Põgenev peigmees ja lapse isa: "Ma ei abiellu ja sõidan välismaale oma elu elama."

Kristel ja Reimo olid mõlemad lapsed, kellest vanematel oli palju rõõmu. Nad käisid küll ühes koolis, aga leidsid teineteist viis aastat pärast kooli ühel koolikokkutulekul.

Siis algas ühise kodu sisustamine. Kui nad olid koos olnud viis aastat, jäi Kristel rasedaks. Ta sai aru, et Reimo ei ole tulevase lapse üle küll väga rõõmus, aga mõtles, et see reaktsioon on igati loomulik. Niimoodi rääkisid ka tema vanemad, kes olid vanavanemateks saamise üle juba ette väga rõõmsad. Elevil olid ka Reimo vanemad, kes noorte õnnele kogu aeg kaasa elasid.

Algasid ettevalmistused abiellumiseks
Küll Reimo harjub ja laps saab armsaks, mõtles Kristel. Kui tütar oli sündinud, siis Reimo hoidiski teda hellalt süles ja sõidutas vankriga. Kui laps kosus, said nad ta rahulikult vanavanemate juurde jätta ja sõpradel külas käia.
Kristel ei mäletanud enam täpselt, millal ja millest nende abiellumise jutt alguse sai. Igatahes klassikalises mõttes Reimo ta kätt ei palunud. Võib-olla vanemad arutasid omavahel ja rääkisid siis Reimole, et kui te niikuinii koos elate ja teil on ühine laps, siis peaks ikka abielluma.
Algas valmistumine abiellumiseks ja pulmapeoks.
Kristel nautis tohutult pulmade ettevalmistust. Suure rõõmuga avastas ta, et üldse mitte suure rahaga ja leidlikkusega saab teha väga meeldejääva peo nii endale kui külalistele. Kõik oli nii hästi. Külalised olid kutsed kätte saanud ja ning küllap arutasid, mida noortele kinkida ja mida endale selga panna.

Uskumatu jutuajamine
Äkki ühel keskhommikul, kui laps oli magama jäänud, alustas Reimo juttu, et kogu see pulmavärk käib vastu tema tahtmist. Et tema ei ole kunagi abielu- ja pulmaplaane pidanud.
Kristel püüdis mehe näost välja lugeda muiet, et kohe ta ütleb, et teeb nalja.
Lähemate minutite jooksul hakkas selguma, et mees ei tee nalja. Reimo oli tõsine, täis trotsi ja sattus rääkides lausa hoogu. Rääkis, kuidas ta tunneb, et on pereelu elamiseks ja lapse kasvatamiseks liiga noor, et elu jääb täiesti elamata ja ta kavatseb nüüd elama hakata.
Kristel suutis vaevu rääkida, pisarad voolasid mööda nägu ja kaela alla särgikaelusest sisse. Kristel küsis, kuidas mees siis oma elu tahab elama hakata. Ta kujutas hetkeks ette, et mees tahab rohkem oma sõpradega aega veeta ja vähem lapsega tegelda.
See, mis järgnes, oli Kristeli jaoks täielik õudus. Reimo rääkis, et ta ei abiellu mitte mingil juhul ja sõidab järgmisel nädalal üksi päriseks ära välismaale oma elu elama. Et ta tahab seal vähemalt paar aastat ringi seigelda, teha juhutöid ja elada paljudes erinevates paikades. Ja et alustada kavatseb ta Hispaaniast.
„Aga laps? Kas sul ei ole kahju, et sa ei näe teda enam?“ kogeles Kristel.
Reimo vastas, et natuke on ikka kahju, aga ta on väga kaua piinelnud, tunneb end nagu vangis ja enam ei suuda. Ühel päeval Reimo kallistaski mõlemat ja oli läinud. Kristel leidis, et pole mingit mõtet mehega edasi suhelda.

Naine istub lapsega kodus
Kristel on nüüd täiesti murtud. Ta arvab, et peab üksi lapse suureks kasvatama, sest kes teda lapsega ikka tahab. Ema püüab teda küll lohutada, et alla kolmekümnene naine ei tohiks nii pessimistlikult oma elust mõelda, aga seni pole lohutamine aidanud.
Vähemalt see periood on Kristelil nüüd möödas, kui ta Reimo äraminekus ennast süüdistas ja püüdis leida vigu, millega ta mehe välja oli vihastanud. Aga kodust välja minna ta ei taha ja külalisi vastu ei võta.
Reimo vanemad hoiavad väga meelsasti lapselast ja oma Hispaanias elava pojaga suhtlevad ainult niipalju, kui hädapärast vaja, teadmaks, et ta on elus ja terve. Esimese viha ja pettumusega ütlesid vanemad lausa pojast lahti ja kinnitasid, et nende koju võib ta tulla alles siis, kui täidab oma isakohuseid. Vanemad loodavad siiski, et poeg muutub kaugel elades täiskasvanumaks ning hakkab naise ja lapse järele igatsema.