Pärnumaa bussi­juhtide maskimäss

Pärnumaa bussijuhid sõidavad sageli ilma maskideta ja nende selgitus on igale arukale inimesele mõistetav: isegi noor bussijuht võiks nende umbsete näokatetega, mida riik tasuta jagab, südamerabanduse saada, rääkimata eakatest juhtidest.

Kui meie riigil maksumaksja raha nii laialt käes, et lasti tohutu hulk vaktsiini raisku minna, siis peaks jätkuma ka summasid, et muretseda meie bussijuhtidele (ning kõikidele teistele, kes pidevalt klientidega kokku puutuvad) piisavalt kvaliteetsed maskid, mis tervist ei ohustaks. Kirurgilt ju ei nõuta, et ta kannaks opereerides nina ees lihtsalt mingit riidelappi. Niruvõitu ninakatte nõudmine on tõesti märksa suurem terviserisk kui maskita sõitmine, seepärast panevad Pärnumaa bussijuhtide sümpaatsed näod, mida mingi riideräbal ei varja, reisija pigem mõistvalt muigama kui juhte hurjutama.
Jah, käsk on käsk, aga kui eestlane julges isegi ristirüütlite pühitsetud vee meres maha pesta, siis ammugi ei täida ta iga vastuolulist käsku vaba kodanikuna. See ju igivana legend, kuidas anastajad püüdnud meie esivanemaid püha veega õndsaks teha, aga nemad loputanud ristimise merevette ja saatnud lainetega Riia kirikuhärrade poole teele koos sajatustega, et paganad ei alistu.

Teadusele vastandub luulelend
Maskimäss pole küll võrreldav vastuhakuga ristirüütlitele, aga eestlase kanget tõrksust on selles piisavalt. Seda enam, et riiklik selgitustöö lonkab mõlema jalaga. Näiteks Marko Kaljuveer kiitis Tokios tähtsusest pakatades jaapanlaste kohusetundlikkust maskide kandmisel, endal näokate ripakil nina all, kuigi tervise­amet on pidevalt rõhutanud, et kaitse­vahend peaks katma ka ninasõõrmeid, sest muidu on ta mõttetu. Seda (mõttetut?) maskikandmist aitas poole tunni vältel propageerida ka president Kersti Kaljulaid, keda Kaljuveer intervjueeris, sest ta ei juhtinud veale tähelepanu. Jah, Tokios oli palav, aga meie kohalikes maaliini bussides on veel umbsem.
Iseseisvas riigis oleks mõtteliidritel aeg õppida teaduslikke väiteid ja neist lähtuvaid korraldusi edastama nii, et need õpetused kohale jõuaksid ja nende vajalikkust usutaks. Meil on ju näiteks olemas koolikohustus ja lapsevanemad saadavad oma kullakalleid järglasi õppima, kuigi on olemas „kõrvalnähud“ koolikiusamisena - armsast nunnust võib koolis saada ka pätt ja huligaan. Kahtlevas või lausa naeruväärses soustis jagatud manitsused on paraku vesi koroonavastaste mässuveskile, sest hirmutajate luulelend on arenenud märksa jõudsamalt kui valitsuse ja teadlaste sõnaosavus vaktsineerimise vajalikkuse selgitamisel. Tuule on saanud tiibadesse rahvast eriti vaimukalt hirmutavad sulesepad nagu näiteks Kivisildnik, kes Uutes Uudistes kirub tervete inimeste vaktsineerimist: „Kui me segame galloni konjaki hulka paar pinti uriini, siis see ei ole enam konjak.“
Teadlaste pikad ja kõhklevad targutused ei saa niisuguste „konjakimeeste“ „uriini-argumentide“ vastu, sest vaktsiinivastaste õuduslugusid on täis kogu internet, neid saabub Näguderaamatusse iga päev ja hulgem. Õli lisab tulle peavoolumeedia - näiteks kevadises Postimehes kurdeti, et Pfilzeriga topeltvaktsineeritud hooldekodu elanikud olevat siiski haigestunud. Ometi on teadlased pidevalt rõhutatud, et vaktsineerimine tagab kergemad haigusnähud, mitte täieliku koroonakaitse.

Surmahirmu kiuste elurõõmule vastu
Ma olin ka ise üpris kaua vaktsineerimata kahel põhjusel. Esiteks seepärast, et registreeruda polnud algul sugugi lihtne, ei arvuti ega telefoniga. Pidi olema palju aega ja kannatust. Praegu on õnneks olukord palju parem. Teiseks seepärast, et rahvasuu kirjeldab interneti hirmulugudes vaktsiinisüsti lausa eutanaasia tasuta vormina – äkksurm olevat tavaline.
Seega tundsin ma ennast surma trotsiva sangarina, kui sõitsin Maardu Rahvamaja vaiksesse vaktsineerimiskeskusse, kus polnud õnneks mingit segast sekeldamist nagu pealinnas, kõik oli väga viisakas, lahke ja kiire. Alles pärast teist süsti sain aru, kui kahtlev olin ka mina ise olnud, sest pelgasin samuti neid õudseid kõrvalnähte, mida kogu meedia on tahtmatult või tahtlikult võimendanud, sest iga kõmu vaktsiini ümber annab ju põneva loo.
Minu lugu pole kõmulugu - ei mingit äkksurma. Sulatõsi, armsad hirmutajad, ma ei läkita neid ridu teispoolsusest, vaid olen mitu kuud pärast vaktsineerimist täiesti elus ja parima tervise juures. Olgu Maardu vaktsineerijad kiidetud! Tänu vaktsiinipassile sain vabalt Leedu kirjandusfestivalile reisida ja teha palju muudki, mis nakatumishirmus jäänuks tegemata. Ja just seepärast tahaksin küsida, miks vaktsineerimise vastu mässajad ei loobu kõigist muudest teadusesaavutustest, mis on märksa kahtlasema mõjuga kui tühipaljas kaitsesüstike? Visatagu kodust ja kotist välja kõik imeriistad, mis töötavad nähtamatute „nõialainete“ toimel. Ennekõike mobiil, mis eriti hull „kõrvamürk“! Telefonist ja autost terviseriske arvestades ei loobuta? Miks siis loobutakse vaktsiinist, kuigi koroonamäss lisab piiranguid ja seega ka tuhandeid pankrotte, üle­üldist stressi ja enesetappe.

Vaktsiinipass maksudega võrdseks?
Meie rahva kuulus jonn ei aidanud teatavasti keskajal vikati­mehe vastu ega aita nüüdki. Kaitsesüste on tehtud Euroopas sellest ajast peale, kui vaktsiinid välja mõeldi. Tänu neile ei haigestuta enam massiliselt surmavatesse katkudesse, mis tapsid kord suure osa eestlastest. Loodan väga, et meie rahvas ei ole üksnes umbusklik ja kangekaelne, vaid ka arukas. Mida rohkem on vaktsineerituid, seda kiiremini saaksime tagasi oma vabaduse, mis ju eestlase suurim aare. Kui arukas vaktsineerimine võidaks, siis kaoks iseenesest maskinõue - nii mässavatele bussijuhtidele kui ka maskis piinlevatele reisijatele.
 Aga kui arukus ei võida? Olgu, jäägu siis vaktsiinivastased vaktsineerimata, kuid ärgu mõistlikke inimesi nakatagu! Riiklikes korraldustes võiks olla märksa kindlameelsem - vaktsiinipass peaks olema sama enesestmõistetav nagu näiteks maksude maksmine, mis ka kedagi ei rõõmusta, aga on meie riigi ellujäämiseks hädavajalik.