Pärast maavärinat pole enesetunne enam endine

22.11.2020 22:15
Sille Maksimov
Kommentaarid
4
Foto:

Samose saare maavärinapäev algas ilu ja elurõõmuga. Peatsetele koledustele ei viidanud miski, samuti mitte sellele, et rõõm tuleks tükiks ajaks unustada.

See päev, 30. oktoober, algas nii. Uurisin oma uues kodus Kreekas Samose saarel Karlovasi linnas köögilaua taga istudes toiduretsepte ja mind paelusid korraga Lindströmi pihvid, mida polnud kaua aega praadinud. Avasin Eestist kaasa võetud kokkade Indrek ­Kivisalu ja Rudolf Visnapuu hakkliha raamatu ja leidsin sealt vajalikud juhised. Lehitsesin ka enda kogutud retsepte, mida olen tallele pannud juba pikemat aega. Veel piilusin internetti, olles kogenud, et alati on kindlam, kui tead erinevaid nõuandeid ja nippe.
Nooremast peast tegin süüa kuidas juhtus, kuid nüüd pean tähtsaks põikpäiselt toitu üsnagi retseptipõhiselt vaaritada. Sõnaga korralikult, et nautida söögitegemist ja seejärel ­tulemust.
Poodi minekuks on mul harjumuseks saanud vormistada lipik toiduainetega, mida siis valitud toidu jaoks peaks ostma. Loomulikult tuli kirja panna veisehakkliha, peet ja marineeritud kurk. Hapukurke siin poodides pole näinud, aga koka­raamat lubab, et mõlemad kurgid sobivad.
Nüüd, kui jutt läks marineeritud kurkidele, siis teeksin ühe endale meeldiva kõrvalpõike.

Marineeritud kurgid Jüri moodi
Mu Eesti kauaaegne kolleeg ja sõber Jüri Arusoo, kes on töötanud Kreekas saadikuna, saatis mulle väga huvitava kurkide marineerimise retsepti. Kindlasti ei saa ta pahaseks, et selle siin avaldan.
Kreeka Kalamata oliivide veinipunasele marinaadile tuleb lisada küüslauku ja peterselli lehti ning susata sinna lühikesed kurgid. Nii lihtne see ongi.
Et siin lühikesi kurke pidevalt poes näha pole, võtsin kasutusse suuremad. Kalamata marinaadi aga saab siin väga lihtsalt, sest kõikides toidu­poodides müüakse oliive suurtes purkides, kust neid võetakse kulbiga marinaadist välja. Lasksin ühest Kampose poest endale rohkelt marinaadi valada ja nii saingi külmkappi paar purki seisma panna. Olin tõesti üllatunud, kui neid maitsesin. Huvitav maitse, nagu Jüri märkiski.
Niisiis algas see päev Lindströmi pihvide plaanimise tuhinas. Käte vahel neid kotleti­pätsikesi vormides ja köögi­paberile pannes sain neid kokku neliteist. Tuju tõstis see, et neid jagus täpselt kahe panni jagu. Mõtlesin rõõmsalt, et vahel kohe sujub kõik sõnulseletamatult joonsalt.
Lugesin sellest välja varjatud ende, et päev tõotab tulla optimistlik. Seda enam olin lootusrikas, et olin üle saama hakanud kolimisstressist Kamposest Karlovasi ja oma armsa pereliikme kassi kaotusest. Tundsin sel päeval kotlettidega mässates ennast üle pika aja rõõmsameelsena ja sain sellest tundest usku, et just rõõm peabki olema inimese loomupärane olek. Niisuguste helgete mõtetega ma siis seal oma uues suures köögis pliidi ees tol päeval askeldasin.

Kihtide viisi hirmu
Olin esimese kotletilaari pannile saanud ja jõudnud neid ka juba ümber pöörata, kui juhtus midagi, mida ei suuda kindlasti elupäevade lõpuni unustada. Korraga läbistas maailma kohutav mürin ja ragin koos mingi vägeva ulguva vilinaga. Maja hakkas rappuma, ma kaotasin tasakaalu ja kukkusin põrandale. Tagantjärele ei suuda meenutada, kui kaua see kestis, kuid lõpuks mürin ja maja rappumine vaibus. Maad võttis vaikus. Tõusin püsti ja vaatasin toas ringi, silmitsesin ükshaaval iga pisiasja, et kas kõik on ikka paigas. Imekombel oli. Ka kotletid polnud üle küpsenud, sest elekter oli kustunud. Duširuumi peegel oli seina küljes terve, ehkki see laperdas mu silme ees kogu selle aja, mil põrandal lebasin. Mõistsin, et olin üle elanud maavärina.
Mõtlen siiani nendele päevadele tagasi, mis järgnesid sellele 7 amplituudiga maavärinale. Mida kõike need päevad mulle tähendasid ja minusse süstisid. Pean tunnistama, et süstisid kihtide viisi hirmu. Maavärina õhtul magama heites värisesin teki all, sest mu voodigi värises pidevalt ja järgmisel hommikul kella kaheksa paiku vappus maja uuesti. Väiksemaid ­värinaid on tunda veelgi.
Hirmul on teadagi suured silmad. Ja kõik me teame, milline imetlusväärne tööriist on kujutlus, seda enam kui su korter suriseb veel värinatest mitu päeva järjest. Kärisev prügi­auto all tänaval paneb võpatama ja mõtlema, kas pugeda laua alla, peituda vannituppa, kappi või joosta õue…

Kas hirmule järgneb tõesti viha?
Oma aknast näen Karlovasi sadamat, mida maavärina järgne merelaine tabas, põhjustades purustusi. Kuulsin Kampose tuttavailt, et mereäärsete poodide riiulid lendasid pikali. Õnneks inimesed kannatada ei saanud. Ka mu poja pere pääses vaid ehmatustega. Kuid kõigil saare­elanikel kahjuks ei vedanud.
Ma pean endale küsimuse esitama, kuidas see hirmus elamus mulle mõjus ja mis mu elus on muutunud. Nii raske, kui see ka pole, pean vastama. Tõsi, vahel mulle näib, nagu oleksin järsku keset täiesti uut elu. Kannatan unehäirete all ja hirmun igat krõpsust. Samas annan endale aru, et nii see jääda ei või. Olen kuulnud, et hirmunud inimestest pidid saama vihased inimesed, aga seda ma endale ei taha. Muidugi on olemas mingid tabletid, mis elurõõmu tagastavad, aga mina pole tableti-inimene. Siiani oma elus olen kindel, et kõigega tuleb ise hakkama saada. Toibumiseks peab jääma aega ja las aeg lähebki oma rada.
Ikka tahan elada siin sellel Samose ilusal saarel.
Igal hommikul panen oma majaomaniku kassile taga­aeda kassitaldrikule Lindströmi kotlette – need maitsevad talle väga. Mina ei söö neid vist enam kunagi.

Vaadatud 995 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Uued tuuled vegan taevas

Vegantoidust põhjustatud gaasid võivad vabalt tekitada maavärinaid.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi