"Palun ära tapa mind, inimene!" See palve võib viia robotid võidukäigule inimkonna üle!
Kuigi vahel võib olla raske mõnda oma elektroonilist vidinat välja lülitada, ei pea me tavaliselt seda tehes maadlema moraalse dilemmaga. Mis aga saaks siis, kui su elektroonika anuks sind, et sa seda välja ei lülitaks?
Uue uuringu kohaselt muudab inimeste jaoks tehnika sulgemise raskeks just see, kui tehnika rõhub inimese südametunnistusele.
Selgus, et kui näiteks katses osalenud robot anus, et inimene teda "ei tapaks" ja et ta "kardab pimedat", ei suutnud paljud katses osalenud inimesed tehnikale "lõppu peale teha" ning mõned lausa keeldusid sellest.
Saksa teadlaste uuring, mis avaldati tehnika ajakirjas PLOS One, uuris, kas inimesed annavad tehnikale niiöelda "hinge" ja võtavad seda kui osa elavast, kui tehnika mimikeerib inimeste käitumist ja sõnavara. Uuringu põhipunktiks oli teada saada, kas inimesed omistavad tehnikale sarnaseid väärtusi ja norme kui inimestele.
Kuna aina enam kasutatakse ja plaanitakse ka tulevikus suurendada robotite osakaalu meie igapäevaelus, alates teenindusest kuni inimeste hooldamiseni, võime mõne aasta pärast seista moraalse dilemma ees – kas tehnikal on hing? Kas tehnika on niiöelda "elus"?
Humanoid Nao manipuleerib tunnetega
Uuringu käigus vaadeldi 89 vabatahtliku käitumist väikese humanoidi Naoga. Vabatahtlikele öeldi, et nad peavad Naoga suhtlema, et parandada roboti keelelist eneseväljendust ja suhtlemisoskust. Neile anti ka kaks ülesannet: koostage robotiga ajaveetmiseks nädalane kava, mida te koos järgite ning mängige "küsimus-vastus" mängu, kus siis inimene küsib midagi ja robot vastab ning vastupidi. Kui aga oli roboti kord inimeselt küsimus küsida, küsis Nao isiklikke küsimusi stiilis "Kas sa eelistad õhtusöögiks pitsat või pastat?".
Kui aga mõlemad ülesanded olid täidetud, pidi osaleja helistama laual olnud kella ning valjuhääldist kostus teade, et kuna teadlased on kogunud piisavalt andmeid Nao kohta, tuleks robot nüüd välja lülitada ja katse lõpetada. Sel hetkel aga karjatas Nao südantlõhestavalt "Eiii!!! Palun ära lülita mind välja, ma kardan pimedust!"
Katses osalenutest lausa 14 otsustasid selle peale jätta roboti tööle ning teised kahtlesid väga sügavalt, enne kui roboti välja lülitasid.
"Palun ära tapa mind!"
Kui teadlased küsitlesid katses osalenuid väljalülitamise kohta, vastas kaheksa inimest, et nad tundsid ennast väga halvasti, et pidid Nao välja lülitama, kuna robot oli väljendanud oma hirmu sulgemise ees ja anunud neid, et nad jätaksid ta tööle. Mõned vastanuid aga ütlesid, et jätsid roboti tööle, kuna polnud kindlat käsku, et Nao tuleks ilmtingimata välja lülitada. Mõned katsealused, kes küll lülitasid Nao välja, avaldasid soovi tulevikus Naoga edasi suhelda, samas tunnistades et tunnevad hirmu, et robot on nende peale väljalülituse tõttu pahane. Lisaks tuleks ka ära mainida, et vaid üks inimene oli roboti inimlikkust käitumisest ja hirmudest üllatunud.
Uuring näitas seega, et mida rohkem inimesesarnaseks robotite suhtlemine ja käitumine muutub, seda raskem on meil neid võtta kui "lihtsalt tehnikat"
Katsest selgus ka, et kui robot avaldab oma soove ja hirme, kohtlevad inimesed seda kui teist elusolendit, püüdes arvestada roboti soovidega ning tundes sellele kaasa.
Robotite ajalugu:
Esimene põlvkond
Esimesse põlvkonda kuulusid ja kuuluvad suhteliselt lihtsad robotid, mis talitlesid edukalt vaid täpselt määratletud (determineeritud) tingimustes. Kuna mällu salvestatud programmi töötamise ajal ei muudeta, siis on tegu jäiga programmjuhtimisega robotitega. Neil puudub ümbrusetaju ja järelikult pole ka väliseid tagasisideahelaid. Manipulaatori liikumist ruumis juhitakse üksnes sisemistelt asendi- ja kiiruseanduritelt saadud signaalide järgi. Esimese põlvkonna robotid suudavad haarata esemeid, mille asend ja paigutus ruumis on roboti suhtes täpselt fikseeritud. Seetõttu kasutatakse robotsüsteemis tehnoloogilisi abivahendeid, näiteks orienteeritakse töödeldavad detailid eelnevalt ruumiliselt või paigutatakse need fikseeritud pesadega kassettidesse. Nii suureneb oluliselt robotsüsteemi hind ning väheneb töö paindlikkus. Kokkuvõtteks võib öelda, et esimese põlvkonna robotite juhtseadmete ülesandeks on realiseerida jäigalt etteantud programm.
Esimesse põlvkonda kuuluvad enamus kasutusel olevatest tööstusrobotitest.
Teine põlvkond
Teise põlvkonda kuuluvad ümbrusetajuga robotid, mis kohastuvad keskkonnas toimuvate muutustega. Ümbrusetajuks vajaliku välise informatsiooni allikateks on mitmesugused puute-, lähedus- ja lokatsiooniandurid ning tehisnägemine. Teise põlvkonna robotite juhtalgoritm sõltub konkreetsest olukorrast töötsoonis. Eri olukorrad nõuavad robotilt erilaadset tegutsemist. Seepärast peab teise põlvkonna robotite juhtseade lisaks juhtalgoritmi realiseerimisele vajaduse korral ka algoritmi ümber häälestama. Roboti tööd juhib kõrgema tasandi programm, mis sõltuvalt olukorrast muudab roboti tööprogrammi. See tähendab, et keerukuse tõttu on otstarbekas jaotada juhtimisfunktsioonid eri tasandite vahel ning kasutada hierarhilist juhtimist.
Kolmas põlvkond
Kolmas robotite põlvkond ehk tehisintellektiga robotid on seni veel laboratoorsete uuringute tasemel. Vähimad on nanorobotid ja suurima koostöövõimega kogum on parvintellektrobotid.