Piusa Jussi ilmaennustus: kas talv hakkabki läbi saama?
Aasta esimene kuu kulges enam-vähem nii, nagu ma ei arvanud. Ainult jaanuari algus, kui ilm tasapisi külmenes, läks ennustuse kohaselt, aga just siis, kui miinuskraadid pidid võimust võtma, algas tegelikult laussula.
Tuleb välja, et kõik võrdlused kunagis 2012. aasta talvega osutusid asjatuks. Tänaseks on möödas ka tolle 13 aasta taguse talve kõige karmim periood – veebruari esimene viispäevak. Tänavu läks ka sel ajal külmemaks, aga ainult nii, et viiekraadine soojus asendus nulli ja väikeste külmakraadidega.
Vastupidiselt eeldatule oli jaanuar ka sajune, algul sadas maha paks lumi, kuu teisel poolel tuli ainult vihma. Lund oli esimese dekaadi lõpul nii palju, et isegi pärast kahenädalast sula olid veel metsaalused, kraavid ja nõlvad valged. Kuid suusahuvilistele pani sula põntsu ja esimesed võistlused Estoloppeti sarjas jäid juba ära (esialgu lükati edasi, aga kas nad ikka toimuvad, on kahtlane).
Kõrgrõhkkond “pages” lõuna poole
Kui mina pakkusin kõige külmemaks kuu lõppu, siis samamoodi eksis Eesti Ilmateenistus, kes nägi kahekohalisi külmakraade teisel dekaadil. Tegelikult oli viimane miinuskraadidega päev 12. jaanuaril. Millest need eksimused tulevad, on tagantärele raske öelda. Ilmakaart näitas, et jaanuari esimese poole lõpul tekkis Kesk-Euroopasse kõrgrõhkkond, mis hoidis seal õhku mõõdukalt külmana, aga Atlandi tuuled juhtis edelast kirdesse üle Skandinaavia ja Läänemere. Venemaale kõrgrõhkkonda ei tekkinudki – see olnuks ainus võimalus külmenemiseks.
Mingil määral oli soe ja sajune ilm loogiline, sest suvi kulges vastupidiselt kõrgrõhkkondade tähe all. Kuid vahepeal tundus, et madalrõhkkondi on juba piisavalt olnud ja südatalvel toimub uus muutus kuivema, aga ka kargema ilma suunas. Kesk-Soome ehk meist umnes 400-500 km põhja pool oli Eestile lähim piirkond kuhu kümnekraadine ja pisut kõrbedamgi külm jõudis. Kuid see ei surunud pakast lõuna poole, sest Kesk-Euroopa antitsüklon oli ees.
Ütleme siis enda vabandamiseks nii, et kuhugi see kõrgrõhkkond ikka jõudis, aga paraku võivad need rõhuväljade mitte märkimisväärselt suured erinevused põhjustada kolossaalset erinevust temperatuutides – ühel juhul on 5 kraadi sooja ja teisel juhul olnuks 10-15 kraadi külma.
Soojuselt teisel kohal
Jaanuari keskmiseks temperatuuriks mõõdeti Eestis +0,9 kraadi, mis on täpselt neli kraadi normist soojem. Alates 2009. aastast on Eestis jaanuari keskmine lisaks tänavusele plusspoolel olnud ainult ühe korra – 2020. aastal. Tollane jaanuar oli isegi veel ekstreemsem ja Eesti keskmiseks temperatuuriks mõõdeti +3,1.
No vähemalt see oli õige, et nii külma jaanuari nagu eelmisel aastal (keskmine -6,3) tänavu ei tule, kuigi Maalehe mõned ilmatargad pakkusid pakast. Ja jällegi eksisid need, kes seapõrna järgi ilma ennustasid. Kui õigesti mäletan, hakkasid ka legendaarsel Vadim Želninil need põrnaennustused aja jooksul ebatäpsemaks muutuma. Kas siis tasub seda ennet üldse uskuda?
Linnas elava inimesena pole ma üldse looduse märke vaadanud ja teen oma ennustusi peamiselt eelnevate kuude ja tavapärase järgnevuse põhjal. Kusjuures kõige rohkem tasub jälgida just õhurõhkude asendit ja tuule suuna muutusi. Sest temperatuuri järgi ennustada ei saa – kuidas muidu on meil nüüdseks juba 12 kuud järjest normist soojem.
Veebruaris vähem sula
Kuigi veebruar tuleb talvekuudest külmim, on praeguseks selge, et kuskilt ei ole meil seda pakaselainet tulemas.Tänasel päeval, kui seda ilmalugu kirjutan, on isegi Moskva taga soojem ilm kui Balti riikides. Kust peaks siis pakane tulema, kui isegi idas on soe?
Tõsi, nii palju on veebruar jaanuarist erinev, et selliseid 5-6 kraadiseid soojalaineid nüüd enam ei tule ja võib-olla isegi enne kevadist pööripäeva ei tule. Ilm jääb valdavalt keerlema -5 ja +2 vahele, hommikul/öösel on kuu teisel poolel suuremat külma ka oodata. Aga kui 2025. aasta talve kõige külmem päevane temperatuur langeks alla -10, oleksin väga imestunud.
Enne ma uskusin tõesti pakast veebruari keskel, aga pole midagi teha, kui jaanuari ennustus paika ei pidanud, pole põhjust ka kangekaelselt veebruari vana ennustust uskuda. Loodan ainult üht, et veebruari viimasel dekaadil tuleks ilus ilm – päeval pisut üle nulli, öösel kuni -10 ja päikesepaistet palju. Usutavasti tuleb enne viimase dekaadi päikest ka suusailma, aga sajud ei ole veebruaris nii tugevad kui olid jaanuaris.
Kevadet ennustada on praegu vara. Pehme talve järel algab ka kevad tavaliselt normist soojemana, aga mingil hetkel võib tulla külmalaine ja siis näeme, kuidas pärast 20 kraadini kerkinud soojust läheb elavhõbedasammas jälle nulli. Eelmise aasta aprillis me neid drastilisi muutusi nägime, eks vaatame, mis tänavu saab. Aga enne märtsi algust ma küll midagi ei ennusta.
Jussil kollased jääpurikad püksist väljas.