Pereisa hakkas salaja spermadoonoriks

19.03.2017 14:40
Harry Laurens
Kommentaarid
4
Foto:

Õpetajana töötav Kirsti unistas lapsest, kuid tundis, et mehele minna nagu ei tahakski. Lahenduseks sai kokkulepe noorepõlvearmsamaga.

Kirsti on 34aastane kooliõpetaja, kellel on seljataga 3 pikka suhet, mis kõik on kahjuks pettumusega lõppenud ja igasugune usk meestesse on igaveseks kadunud. Oma ülejäänud elu tahab ta elada üksinda, õigemini koos enda veel sündimata lapsega.
Abikäe plaani elluviimiseks ulatas üks vana südamesõber, kes oli nõus vabatahtlikult olema spermadoonoriks ja lapsekasvatamises kunagi ei osale, sest tal on oma perekond ja 2 väikest last.

Südamesõbrad juba 15 aastat
„Lapse bioloogilist isa tunnen ma juba 15 aastat ja tal on head geenid, võiks öelda isegi, et minu meesideaal mõnes mõttes, aga kahjuks on meie eluteed eraldi läinud ja päris kokku ei saanud me kunagi, kuigi noorena olime ka mõned korrad seksuaalsuhetes,” tunnistab Kirsti.
„Eelistasin tuttavat inimest doonorina selletõttu, et ma tean, mis inimesega tegemist on, millised isikuomadused tal on ja üldse tean temast kõike. Spermapangast ei tea sa kunagi lõpuni välja, millise isendi sperma endale sisse paned ja milliseks see laps lõpuks sirgub, geenid ikkagi loevad,” muigab Kristi.

Ei taha peret lõhkuda
Kirsti on enam kui kindel, et kui ta kõnealusele doonormehele oleks ettepaneku teinud leivad ühte kappi panna, oleks ta ilmselt oma pere jätnud, aga õnneks ei suudaks kooliõpetaja sellise süükoormaga elada – võtta lastelt isa ja kelleltki kaaslane.
„Tema elukaaslane on isegi välimuselt natuke minu moodi ja ma arvan, et see pole päris juhuslik, näen neid tihti kaubamajas ja iga kord põgenen riiulite vahele,” tunnistab Kirsti ja lisab, et sellises olukorras on praegu kõik võitjad: üks perekond jääb kokku ja tema saab endale lapse, keda saab ise kasvatada.
„Doonori elukaaslane muidugi ei tea isegi mitte minu olemasolust midagi,” märgib Kirsti.

Uus kodu teise Eesti otsa
„Praeguseks olen juba kolmandat kuud lapseootel ja meie mõlemaga on kõik korras. Kuna elame ühes linnajaos, siis juhuslike kohtumisi on meil liiga palju, seega otsustasin endale uue kodu osta teise Eesti otsa, et ei laps ega mina peaks bioloogilist isa isegi kunagi juhuslikult nägema. Ma isegi ei taha talle ühtegi pilti saata, sest sedasi on kõigile kergem. Ta ei pea mind ja minu last kunagi nägema. Kui ma lapse bioloogilisele isale seda enam kui aasta tagasi rääkisin, siis ta oli peaaegu kohe nõus, kuid võttis siiski mõned nädalad aega mõtlemiseks just selles osas, et kuidas ta seda kodus ise välja mängib,” meenutab beebiootel daam.
„Nagu on petmine ja ei ole petmine, oli tema põhiline probleem, selles osas, et kusagil on üks väike hing, kes on tema poolt eostatud, selle pärast ta väga ei muretsenudki, kuna teab, et ma oleksin lapsele hea ema. Eks inimesi olegi igasuguseid, osa mängib selle välja ja osa läheb hulluks, eks see on ka minu jaoks pisut harjumatu, aga ma tõesti ei taha enam ühegi meesterahvaga koos elada ja samas ei taha ka täitsa üksinda vananeda, sest on ju tore, kui vanast peast ikkagi laps külas käib ja sinuga vahest juttu räägib, kassid ei täida lapse kohta,” ütleb lõpetuseks kooliõpetajast ja kassiarmastajast tulevane üksikema Kirsti.

Vaadatud 2783 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
mark

Juriidiliselt keeruline. Väga pika ajalise perspektiiviga juhtum. Pärimisõiguse küsimus, hooldava vanema surma korral küsimus, et kes last hooldab, võib tekkida isal isaiinsiknt ja hingeline kohustus laps enese juurde võtta, millest laieneb probleem perekonnale. Kui asi tehtud või lugu välja mõeldud, siis loodame parimat.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi