Peksame kõik puruks, siis saame rikkaks

Rail Baltic on puhtakujuline ehitusprojekt. ­Seda näitab juba asjaolu, et see ei lähe läbi kõige suurema Balti ­riigi, Leedu pealinnast Vilniusest.

Nüüdseks on teatatud, et rongid Berliini suunas hakkavad Tallinnast, s.t. Port Mardovskist väljuma neli korda päevas.
Milleks siis on vaja kahe siinipaariga trassi? Kas vastassuunas liikuvad rongid ei saa üksteisest mööda mõnes peatuses, nagu näiteks Pärnu või Rapla (kui seal peatus tuleb)? Aga sellepärast, et see vähendaks ehitusmaksumust ja oleks tellijale kahjulik. Kummaliselt kõlab see mitte ainult teadlikule. Kapitalism on turumajandus. Kui keegi teeb sulle kapitalismis head, siis pead talle tasuma. Kui trassi tellija annab sulle võimaluse ehitustööd teha, siis pead talle maksma. Samuti on igasuguse autode või mööbli ostmisega. Kui tellija on riik või kohalik omavalitsus, siis tellijale makstav protsent on 20. See makstakse peo peale või Šveitsi panka.
Kui tellija on erafirma, võib protsent minna 50ni või isegi üle selle. Muidugi sellest avalikult ei räägita, aga 2001. aasta detsembris Kuku raadio omanikud Hans Luik ja Rein Lang kergemeelsuse hoos, tahtes näidata enda teadlikkust, lobisesid selle raadios välja. Ametlikult ja avalikult nimetatakse seda korruptsiooniks ja isegi altkäemaksuks, kuid tegelikult on see teene eest tasumine ja igati mõistlik.
See ei muutu iialgi, niikaua kui eksisteerib kapitalism. Loomulikult saab seda raha ka lammutamise eest. Selle näiteks võib tuua suurte ja noorte, alles 60ndatel ehitatud hoonete nagu Kungla hotell või Kunstiakadeemia purukspeksmine. Maha peksti ka EKP KK ja Viru hotelli seinaplaadid ning asemele pandi peaaegu samasugused. Kristiine kaubanduskeskuses tehti 8 kuud remonti ja praegu tehakse jälle, aga midagi eriti ei muutu ning ventilatsiooni ei tehta. Süsteemi järjepidevuse taga on riigihanke seadus. Hanke väljakuulutamisel lepitakse mõne pakkujaga protsendis kokku.

Hävitustööd maksumaksja kulul
Viimsis peksti puruks Kirovi kalurikolhoosi uus neljakorruseline kontorihoone, milles olid eraldi koosoleku- ja teatrisaal, ja mida ei oldud veel üldse kasutatud. Mustamäel peksti puruks polikliinik ja kino “Kaja“. Viimase kõrval oli palju vaba ruumi, kuid uus hoone oli vaja ehitada just kino kohale.
Nüüd räägitakse juba avalikult 60ndatel ehitatud Tallinna Kaubamaja mahapeksmise vajadusest. Lubja tänavale ehitasid bolševikud miilitsamaja. See peksti maha ja sinna tehti uus kohtumaja. Bolševike poolt Liivalaia tänavale ehitatud kohtumaja läheb nüüd lammutamisele. Näiteid võiks Tallinnast ja Eestist tuua veel kümneid. Ja kinni maksab selle mõttetu hävitamise maksumaksja.
Lähme tagasi raudteele. Kui toimus taasiseseisvumine, siis läksid ehitusrongid sadamasse hr Bermani juurde „remonti“. Remontida polnud midagi. Kui vaguniratastel laagrid kuluvad, pannakse uued. Kui mõned uksed ei avane, tehakse neile remont. Kui rongid liiklusse tagasi tulid, olid kahelt poolt seinast kadunud paksust alumiiniumist tehtud pakiraamid. Neid ei kasutatud palju ja reisijad ei nutnud nende kadumise pärast. Alumiinium oli aga küllalt kallis.

Elron käima – ja Euroopasse!
Peagi järgnes uus rahategemise operatsioon – üleminek „porganditele“. Kapitalismis on reegel: klient (tellija) on kuningas - mida tahab, seda saab. Mingisugust vajadust ronge asendada ei olnud (peale taskuraha tegemise). „Porgandite“ kered on tehtud plastmassist ja nagu televisioon on näidanud, suudab bolševistlik „Moskvitš“ selle kildudeks sõita.
„Porgandite“ positiivsuseks on WC olemasolu. Vaatamata sellele pisiparendusele peksti puruks 150 raudtee platvormi ja ehitati need ca 40cm madalamad. Uued ehitati tohutute metallsammastega (selleks, et maksumust tõsta). Palju see üritus maksma läks, rahvale ei öeldud. Ilmselt kümmekond miljardit krooni. Kui keegi oleks teinud sellise ettepaneku 70 aastat varem, siis oleks ta diversioonile ässitamise eest KGB keldris ilma troikata maha lastud.
Nüüd aga läks ürituse läbiviija veelgi kõrgemale võimuorbiidile. Tuleb märkida, et isegi kui oleks olnud vaja platvormid madalamaks teha, siis oleks seda saanud väga lihtsalt ja odavalt teha killustiku abil raudtee tõstmisega platvormi kohal. Kas meil oli siis tõesti nii loll majandusminister? Muidugi mitte. Ta oli piisavalt tark ja julge.

Mida me Euroopasse ­müüme?
Kui palju inimesi hakkab iga päev Berliini sõitma? Arvan, et üle 25 ei leia. Seega tuleb soomlased appi võtta ja ehitada Tallinn-Helsingi tunnel. Inglismaa-Prantsusmaa vaheline tunnel on poole lühem ja ühendab kahte suurrahvast. Kas kaks väikerahvast tõesti peavad kinni maksma kaks korda pisema tunneli? Kas soomlased ei võiks siiski laevaga Tallinna tulla ja siit rongiga edasi sõita?
Ei näe kaupu, mida Soomest Rail Balticu kaudu Berliini vedada. Eestis oleks võimalik muidugi toota Lahemaa rahvuspargis männiõhu konserve ja saata neid sudus lämbuvatele berliinlastele. Aga selleks oleks vaja, et Rail Balticul saaks liikuda ka vene laiusega 1524 mm rongid, et konservid Kunda raudtee kaudu kohe RBle saabuks ja edasi ümberlaadimata Berliini läheks. Võiks isegi mõne tsisternitäie meie põlevkiviõli Merkelile saata.
Tuleks vaadata veidi ajaloos tagasi. Kui vene keiser hakkas XIX sajandil kahe pealinna vahele raudteed ehitama, andis ta korralduse teha tee laiuseks viis jalga, s.o 1524 mm. See oli geniaalne ettenägelikkus, et Saksa keiser ei saaks oma soomusrongidega Peterburi ja Moskva vahel sõita. 1520 mm laiust raudteed, nagu kirjutavad RB vastased oma 2017 välja antud brošüüris „Kas Eesti vajab Rail Balticut?“ pole kunagi Venemaal olnud. Ja kui Soomes oli raudtee laius 1524 mm, siis kuidas Helsingi-Moskva kiirrong Venemaal raudteed laiali ei aja?

Probleemid põllumajandusega
Tänapäeval ei taheta mäletada, mida tegi Hitler 22. juunil 1941. a. Kohe hakati vene laiusega raudtee liipritele panema veel kahte rööbast vahega 1435 mm. Pöörangud eri laiusega rööpmepaaridele olid veidi erinevas kohas. See tagas, et samal raudteel võisid sõita kahe eri laiusega rongid ja mingit rataste ümbervahetamist polnud vaja. Kui nüüd Punaarmee territooriumi tagasi vallutas, siis ei kiirustanud teaduste korüfee Stalin Hitleri pandud rööpaid ära koristama, vaid kasutas neid kuni 1950. aastani.
Just seda tuleks kasutada ka RB puhul, juhul kui tegemist on praktiliseks kasutamiseks ette nähtud projektiga. Võiks ära jätta teise siinipaari jaoks ette nähtud teetammi ja panna 4 rööbast ühtedele betoonliipritele. Ehitusmaksumus väheneks peaaegu poole võrra. Aga just selles on konks. Ehitusmaksumust ei saa vähendada, sest siis väheneks ka tellija saadav isiklik kasu.
RB purustab kogu Eesti. 360m laiune trass on ilmselt ette nähtud selleks, et terroristid ei saaks ronge rünnata. Tänapäeva raketitehnika juures ei ole aga 180m ületamine vajadusel raskuseks.
RB trass jagab Eesti kaheks. Paljud põllumajanduslikud suurettevõtted poolitatakse. Vaja on loomakarju liigutada ühelt poolt teisele. Selleks, et elu täiesti ei katkeks, tuleb vähemalt iga 15km vahega ehitada trassi alla tunnel autodele, loomakasvatajatele, inimestele, metsloomadele. Kuna trassi laius on 360m, siis tunneli pikkus tuleb umbes 400m. Arvestades trassi pikkuseks ca 206km, läheb vaja ca 14 tunnelit. See maksab soliidselt ja toob tellija tasku meeldivalt palju eurosid. Ühtegi viadukti ei saa ehitada, sest terroristid viskaksid ülevalt rongile suuri kive. Kasvõi lõbu pärast nagu tehti „porgandile“ Rahumäe kitsarööpalise viaduktilt. Siis trükiti, et „porgandi“ purustatud esiklaas maksis 15000 eurot.

Sobiv sirge trass on olemas
Enne RB ehitamist tuleks siiski põhjalikult uurida, kas ei saaks trassi teha maa sisse ja katta pealt terasvõrguga, et terroristid ei saaks kallale ning panna elektroonika valvama, et seda ei saaks purustada. Teine võimalus oleks tõsta trass betoonsammaste peale. Jääks ära tunnelite süsteem ja maksumus võib-olla isegi suureneks. See peaks ju olema ahvatlev.
Kui aga on ainult ehitusprojekt eesmärgiga mitte kasutada, siis pole mõtet uurida. Kümnekonna aasta pärast võib liikluse lõpetada ja trassi mõnele ärimehele odavalt maha müüa. Nagu müüdi Haapsalu-Riisipere vaheline raudtee 5000 eesti krooni eest ja nüüd räägitakse, et Riisipere-Turba vaheline raudtee maksab 7 miljonit eurot. Raha Pärnu-Lelle raudtee remondiks ei jätkunud ja liiklus lõpetati.
Meenutame, et kunagi liikus Tallinn-Minski rong, mis sõitis läbi Pärnu ja Riia Vilniusse. Selle trass Eesti osas oli ka päris sirge ja peaks olema RB jaoks kasutatav. Aga häda on see, et ehitusmaksumus ja tellija boonus jäävad taas väiksemaks.
Kuivõrd kapitalismi edasiviivaks jõuks on raha ning kasum, siis võime olla kindlad, et RB projekt realiseeritakse ja teatud kogus Lahemaa Rahvuspargi õhukonserve Lääne-Euroopasse ka viiakse.