Poiss sai kõrvakiilu, tüdruk peatäie nutta

02.08.2020 23:40
Sille Maksimov Illustreeriv foto
Kommentaarid
1
Foto:

Üks poiss oli jalustrabav, teine polnud küllalt hea... Teismelise neiu seiklusi jagus terveks koolivaheajaks.

Ta ilus nägu ilmus mu ette eelmisel aastal ühel ilusal vara­suvise nädala lõpul Kamposes Kamara tavernis. Restorani omanik albaanlane Julio tõi selle 16aastase kaunitari minu lauda. „Alexandra,“ tutvustas ta end ja istus.
Julio oli mind aegsasti hoiatanud, et sel Karlovassist siia baari tööle tulnud näitsikul pole öömaja ja kui mul oleks talle võimalik peavarju pakkuda, saab see ka tasutud.
Olin üürinud kolmetoalise korteri Kampose kõige kõrgemal tänaval vapustava vaatega linna punakatustele ja sinisele Egeusele. Kolmas tuba oli küll tilluke väikese aknaga, aga sinna mahtusid ära voodi, öö- ja riidekapp. Oligi nagu rohkem külaliste tuba. Andsin pärast mõningast kaalumist nõusoleku ja nüüd siis olingi oma üürilisega silmitsi.

Õppimine on nuhtlus ja koolis on igav
Selgituseks veel nii palju, et eelmisel suvel polnud maa­ilmas koroonahirmu. Ja nüüd, kus maailm oleks kui nahka vahetamas ja kõikidest ilmakaartest oleks kui läbi käinud suur koletuslik jõnksatus, on baarid-restoranid siin üpris inimtühjad. Kurb on siseneda tühja baari.
Relvitukstegeva ükskõiksusega pajatas noor neiu mulle oma natukesest elust. Ema ja ta uus perekond elab Ateenas. Tema otsustas jääda vanaema juurde Karlovassi. Käib 11. klassis. Õppida on igavene nuhtlus ja koolis käia igav. Vaheldust on pakkunud öö­baarid. „Tantsida nii et kingad katki…“ ütles ta ööbaari teema lõpetuseks naeratades.
„Miks sa just siin Kampose baaris töötada tahad?“ tundsin huvi.
Tüdruk ebales. Vaatas baaris nagu midagi otsides ringi, haaras kui kindlust otsides kokteili­klaasist, aga ei rüübanud. Siis heites pilgu mere poole, tunnistas, et Kamposes elavat üks jalustrabav noormees, kellega ta eelmisel suvel tutvus. „Mitte mingi arulage tüüp,“ täpsustas ta veel.
Vot siis!

Ei mingit luksust
Mu korterisse sisse kolinud, oli Alexandra jahmunud, et üks Eesti vanaproua nii lihtsalt elab. Ei mingit luksust, ei midagi ülearust. Iluasjadest rääkimata. Tubades vaid hädavajalik kraam. Aga oma pisitoa võttis ta vastu hea meelega. Avastades laes ämblikuvõrgu, oli ta meeldivat üllatunud. „Seda ei tohi ära pühkida. See on nii ilus!“ ütles ta ja sulges ukse mõista andes, et tahab olla üksi.
Paari päeva pärast märkasin, et sekeldab ühe siinse noor­mehega, kes näib vaikne, viisakas ja tõsine. Noormees istus alati Alexandra tööbaaris ja pärast tööd nägin neid nina­pidi koos siin ja seal. Ühel hommikul küsisin, et kas see ongi see jalustrabav tüüp. Ei, ei, ei – sain teada, see on hoopis ­Dimitri, kes pole küll küllalt hea, aga temast peaks mõneks ajaks piisama.
Aga kuidas siis jääb selle jalust­rabavaga, olin uudishimulik, aga lõin käega. Teavad ise.

Kaos duširuumis ja külmkapis
Möödus päevi. Igal hommikul katsusin duširuumi kaosest taas selget pilti luua, oma kohalt rändama läinud asju oma kohtadesse tagasi paigutada, põrandalt träni ära pühkida. Ja kui külmkapist kukkus põrandale kärbsepiits, siis ei osanud ma küll välja nuputada, mis selle noore kreeklanna peas toimub.
Ometi suutsin end sundida vaaliumi­vabrikuks, nagu mu vanaema tavatses öelda ja rahu säilitada. Pealegi on mul alati ka kergem tunne, kui oma elamisest rämpsu välja viin. Ja kõike neid väikseid ebameeldivusi kompenseerisid meie õhtused vestlused, muusika kuulamised ja kaardi­mängud. Ja tema ilusad varatargad silmad. Kui ta üleni särades koju tuli, mõtlesin, et siin ta siis on – meie päikesetüdruk.
Mäletan, et ühel tuulisel päeval lõi ta näkku seda jalust­rabavat poissi. Pärast tunnistas mulle, et käsi oli kahjuks kiirem olnud kui mõte ja rohkem selgitusi ei andnudki. Kui aga ühel õhtul nägin seda noormeest baaris, mõtlesin, kuidas võib küll armastus nii pime ja sõge olla. Tõsi, kena poiss küll, aga keigarlik. Selge nurjatus.
Ilusa noormehe kõrvale saabus äkki kena sale blond hollandlanna, keda olin Kamposes imetlusega vaadanud ja mis salata, mulle jättis sügava mulje selle naise uhke kõnnak. Keegi on öelnud, et kõndimise järgi võiks isegi inimese saatust ennustada.  
Mis teha? Ei midagi. Jalust­rabav oli oma valiku teinud.
Ja katsu sa jõge teistpidi voolama panna.

Nuttes magama
Jalutasin koju, istusin rõdule, tõmbasin ümber õhukese teki ja ootasin. Lõpuks ta tuli, väsinud, minu ilus must suvemantel seljas, silmad päikeseprillide varjus. Ära nutetud. Ta istus mu kõrvale. Ütlesin, et pole paremat ravimit kui pisarad ja ta nuttis edasi kuni uinumiseni.
Istusin mõnda aega rõdul, silmitsedes tuledes säravat Kampose ülevat öövaadet ja mõtlesin peaaegu nutu äärel, kui üksildane on olla noor tüdruk.
Kui Alexandrat lahkumis­päeva hommikul ta tuppa piiluma läksin, magas ta suurte mustade ripsmete väreledes. Seisin selg vastu uksepiita ja mõtlesin, et ta on just selles eas, mil Puškin, Jessenin, Blok ja Byron mulle unedes end ilmutasid. Kui ilus see aeg oli! Ja temalgi on ju kõik veel ees.
„Astu jalg jala ette ja alusta otsast peale,“ ütlesin talle Samose lennujaamas. Ta vaikis. Siis nägin teda veel mulle eemalt viipavat.
Sõitsin taksojuhi Nikosega tagasi koju ja tundsin kurbust, et ei suutnud olla oma suurte elukogemustega ülesannete kõrgusel. Mis kõrgusel, vot ei osanudki piiritleda.

Vaadatud 2623 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...

loo mõte puudub

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi