaks jäi, oli ju minu kõrval kanaihuga sinetav kõrend...“
„Mäletad, Rein, kuidas me Emajõel sõudsime ja sa mulle iga aeru tõmbe järel tahtsid põue pugeda? Oleks ikka pidanud laskma Sul seda tookord teha. Näe, praegu olen elanud kolmkümmend aastat selle tundetu topise Kallega...”
Nii need südantpuistavad  jutuajamised klassi ja kursuse kokkutulekutel igal suvel korduvad. Nüüd on sellele lisandunud veel uue põlvkonna pipraneidude teatraalsed ahistamisskandaalid. Mäletate, kuidas mustades kleitides naised tulid Los Angeleses  poolalasti rindade rippudes lavale oma režissööre mõnitama, kelle uste taga nad kunagi halasid ja kraapisid ning aastaid voodeid jagasid, et filmides osa saada?

Kallistamine, ahistamine ja vägistamine
Naistel on käes võimsad trumbid kallistustest ahistamiste, vägistamiste ja valedeni välja. Tule ja tõesta, et sa ise ei tahtnud, kui kedagi juures ei olnud. Prokurör küsib kohtus: “Kas te oleksite saanud filmis selle peaosa ka siis, kui bossiga maganud ei oleks“. “Vaevalt, sest tahtjaid oli palju ja mina kõlbasin sinnani vaid märulifilmide kõrvalosadesse...”
Nüüd käib meil samuti nõiajaht, kus süütud pipra­printsessid tulevad oma üllust   demonstreerima ning elutööpreemiaid väärivaid loome­gurusid mõnitama.  
Põlvkonnad on vaheldunud ja meeste elurõõmsast, hea­tujulisest joviaalsusest on saanud neitseid solvav alandamine.
Mäletan, kui ühe sellise kaunitariga enne koroonat Tartu Tallinna bussis istet jagasime ja ma temalt Põltsamaal Kalevi­poja künnivagudest mööda sõites söandasin küsida: “Kas olete meie aatelisema looduskaitsja ja spordikuulsuse Ants Paju sõpruse parki külastanud?“
Kurja pilgu näkku saatnud preili aga vastas: „Ärge püüdkegi mulle hakata siin ligi tikkuma. Mis see teie asi on, mida mina teinud olen!“

„Oh sa mu kallis perseke...!”
Vaatame siis pisut tagasi põlvkondade joviaalsusesse, sõnavarasse ja suhtlus­tasandisse. Hiljuti oli ekraanil naturaalsest  Setomaa elust Johannes Pääsukese ja Hardi Volmeri üles võetud film meie ürgse rahvakillu elust. Armastusega seal ei mängitud, ei kaubeldud, ei slikerdatud ega ilustatud. Mäletan üht Lõuna-Eestist pärit lugupeetud  professorit, kes mõnikord heas tujus oma lapsepõlve meenutas: “Oh sa mu kallis perseke, tule, ma kallistan sind. Rohisid terve aia puhtaks. Sinust tuleb küll töökas mees,“ patsutas vanaema pojapojale tagumikule ja tegi kalli-kalli.

Klassikavaramu kurjad himud
Jätame vanad ajad sinnapaika. Tulen Estonia teatri parki, uue kohviku kõrvale, et jalgu puhata. Üks kena neidis istub seal lokkide lehvides raamat põlvedel. „Siia ärge küll istuma tulge, armastan privaatsust,“ ütleb ta.
Lähen Tammsaare kuju juurde ja istun graniidist jahedale jalamile. Hakkan suurmehega juttu ajama kaasas tema raamatuke nopetega „Tõest ja õigusest“.    
„Raamat pole naine, tema ei valeta. Pane sinna tõde sisse ja võta pärast nagu kulda.“
„Kui hirmus ruttu muutub siinilmas kõik. Ka kõige lähedasemad, kõige armsamad saavad üleöö võõraiks ja tundmatuiks. Peab õppima kannatama, kui tahad elada!“  
„Roppu ei ole, on ainult pikantne.“  
“Kunagi ei tohi inimesi heast-paremast usaldada, sest igaühes võib istuda kelm ja petis...”
„Me kõik oleme nõnda loodud, et igaühel on oma patud, ja sagedasti on kõige räpasemad need, kes pole ainsatki pattu teinud, vaid ainult ihkavad neid teha.“
„Milline õnn, kui keegi sul nõnda ümbert kinni hoiab, nagu tahaks ta su surnuks suudelda.”
„Praegu on ju suurim häda selles, et inimene näeb oma kurja himu eelkõige ligimese küljes ja nõnda ta siis tormabki temale kallale“… „Naised teevad oma jalgadega mõnikord parema karjääri kui mehed peaga.”
„Mis viga sel inimesel elada, kes ei tea, mis on õnn.“
„Kui inimene on juba pisi­natukenegi kade, siis ei oska enam keegi öelda, ei tema ise ega teised, mis võib juhtuda.”
„Rääkimine kergendab südant, sest sõnad nagu kulutaksid hingest kõik halva.“
„Kultuur tähendab ikkagi millegi või kellegi hävitamist.”
„Ühe headus teeb teise ahneks ja ahnusest tuleb ainult kurjus.”
„Ikka kannatab kusagil keegi, kui sünnib õnn.“

Nalja ja naeru jääb vähemaks
Jätame Tammsaare oma pingile istuma ja vaatame pargiteedel jalutajaid. Enamus vastu­tulejaid on mõtteisse vajunud, osa tõtlikud kiirustajad, osa isegi murelikud näod. Imelik rahvas. Laulupeol öeldakse – suu laulab, süda muretseb. Mis seal imestada, kui sõnapaar „Nad muretsesid lapsegi“ nii imelikult kõlab. Kahju, et isegi last ei saa me muretsemata valmis teha. Võiks ikka korraks rõõmuski olla.
Paari põlvkonna aegu on inimestevahelised suhted diametraalselt muutunud. Rasketel, aga vaestel aegadel laulsid emad-vanaemad kodus perele enda lõbuks. Vanaisa rääkis piibujutte ja kuulajaid jätkus. Siis tulid Armeenia anekdoodid ja meelejahutaja lood raadiost. Rahvas janunes nalja järele. Nüüdki kordame teles suviti lõputult igivanu Abeli ja Nõmmiku või Tujurikkuja kulunud nalju ja on naerjaidki. Uusi nalju on aga väheks jäänud.
Ega tööle tulles pole enam kombeks ka rõõmsa hõikega kolleege tervitada. Pigem tehakse seda moka otsast meili teel. Aga ühes loomingulises  asutuses tehti alles hiljuti veel nalja ja visati villastki. Seda tegi boss ise, naerusuine päikese­poiss, kes rõõmsa teretusega  koridoris vastutulija näolt virila vine võttis ja mõnelegi une­segasele kolleegile päikese­killuga elu sisse pani.
Nüüd on tema loomuomasest juupiterlikust elurõõmust raske  teerulliga üle käidud. Karta on, et seltskondlikust loomemajast saab Karabas-Barabasi tüüpi hingetu, hall asutus. Kontor, selle sõna kõige kõledamas võtmes.
Tammsaare aga ütleb: “Rõõmu kadumisega südamest kadus ka kumedus kurgust, heledus häälest ja ükski ei võinud kindlasti öelda, kas endine heledus veel kunagi Vargamäel kõlab või mitte.” Meenub, kui ühes ajalehetoimetuses tööst kurnatud seltskond grupipilti tegi ja frigiidse ning tuima näoga neidisfotograafi võetud pildile rõõmukübetki ei ilmunud.
Siis aga võttis toimetuse  vana fotograaf oma päevinäinud aparaadi kätte ja hõikas: “Köki-möki, köki- möki!“ Tobe nali küll, aga viimsel kui ühel tuntud kõvernäol oli  fotol suu naerupahvakast kõrvuni lahti. Mõnigi vaatas kadedusega pilti ja lausus: „Rõõmsalt elate seal!“



Vaadatud 2335 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
anita

tegelikult tuleks vägistamis ja käpertamise jutud ära jätta.ise ronisid ja nüüd nutad.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi