Peterburi pärast terrorirünnakut ja enne Jüri Ratase visiiti

16.04.2017 18:35
Ülo Külm Sankt-Peterburg Foto: Riigikantselei
Kommentaarid
0
Foto:

Venemaal sai viimati käidud rohkem kui veerand sajandit tagasi. Nüüd siis uuesti – kuidas tuleb see kaunis linn toime terroristide jõhkra rünnaku ja selle järelmõjudega?

Tegelikult oli nii peaministri kui ka allakirjutanu sõit Peterburi kaua ette plaanitud ning mõlemal kultuurilistel motiividel. Peaminister alustas sealt EV 100 visiitide sarja, minu otseseks ajendiks oli üliharva kontserte andev sakslaste rokkansambel Running Wild.
"Peterburi pole ei Riia ega Helsingi. Seal pole kuigi turvaline, raha ja kaamera võidakse ära varastada. Ära seal mingil juhul ka naistega intiimset tutvust tee, veneroloogilised haigused ja muu taoline jama puha kummitavad...", hirmutasid sõbrad ette.
Hiljuti Peterburis käinud ettevõtja taas kiitis nii et vähe pole: "Milline ilus linn. Vaatamisväärsusi on lõpmatult. Hinnatase enam-vähem sama mis meil. Kõik toimib suurepäraselt!"
Tõsine rokimees Raasiku vallast kahtles, kas Peterburis välja kuulutatud Running Wildi esinemine toimubki, kas nad julgevad sinna tulla, kui alles päevad tagasi kärgatas pommiplahvatus, terrorismioht vastumeetmetest hoolimata mingil määral endiselt eksisteerib.
Tea kas just otseselt terroristide kartusest - võib-olla ongi nii alati reeglites ette nähtud -, kuid juba Venemaa piiril käis kõva, lausa mitmeetapiline põhjalik kontroll.

Riigipiiril on kord majas
Kõigepealt sisenes bussi piirivalvur, kes vaatas kõigi reisijate passid üle. Siis natuke maad sõitu edasi, seejärel kamandati kõik koos oma pagasiga maha. Tuli kõmpida vastavasse hoonesse, kus järgmine ametnik lehitses passi, veendus, et viisaga on kõik korras ja seejärel heitis sulle korraliku pilgu peale - et ikka õige isikuga tegu. Järgnes tollivärk, absoluutselt igaühe kompsud-kotid valgustati läbi.
Neljas ja viimane etapp - kui reisijad jälle bussis tagasi -, uuesti tuli vormiriietes tegelane ja vaatas veel kord reisidokumendid üle. Ei saa seda kuidagi märkimata jätta, kaks noort venelannadest piirivalvetöötajat olid tõelised kaunitarid!
Oluline märkus. Piirivalve-tollitöötajad täitsid oma ülesandeid üle ootuste viisakalt - mitte kordagi ei tekkinud sellist tunnet, et keegi sinusse kuidagi halvasti või halvustavalt suhtunuks, à la mida sa kuradima Euroliidu kodanik siit meie maalt otsid, nagu olin eelarvamuslikumatel hetkedel kartnud.
Ühesõnaga, piiriületamine toimus nagu vanadel aegadel. Jäi tõesti selline tunne, et lähed ühest riigist teise, mitte kusagilt külast külla, kus midagi ette näitama ei pea, sest mingit paberite kontrollimist pole.

Eurodes maksta ei saa
Juba puhtalt Venemaa poolel, kui bussi (odavama) kütusega tankima hakati, avanes võimalus esimesest sealsest bensuka poekesest läbi astuda. Maksta sai ainult rublades, ei mingit eurot. Arvanuks millegipärast, et venelased noolivad nimelt eurosid või dollareid, aga – tutkit!
Esimese asjana torkas silma kohvitopsi hind, 99 rubla, ümberarvestatuna kusagil sinna pooleteise euro kanti.
Mis rahavahetusse puutub, siis soovitati seda teha Venemaal. Pidavat soodsaim kurss olema.
Põhimõtteliselt õige, kuid panga otsimiseks kulus natuke aega.
Ja pange tähele, vahetatavad kupüürid peavad olema ideaalses seisukorras. Minimaalselt kahjustatud, kerge rebendiga eurosid nad keelduvad vastu võtmast, kuigi panga puhul ei tohiks sellega mingit probleemi olla.
Tallinna lähedal elav vene proua Viktoria teadis rääkida, et kohe pärast Venemaa poolele jõudmist, teel Peterburi üldse, näeb selget vahet meiega. Valdavalt neil hooldamata ja räämas majad, kõikvõimalikku nodi-sodi müüvad kirevad putkad jne, umbes nagu meil ehk 90.-ndate alguses.



On parajaid lobudikke, on üliuhkeid maju
Tegelikult pooltõde – oli nii korralagedust kui väga uhkeid ja ülesvuntsitud eramuid, mille hoovides sugugi mitte vanad Žigulid või Moskvitšid, vaid pigem korralikud uuemad "lääne" autod.
Esmamulje Peterburist endast – suhteliselt rahulik suurlinna kohta, tänavatel vahest vähem inimesi liikumas kui tavaliselt.
Kohalikud tunduvad üldjoontes välismaalaste vastu sõbralikud olevat. Omamoodi naljakas lugu: kõnniteel sušikoha flaiereid jagav ümmarguse näoga noorhärra pidas allakirjutanut ameeriklaseks. Sai siis selgeks tehtud et hoopis Eestist, Tallinnast, kuid tüüp ei jaganud kokkuvõttes ikkagi ära, kustkandist tulek.
Ning ei, mitte keegi ei kanna seal tänavatel-prospektidel-uulitsatel Putini pildiga või Rossija kirjaga särke või tagisid, nagu üks meie humorist nooremast põlvkonnast arvas.

Vaksalid, metrood korravalvureid pungil täis
Mis puudutab metroojaamu ja vaksaleid, muidugi väga palju korravalvureid ja politseinikke. Ühe metrojaama kõrval "õues" tehti parajasti instruktaaži nii umbes sajale mehele.
Kui tavakodanik sisenes jaamahoonesse, siis eranditult valgustati tema kotid läbi, lisaks tuli metroo eskalaatorile pääsemiseks kõndida läbi spetsiaalse turvavärava. Kuigi mõni "gospodin" protesteeris sellise protsessi vastu, näis enamus mõistvat ja leppivat. Ikkagi enda turvalisuse huvides ju.
Metroopileti, õigemini žetooni hind on üliodav, 50 rubla, alla euro.
Selline seik ka, et metroorongide vagunid just täistuubitud polnud, neiski jäid turvalisuse eest vastutajad kergesti silma.
Ohvrite mälestuseks tuuakse endiselt metroojaamade sisse-väljapääsude juurde lilli. Näiteks Petrogradskaja jaamas hakkas silma suur lillekuhi, punased nelgid ja teised. Kaastundelilled ohvritele ja leinajatele asetas oma visiidil käies ka meie peaminister Jüri Ratas.

Mustanahaliste asemel endiste lõunapoolsete liiduvabariikide kodanikud
Tänavapildis liikuvast rahvast siinkohal niipalju, et mustanahalisi praktiliselt ei kohanudki. Tallinnas on neid igatahes kordades rohkem.
Seevastu muidu tumedama verega linlasi nägi hulgim. Tadžikid, kirgiislased, usbekid jne.
Kunagi Jekaterinburgist Peterburi kolinud kahekümnendates venelanna Katja kirtsutab nendest rääkides nina: "Mulle nad eriti ei meeldi. Kuigi töötavad siin, meie tavasid omaks ei võta. Elavad sisuliselt oma reeglite ja kommete järgi!"
Isiklik kokkupuude aga osutub, vastupidi, meeldivaks. Nimelt suurepärasest rokiklubist A2 Baltiiski Vakzali sõitmiseks - et sealt öise Eestisse sõitva bussi peale jõuda - küsivad taksojuhid reeglina tuhat rubla, mis teeb üle viieteistkümne euro. Tadžikist, Dušanbest pärit noorem mees Rustam võttis sõidu eest vaid kuussada! Tõsi, eelnevalt tuli natuke siiski tingida.
Taksojuhtidest niipalju, et erinevalt meie omadest on neil (ilmselt kõigil?) kaelas kaart kirjaga "taksi".

Peterburi linn on hingele
Teel jaama - tegelikult päris pikalt tuli sinna sõita -, sai temaga ka üksjagu lobisetud.
"Peterburis elab päris normaalselt ära. Olen siinse eluga suhteliselt rahul. Moskvas liiguvad küll palju suuremad rahad, kuid inimesed on seal kalgimad, vähem sõbralikud. Peterburi aga, see on midagi hingele, siin on rohkem romantikat, rahvas kuidagi mõnusama suhtumisega. Tulge siia kindlasti suvel, siis on kõik eriti ilus!"kinnitab tadžikk ja jätab isegi oma mobiilinumbri – järsku läheb seda kunagi vaja...

Ajaleheputkadest puuduvad erootikaajakirjad
Ah et kust ma seda tean? Ega muidu ei teakski, kui kollektsionäär Tallinnast poleks palunud mõnda neist võrdluse mõttes, silmaringi arendamise mõttes tuua.
"Takije u nash tolko v seks­shope!" muigas küsimuse peale müüja.
"Tähendab, teil on kord majas selle erootilise kraamiga?" sai teemat aretatud.
"Jah, meil on selles valdkonnas kord majas!" naeratas keskealine kiosköör vastu.
Lühikesel kesklinnas kolamise ajal ühtegi sekspoodi märgata polnud, kuid Peterburis pidi neid ikkagi olema.
Nädalavahetusel on ­rahvusvahelised liinid ­ülekoormatud
Reede hilisõhtul/öösel Eestisse tagasisõiduga ilmneb tõsiseid probleeme. Noh muidugi siis, kui asi jätta viimase minuti peale.
Kõik järjestikused bussid on pungil täis, ühtegi vaba kohta pole. Eks põhjus selles, et Peterburi kodanikelegi meeldib ennast nädalavahetusel tuulutada, käia kasvõi Narvas või Tallinnas.
Tänu Peterburi-Riia liini vastutulelikule bussijuhile Vladimirile õnnestub ennast vähemalt Narvasse sokutada. Sealses bussijaamas veel kolmveerand tundi ootamist ja Narva-Jõhvi-Kohtla-Järve-Aseri-Tallinn bussi, milles vabu kohti ootamatult palju ning pileti eest küsitakse kolmteist eurot.
Venemaa kiirseiklus ongi selleks korraks läbi. Ausalt öeldes tahaks sinna varsti uuesti. Ööklubid, stripiklubid ja parajalt pahelisevõitu, kuid noored ilusad usbekitarid, keda Peterburis tihti meelt lahutamas käiv tuttav härra Sergei pidevalt kiidab, jäid ju üle vaatamata.
Ka ei jõudnud ma rokilainel olles Peterburi Jaani Kirikusse, kus Jüri Ratas käis tänujumalateenistusel ja EV 100 kirikukontserdil.

Vaadatud 542 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi