„Panen maja põlema!”

15.01.2023 23:40
Margit Peterson Illustreeriv pilt
Kommentaarid
7
Foto:

Sõlmimata üürileping osutus saatanlikuks veaks, mis praegu ühe pere kolme põlvkonda hirmus ja probleemides hoiab.

Lund aiva sajab ja sajab, lõppu ei paistagi tulevat. Hanged on juba kohati nii kõrged ja üha kerkivad, sest masinad ei jaksa nii ruttu lund minema lükata, kui seda juurde sajab. Kummaline, sellel aastal jäi esimene lumi püsima, leian ennast mõttelt ja tõdemuselt.
Äkki ta ei tulegi. Ootan veel veidi, sest viisakas veerandtunnine hilinemine on lubatud, kuigi ma ise pole hilineja tüüp ning elus on ette tulnud ka olukordi, kui olen pidanud sõitma mõnele sündmusele või üritusele, kuid minek ei sõltu minust, nii on tulnud ka ette mõni üksik hilinemine ja noil korral olen kaalunud suisa minemata jätmist, sest juba austusest kaasinimeste vastu ei ole viisakas hilineda.

Oma loo rääkija on kadunud?
Kuigi ma just lõpetasin kodus kohvi joomise, on piinlik oodata tühja laua taga inimest, kelle telefoninumber ununes töölauale ja viimasel ajal on mu telefon kõnedest lausa punane, sestap ma ei tea isegi tulija numbrit võõraste numbrite seast otsida. Minu viga, minu lohakus.
Kohvitass on tühjaks joodud ning olen pool tunnikest oodanud inimest, kes nii väga minuga kohtumist nõudis, et oma lugu rääkida, aga...
Tõusen, võtan kohvitassi ja viin selle letile tagasi, saades baaridaamilt viisakad tänusõnad vastu. Võtan oma karusnahkse kasuka, panen selga ning pika salli pistan kotti, sest koduni on vaid paarsada meetrit. Luhta läinud päev, tunnistan endale.
„Vabandust! Vabandust, neiu!“ Keegi hõikab kohviku ees, kuid loll on vaadata hõikaja suunas minul, kes ma tüdrukueast juba ammu väljas olen. Lihtsalt ma ei reageeri võõrastele hüüetele, pole viisakas, nii õpetas mind ema.
„Vabandage, neiu mustas!“ Hõikaja hääletämber valjeneb ja ma vaatangi ning näen viipamist.
„Tere. Mina olengi see Ando, kes teile helistas. Ma tõesti vabandan hilinemise pärast, linnavälised kõrvalteed on täis tuisanud ja ma olin sunnitud suisa kühvliga endale teed rajama.“ See ta oli, varajastes neljakümnendates meesterahvas, kes kangesti tahtis muret jagada. Ta vabandab ja ulatab mulle šokolaadi.
„Kas tohin teile kohvi välja teha?“ Ando küsib viisakusest, aitab mul kasuka seljast, nagu ontlik vanakooli mees ning juhatab istuma. Olen hämmingus.
„Teed, paluks!“ Luban ennast teenindada, eks ju minu aeg ka maksa miskit. Lisaks võtavad vanakooli mehed või viisakad härrasmehed mind keeletuks, sest iga aastaga üha vähem kuuleb ja näeb seda viisakust noorema generatsiooni hulgas. Las ma kõlada nagu vana inimene, aga ma ütlen välja oma arvamuse ja nii ka tunnen.

Üürnikud müüvad juba majakraami
„Oehh, nagu ma põgusalt telefonis mainisin, olen ma hädas. Jah, võib-olla ma olen ebaviisakas, aga ma olen tõsiselt hädas,” alustab Ando oma kurba lugu.
„Kui algas Ukraina sõda, otsustasime perega, et võtame mu ema meie juurde kahetoalisse korterisse elama, sest hing oli harras ja meil oli inimlikult kahju sõjapõgenikest. Aga seadsime ka tingimused, et nad võivad ilma igasuguste kuludeta elada ema elamises neli kuud, sest rohkemaks pole meil võimalust. No taat elab hooldekodus ja selle asutuse kuumaksud on nii kõrged, et taadi pensionist ei piisa, memm maksab lisa ja meie naisega aitame veel omakorda memme, kelle pool pensionit kulub juba igakuistele ravimitele.
Aga meie peres kasvab ka kaks last ja üksnes mina käin tööl, mille palgast ma juttu teha isegi ei julge, mind naerdakse välja lihtsalt. Aga ma ei tulnud oma palgast rääkima.
Tänaseks on kaheliikmelises ukraina peres, kes memme elamisse elama asus, juba kuus inimest. Elamisest on pooled asjad maha müüdud ning üürnikud keelduvad välja kolimast. Kui julgesin üle poole aasta oma memme kodu väisata, sain sellise sõimu ja ähvarduste osaliseks, et mind valdas lausa surmahirm, sest üks poolhambutu agressiivne tüüp vehkis rusikatega ja lubas elamise maha põletada, kui ma peaksin veel nende ellu sekkuma.
Ma ei tea kas loo lehte panemisest oleks abi, aga ma tundsin, et tahan seda jagada ning mulle soovitati just teid. Aga ma ei taha seda asja oma nime alt suure kella külge panna, sestap äkki keegi lehelugejaist oskab nõu ja jõuga toeks olla, mida ma selle murega nüüd tegema pean,” jutustab mees kurvalt.

Naine ja ämm läksid ka riidu
Ando peres on seoses ema kodust neile kolimisega tekkinud ka peresiseseid probleeme. „Olen hädas,sest mu naine ja mu ema ei saa omavahel juba selles pisikeses elamises läbi, see veel puudus, et võõramaalaste abistamine meie perre valusa lõhe lööks. Naine tahtis juba Kuuuurijat kutsuda, aga me tõesti ei vaja avalikkuse tähelepanu ja oleme olukorras „nokk kinni- saba lahti!“
„Raske juhus! Ajalehe artikkel saab olla üksnes hoiatuseks neile, kes annavad oma kodu võõrastele elamiseks, aga kui hästi läheb, ehk oskab ka mõni spetsialist abi jagada. Mõistan teie olukorda, lihtne on hukka mõista ja raske mõista, nagu öeldakse, aga soovin siiski, et see olukord laheneks.“ Olen suht nõutu, sest antud olukord on tõesti trööstitu.
Ühe riigiametniku käest veidi asja uurdes soovitas ta alati teha ametlik üürileping, sõltumata sellest, mis asjaoludel või kust riigist üüriline tulnud on.



Vaadatud 1069 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...

Nii- ja naasuguseid on iga rahvuse hulgas. Seega ei tohiks ühtki rahvust, ka venelasi, sõnadega maatasa tampida. Alkoprobleem on tohutu nii Venemaal, Eestis kui ka Ukrainas ja mujalgi. Kange kraam teeb paljud ülbeks, sellest tulenevalt on ka sõda paratamatu. Varem või hiljem oleks see nagunii juhtunud. Mis ukrainlastesse puutub, siis neid või teisigi rahvusi rohkem Eestisse lubades tuleb tahes või tahtmata arvestada ka igasuguse kuritegevuse ja igatsorti nakkushaiguste palju laialdasema levikuga, ka alko- ja narkosõltuvuse sagenemisega. Kuna alkoholiga kaasneb ka lärm ja vägivald, on see kaudne oht ka Eesti riiklusele ehk vabadusele.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi