Pätsi kuju juures tõmbavad niite vabamüürlased?
Õhus on jälle uue isamaalise monumendi sünniplaanid. Koostatud on töörühm, peetakse arutelusid. Asukohaks Kuberneri aed.
Oodata on tuliseid vaidlusi, mis hakkavad juba hoogu võtma. Kas Päts või Omariiklus või vastupidi või hoopis kolmatmoodi. Rahvas hakkab vaikselt leeridesse jagunema. Aga keerame aega kümmekond aastat tagasi ja tuletame üht-teist meelde eelmisest sambasaagast.
Nõretav paatos, tühi sisu
Kõigepealt tsiteeriks toonast riigihanke väljakuulutamise sissejuhatust: „Laiemal, sümboolsemal tasandil on Eesti Vabadussõja mälestusmärk tähiseks kogu vabaduse ja sõltumatuse aatele tervikuna. Mälestusmärgi kunstiline ja arhitektooniline lahendus peab toetama seda eesmärki ning avama Eesti rahva vabaduse ja sõltumatuse aadet võimalikult üldistatult, olles arusaadav ja vastuvõetav kõigile, sõltumata east või ühiskondlikust taustast. Ta peab olema rahva ühtsust toetavaks linnaruumiliseks monumentaalkunstiteoseks nii praegustele kui tulevastele põlvedele. Mälestusmärk peab kajastama oma sisu nüüdisaegses vormikeeles kasutades oskuslikult ära tänapäeva monumentaalkunsti võimalusi Tallinna väärika arhitektuuriajalooga linnaruumis.
Rahvusliku ajaloo põhimõttelise sõlmpunkti tähistajana peab Vabadussõjale pühendatud mälestusmärk andma ühtlasi üldisema kunstilise väljenduse vabaduse ideele laiemalt, mis oleks mõistetav rahvuslike piiride ja identiteedi üleselt.“
Lisaks kõlasid ajakirjanduses paljud kõrgete riigiametnike paatosest nõretavad ütlemised, millest siinkohal tsiteerime kolme. Kaks esimest on pärit toonase kaitseministri Jaak Aaviksoo leksikast, kolmanda ütlejaks on toonane peapiiskop Andres Põder.
… ja me püstitame samba, mille üle võime Eesti Vabariigis uhkust ja rõõmu tunda …
… selle püstitamine on meie põlvkonna kohustuseks, auks ja eesõiguseks …
… oleme vabadussõjamonumendi võlgu oma riigi loojatele …
Kuidas tegelikult läks, teame kõik. Piinlik praegu lugeda. Jaak Aaviksoo kannab rahva seas senimaani nime Samba-Jaak.
Raha aina kulub
Kui võlast rääkida, siis see tegelikult kasvab meie rahva ees pidevalt. Vabadussamba juures võiks olla tabloo, kus tiksuks üks number, mis näitaks rahasummat, mida selle samba ehitamiseks, remondiks ja ülevalpidamiseks on kulutatud ja kulutatakse. See number on väga suur ja kasvab… lõputult. Rahval on õigus teada, mida see võõras, lagunev märk meilt neelab.
Toonastest lugudest torkab silma Jaanus Betlemi artikkel Eesti Päevalehes 18. märtsil 2008 „Ristisõjad ja ristisammas“. Seal ta mõtiskleb vabadusristi kujunduse üle: „Me võime tänapäeval õigustatult küsida, miks tegi Nikolai Triik just sellise kujunduse? Miks oli vaja aluseks võtta Teutooni rist ja raudrüü? On see ju selges vastuolus 700 aastat varem toimunud võitlusega vabaduse eest. Vastust me kahjuks ei tea“.
Kas vabamüürlaste mõju?
Vastus on siiski vist aimatav. Nimelt on Teutooni rist tähtsal kohal vabamüürlaste rikkalikus sümboolikas. Eestimaa Ajutine Valitsus otsustas 1919.a. 24. Veebruaril asutada Eesti „Vabaduse Risti“. Tollane ministrite nõukogu esimees Konstantin Päts oli teatavasti vabamüürlane, samuti Laidoner. Nii et suunavaid juhiseid oma inspiratsioonile võis kunstnik kindlasti saada.
Ettepanek rajada Konstantin Pätsi ausammas Tallinnasse Toompeale, on pärit Trivimi Vellistelt, keda avalikkus tunneb eelkõige muinsuskaitsja ja ekspoliitikuna, kuid kes väidetavalt on seotud ka vabamüürlastega.
Vaadates nüüd Kuberneri aia monumendi rajamise asjus kokku kutsutud ekspertide töörühma, näeme, et ka põllega meeste esindaj, kommunaalmeti “igavene” juht Ain Valdmann (loož Patria2) on kindlalt kohal, antud teema eksperdiks on teda küll raske pidada. Aga tegemist on ju väga tähtsa eelkäija võimaliku monumendi loomisega.
Novembri lõpus toimus Tallinna Õpetajate Majas arutelu tulevase monumendi teemal. Leiti, et mälestusmärki on kindlasti vaja. Üllatav on, et arutelus osales jälle tuntud maalikunstnik Jüri Arrak, kes arvas järgmist: „Sümbolitega on aga nii nagu oli vabadussõja ausambaga, mida palavalt toetasin. Mitte seda, milline ta välja näeb, vaid et ta olemas on. Samamoodi ei huvita mind, milline hakkab välja nägema Pätsi monument, oluline on, et ta olemas oleks…“
Olnust ei õpita midagi?
Kuidas üks lugupeetud kunstnik saab sedamoodi arvata. Sellistel taiestel peaksid vorm ja sisu olema erakordses kooskõlas. Kui auväärt härra tahab sellistel aruteludel kangesti osaleda, siis võiks ta roll edaspidi piirduda ehk ainult kuulamisega.
Sellises eriarvamuste virvarris kaotavad tõsised kunstnikud tõenäoliselt igasuguse huvi võimaliku selleteemalise loometöö vastu. Eelmine jama on kõigil hästi meeles. Annaks jumal, et kuskilt ei ilmuks jälle oma ettepanekutega mehaanikainsenerid, kelle töid müstilisel viisil aupärjatakse.
Kas me oskame ja tahame olnust midagi õppida?
Lõpetuseks suur küsimus – kuidas teha ja olla, et ei tekiks Sambasaaga II ja me saaksime ühe ilusa tagasihoidliku monumendi, millel silm puhkaks ja kus hing rõõmustaks? Kuhu tahaks hea meelega minna ja mõtiskleda meie riigi mineviku, oleviku ja tuleviku üle.