Põimitud elud

30.11.2020 17:05
Margit Peterson
Kommentaarid
0
Foto:

Linn on mattunud halli uttu, vaid operatiivautot, mis välgukiirusel mööda tuhiseb, on võimalik sellest hallist massist eraldada.

Kasepuid, mis kevaditi helerohelisel hiirekõrvul lehvitavad, katab justkui vatt, õhuline ja habras. Vaevu suudab inimkõrv kuulda looduse hääli, mis oleks nagu uduvangi kinni jäänud.
On suve lõpukuu – august. Olgugi, et esimesed sügislõhnad ja kohatine värvigamma, mis loodusest vastu naeratab, teeb nukraks, sest sügis on minemiste aeg, lahkumise aeg. Vihjates või rändlindudele, kes sügisel kodumaa seljataha jätavad, et kevadhakul taas naasta, nagu tänaseks paljud eesti pensionärid, kes on soetanud endale teise kodu lõunamaa päikese alla. Aga õnneks on tänavune august soe, kordi soojem kui eelnevad kuud, kui jätta juunikuine mõnepäevane leitsak mainimata.
Magasin öösel rahutult, küll oli mul palav, küll oli külm, küll oli padi paha ja tekk torkis. Küll kangutasin sinu külje alt tekki, et vähekenegi seda kaissu haarata, sind polnud ju võimalik võtta, sa olid üleni üks paras tekipamp, nagu nõuka-aegne imik, tekki ja linasse pakitud.
Vastu hommikut häiris mind juba iga pisemgi pinin või hääl, mis läbi magamistoa akna kostus. Olgugi, et reeglina olen raske unega, isegi püssipauku ei kuule.
Jah, ma teadsin, et tuleb eriskummaline päev. Juba see andis aimdust, et olin magamata ja unine. Kuigi mitte keegi ega miski ei seganud mind pärast su kodust lahkumist edasi magamast. Rahutus ei andnud järele ka südapäevaks ja sipelgad mu naha all aina askeldasid, nagu oleks pesa ehitamisega kiire.

Jutud jõega
Jalutan jõe veerele, sest viimased neli aastat armastan ma just jõega kõnelda, kuigi meri ja ookean jutustavad minuga aktiivsemalt. Aga jõgi asub mu kodu lähistel ning tema on alati esimene, kelle seltsis ma hingerahu leian.
Istun kaldal ja loobin kive vette, see on mul kombeks, kui tahan millestki või kellestki vabaneda. Võtan kivi, mudin teda pihus, kurdan talle oma kurba saatust ning viskan vette. Ja mul hakkab kergem. Mul hakkab kordi kergem, lausa nii kerge, et ma ei mäletagi ühtegi raskust ega muret. Sama teen ma siis, kui soovin midagi, kui unistan suurelt. Sellisel korral valin ma kõige meeldivama kivi, sosistan talle salasoovid, paitan, musitan ja hoian oma hinge ligi ning parajal hetkel viskan hellalt vette. Jah, ma olen kiviusku! Ma usun headusesse, kuigi maailm meie ümber on karm, on kohati väga karm, aga me ei taha seda endale alati tunnistada, me peidame pea jaanalinnu kombel liiva ja elame edasi oma murekoorma otsas, mis on nagu viitsütikpomm, mis igal hetkel võib plahvatada ja elu mosaiigina kildudeks purustada.
Udu mu silme ees hajub võluväel ja pilvepiiri tagant tõuseb naeratav päike, nagu poleks seda rusuvat halli massi olnudki. Vaid veerand tunnikest pärast soovi soovimist see täitus. Nii on alati, olgugi, et mõnikord võtab soovi täitumine kas viis päeva või viis nädalat või kuud aega. Aga täitub alati, sest ma oskan soovida, sest ma julgen unistada, julgen elule vaadata otsa ka kurbade silmadega, kui mul on valus. Ei, mina ei peida valu endasse, ega kanna seda negatiivset ja hingeosi söövat energiat endaga kaasas, ma oskan ja tahan sellest vabaneda. Jah, ma tean, et paljud mu tuttavad ei oska ega ei mõista mind. Aastast aastasse olen pidanud vastama küsimusele „Kuidas sa küll hakkama saad?“ Miks ma ei peaks saama, kui mu prioriteedid on paigas, kui mu mõttemaailm on paigas ja energeetika puhas. Kui mu kodus ei võimutse seisev-negatiivne ja surnud energia, mis elujõudu röövib. Jah, paljud räägivad õhinal kuidas nad nõia juures käivad, kuidas nõid neid aitab ja nende energeetikat puhastab aga sellest pole tolku, sellest pole pismatki abi, kui su koduenergia on korrast ära. Kõik saab alguse kodust! Ka meie isiklikud probleemid algavad koduseinte vahelt, kui koduenergeetika ei ole puhas, kui su toanurkades elutseb surnud energia, mis su maailma pahurpidi pöörab.
Kummaline päev astub loojangu suunas. Istun toas ja loen värsket ajalehte, mis juba varahommikul mu postkasti jõudis, aga ma ei kipu kunagi juba päeva hakul meediasündmusi endasse ahmima, ma tahan alustada päeva oma sündmustega, oma mõtete ja tegudega, teiste elu ei ole kindlasti minu jaoks prioriteet number üks. Kaugel sellest. Viimastel aastatel leian pliidi alla tuld tehes ajalehti, mida ma pole isegi avanud. Iga aastaga huvitab mind üha vähem teiste elu ja kõik see, mis laias maailmas toimub, mul on oma eluga niigi palju teha, milleks ennast vaevata teiste probleemidega? Mõni võib arvata, et olen isekas, las ma siis olen. Mida annab mulle teiste elu? Jah, loomulikult ei jäta mind külmaks lähedaste käekäik, aga ma ei ela nende elu endasse, ma armastan siiski enda elu elada, sest selles elus me ju elame siiski vaid korra. Järgmised elud on järgmiste elud, mitte iialgi meie elud.
Prill ninalt võetud, tunnen vajadust kohvi järgi, kuigi õhtuti ma seda ergutajat ei tarbi. Aga täna on kange tahtmine, sest sind veel ei ole kodus ja ma ei lähe kunagi enne magama, kui sa tuled. Mul ei tule ilma sinuta undki. Ei, ma ei ole kärsitu, ma ei hakka iga tunni või minuti tagant helistama ja uurima, millal koju jõuad. Aga ma ootan. Ootan alati, sest ma armastan sind ja mõnikord tunnen, et armastan sind rohkem kui oma elu. On see normaalne mulle, inimesele, kellelel omast arust läheb kõige rohkem korda ta oma elu.
Kuigi rahutus ja mingi eelaimdus mind seespidiselt purevad, väsin ma ootusest ja jään diivanile tukkuma, telepurgis kestab mingi dokumentaalfilm, igav ilmselt, muidu mu silm kinni ei vajuks.

Hinged harmoonias
Sa astud tuppa vaikselt, võtad mu käeulatusest telekapuldi, paned teleka kinni, suudled mind laubale ja lahkud kööki. Kuulen pottide ja pannide kaante kolinat ja külmkapi ukse avamist, aga ma ei reageeri, olgugi, et und mul enam ei ole. Miski mu sees keeb, aga vastust ma ei tea. Mul ei ole vastust oma hingeseisundile, kuigi enamasti ma tean, mis või kes mind painab. Uinun uuesti, sest sina jõudsid ju koju, kõik peaks korras olema.
Kell 3 öösel kaob mul uni. Ajan ennast diivanilt üles, võtan riided seljast ja astun duširuumi, et sealt puhtana oma kalli mehe kaissu pugeda. Oi, kuidas ma sind armastan!
Poen oma kalli mehe kaissu, ootuses ja lootuses intiimset lähedust tunda, sest juba tema hingeõhk ajab mind hulluks, tuues esile kõige ürgnaiselikumad tunded. Ja ma tean, et see on meil vastastikune, et meil on päris raske ennast teineteisest eemal hoida, kuigi meie suhe on juba viieteistkümne aastane. Aga meie janu teineteise järel näib kustutamatu. See on hea. See on ülihea, sest tänapäeval on kombeks väga paljudel, või lausa enamustel paaridel, öelda, et nad väsisid teineteisest, et neil kadus seksuaalne tõmme, seks, igasugune lähedus. Aga süüdi ei ole kunagi üks pool, süü on alati kahepoolne, sestap tasuks mõlemal sugupoolel vaadata enda sisse, korrastada enda energeetikat, mitte leida vigu partneris. Meie vahel on harmoonia, meie hinged oleks nagu põimitud, sest me tajume ja näeme ühte moodi, elame üle teise õnnestumisi ja ebaõnnestumisi.
„Jäta, kallis, ma ei jaksa!“ vastad sa. Kuri kahtlus haarab mind enda sõrgade vahele, ja sõrakandjal on esimese hooga väga sünge nägu. Mis siis nüüd? Mitte kunagi pole mu mees mulle öelnud, et ta ei jaksa. Isegi rampväsinuna on meie vahel kõige lähedasem intiimsus. Kas? Kus? Mis? Ma vaikin, sest sõnad lihtsalt ei tule üle huulte. Mulle meenub udune hommik, meenub kuidas ma üht kivi, mille sisse oma mure panna tahtsin, ei leidnud, nagu oleks keegi möödunud öösel kõik kivid jõe veerelt ära korjanud. See tekitas omakorda muret. Aga ma vaikin endiselt.
„Kallis, ära üle mõtle! Mul juhtus täna loll õnnetus, kui seda nii kutsuda saab. Olen terve elu maal elanud ja korduvalt herilase nõela tundnud, aga täna sain viis korda nõelata ja pidin teise ilma minema. Viimasel minutil jõudis kiirabi ja ma veetsin pool päeva erakorralise meditsiini osakonnas. Pagan, kaotada oma kallim ja oma elu ühe herilase pärast – see ei ole mina!“ Abikaasa oli ise ka hämmingus, aga seda intiimsemaks me saime.
Jah, alati, kui ma oma mehe kodu­ukselt suudlusega tööle saadan, teen ma talle kaasa energeetilise paki, millesse asetan kõike head ja paremat. Täna hommikul olin ma uimane ja väsinud ning unustasin, alles nüüd meenus mulle see. Alles nüüd sain endale vastuse, miks ma ennast kogu päeva imelikult tundsin. See on sama kui nõid unustab oma kaitseloitsu, võib ta sellega oma elu ohtu seada. Aga unustamine on ju inimlik, võta siis kinni, milleks või kelleks miski hea või paha on.
See on vaid üks näide põimitud eludest, mis on nagu tervik, nagu üks elu, vaid üks tilk mett tõrvapotis. Üks eksimus või unustus, mis võib elu maksma minna. Sestap tuleb alati vaadata murele silma ja tegeleda sellega, tegeleda endaga, et su energeetika oleks paigas.
Ela sinagi oma elu, siis satub tilk tõrva meepotti harva, sest suurema koguse tõrva puhul pole mesi enam kasutuskõlblik.



Vaadatud 423 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi