Poliitika ja ilm peaosas taliolümpia ­esimesel nädalal

18.02.2018 21:35
Ants Põldoja
Kommentaarid
0
Foto:

Olümpiamängud ja poliitika? Sellega enam ei üllata, sest need sõnad on juba ammu omavahel seoses.

Võib-olla pole Venemaa kui riigi olümpialt eemaldamise küsimus poliitiline, vaid tavaline dopinguvastane võitlus, aga vähemalt on püütud nii näidata. Ning eks selles ole ka omajagu tõtt.
Nagu arvata võib, on suhtumine erinev. Venelased ise pritsivad tõrva ja sappi. Kõigis intervjuudes muudkui meenutatakse sportlasi, kes olid sunnitud koju jääma, sest Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) neid Pyeongchangi ei kutsunud.
Nime all „Olümpiasportlased Venemaalt“ rahvusvahelise lühendiga OAR võistlevale koondisele esimese medali toonud lühirajauisutaja Semjon Jelistratov pühendas pronksi kaaslastele, kes „alatult olümpialt kõrvale jäeti“. Ja sai kohe pragada ROK-i kommunikatsioonijuhilt Mark Adamsilt, kes teatas, et „venelaste käitumist jälgitakse ja pärast mängude lõppu võib järgneda karistus“.
Pehmelt öeldes oli umbes paarikümne tuntud sportlase kutseta jätmine tõesti veider, sest tundus, et karistati ainult neid, kel oli reaalne kullavõimalus. Las teised tulevad, nemad niikuinii ei võida – selline näis olevat valikukriteerium vähemalt suusaaladel.

Kangelane Putin ja ­„lammas“ Mutko
Kes siis on süüdi, et venelaste iidolid Pyeongchangist eemale jäid? Eelkõige „lääneriikide ees lömitav“ ROK ja „ameeriklaste mahitatud“ WADA (Rahvusvaheline Antidopingu Agentuur). Aga ka omad olevat süüdi – näiteks kuulsa iluuisutamistreeneri Tatjana Tarassova arvates. Nii tema kui ka paljude teiste venelaste silmis on Vladimir Putin kangelane, aga spordijuht Vitali Mutko (pildil) „lammas“. Ehkki nad ajasid ju sama asja, püüdsid saavutada kõigi venelaste õigeksmõistmist. „Putin vabandas ametlikult Venemaa sportlaste ees, et ta ei suutnud neid aidata, aga Mutko ei öelnud isegi „mjau“,“ sõnas Tarassova. „Aga just Mutko on see, kes pidanuks vabandama ja ta tuleks vastutusele võtta!“
Tuleb meelde lugu, millest kirjutati ka Nõukogude ajalooõpikutes, kuidas talupojad läksid tsaarile palvekirja viima, et mõisnikud kiusavad. Vastuseks tulistas neid tsaari ihukaitsevägi. Aga ikka usutakse Venemaal, et suurimatest suurim on eelkõige rahva president, aga „väiksemad vennad“ teevad talle häbi.

BBC artikkel: ROK oli venelaste suhtes leebe
Samal ajal püütakse Läänes venelasi edasi „peedistada“. Nende arvates käitus ROK Venemaaga veel leebelt. BBC kirjutas iroonilise artikli pealkirjaga „Millal venelane ei ole venelane? Milline näeb välja tiim OAR ja miks neid lubati olümpiale?“ „Venemaal keelati olümpial osaleda ja ometi on siin 169 sportlast, kes võistlevad siin justkui neutraaselt,“ kirjutas BBC rasvases kirjas. Nende meelest ei ole see mingi karistus, kui OAR sai Pyeongchangis välja panna arvukuselt kolmanda tiimi, mille suurus jäi alla vaid USA-le ja Kanadale.
Venemaa endine iluuisutaja Maksim Trankov ütles BBC-le, et külma peaga mõeldes pole lipp ega hümn oluline, kui sul on ajud ja süda. „Oleme kõik kodumaa patrioodid, ükskõik, kuidas meie tiimi nimetatakse,“ sõnas Trankov.
BBC sõnul oli ROK-i president Thomas Bach öelnud, et pole vaja häbistada Venemaad ja asjades peab valitsema tasakaal, seepärast saavadki dopingust puhtad sportlased olümpialipu all võistelda. Aga nagu võis eeldada, ei ole mingit tasakaalu – venelased kasutavad eemale jäetud sportlaste karistamise kohta väljendeid „alatu“, “ebaõiglane“ ja „põhjendamatu“, teine pool arvab, et ROK ei näidanud ikka piisavalt hambaid.
Ja lõpuks: kui Jelistratov võitis medali, küsisid välismaised ajakirjanikud: kuidas tema siia sai, ta ju ka dopinguga seotud? Asi oli selles, et meldooniumi juhtumis, kus tennisist Maria Šarapova sai võistluskeelu, oli ka Jelistratov kahtlusalune, aga ta vabastati süüdistustest. „Käed eemale Jelistratovist!“ kirjutas Venemaa ajaleht Sport-Ekspress, et Lääne meedia jälitab isegi meie puhtaid sportlasi...
Aga Putin võib kodumaal pihku naerda – mida rohkem teemat nämmutatakse, seda parem talle. Vastandamine ja vaenlase otsimine oli omane ka NSV Liidule. Sotsialismi ajal ju väideti: meie oleme õiged, aga mingil põhjusel on kõik meie vastu. Nüüd pole vaenlast vaja otsida, see tuli ise ROK-i ja WADA näol ning muutis venelased ühtseks – imperialistide vastu ja suure juhi poolt. Boriss Jeltsin tegi ju omal ajal sellega vea, et hakkas majanduslikult keerulisel ajal Läänest sõpru otsima ja sattus rahva põlu alla.

Kahe Korea farss
Kummalist poliitilist farssi meenutas olümpiamängudel kahe Korea ühisvõistkonna moodustamine. Väidetavalt jäeti hokimeeskonnast mitu head mängijat välja, et sinna saaks kaasata ka mõned põhja-korealased. Totalitaarriigi suure liidri Kim Jong Uni õde oli isiklikult avamisel ja andis kätt Lõuna-Korea presidendile, naiskonna esimest hokimatši külastas Põhja-Korea parlamendi spiiker. Ja toodi kohale veel 250 tantsutüdrukut – kõik üpris kenad neiud.
Ei oskagi aimata, miks Lõuna-Korea sellise „pokazuhha“ korraldas ja miks üldse diktaator Kim sellega kaasa tuli. Muidugi on lõunapoolsele riigile kasulik, kui sama rahvuse inimestest koosnev naaber oleks rahumeelne ja sõbralik, saaks ju sõjalisi kulutusi majandusliku arengu nimel kokku hoida. Aga ilmselt meeldis see ajutise ühinemise plaan mingil viisil ka Kim Jong Unile.
Kui räägime Lõuna-Koreast, on kindlasti paljudel silme ees Jaapan – neid kaht riiki peetakse omamoodi sarnasteks. Aga see võrdlus Lõuna-Koreale ei meeldi. USA telekanali NBC reporter Joshua Cooper Ramo tegi olümpia avamise ülekandes oma kommentaariga suure vea, kui pajatas Jaapani koondise sissemarsi ajal: „Iga korealane võib sulle rääkida, et Jaapan on neile kultuuri, tehnoloogia ja majanduse osas eeskuju ning mänginud suurt rolli riigi arengus.“
Selle lause pärast pidi NBC uudisteankur Carolyn Manno eetris ette lugema ametliku vabanduse. Miks? Sest aastatel 1910-1945 okupeeris Jaapan Korea ja pani seal ohtralt toime inimõiguste rikkumisi, näiteks müüs II maailmasõja ajal korea neidusid seksiorjadeks. Okupatsiooni tulemus oli ka riigi lagunemine kaheks osaks.
„Viisakuse poolest on korealased tõesti jaapanlastega sarnased, kuid nad ise püüavad olla rohkem läänelikumad,“ edastas Pyeongchangist võrdluse ajakirjanik Jaan Martinson. „Nad on jaapanlastega võrreldes praktilisemad, ei aja reeglites nii palju näpuga järge. Vahel isegi aitavad välismaalast nii, et astuvad instruktsioonidest üle.“ Martinson lisas, et inglise keelega on olukord vähemalt olümpia teeninduspiirkondades suhteliselt hea, kuid keskmine korealane räägib seda keelt siiski halvemini kui keskmine eestlane.

Külm tuul puhub suusatajad ümber
Pyeongchangi olümpia esimeste päevade üks peategelasi oli ka ilm. Olümpialinn ise asub 37 laiuskraadil. Mis paigad on veel samal laiusel? Sitsiilia, Portugali lõunapoolseim punkt Santa Maria neem, Türgi lõunarannik, San Francsisco. Aga ometi pole külm ilm üllatus – 700 m kõrgusel asuvas Pyeongchangis on veebruari keskmine temperatuur -5,5, mis on kraadi võrra külmem Eesti keskmisest. Siberi külm hingus on Koreale liiga lähedal ja talviti puhub tuul just sellest suunast.
Viimane külm olümpia oli 1994. aastal Lillehammeris, aga hiljem on peamiselt võideldud sellega, et hoida rajad päikese ja plusskraadide kiuste sõidukorras. Aru ei saa aga sellest, miks külma ilmaga Pyeongchangis on ajakava sätitud nii, et väljas toimuvad võistlused peamiselt ennelõunal, kui pole veel jõudnud soojaks minna, ja õhtul pimedas, kui on uuesti külm.
Tegelikult saaks 10-15 külmakraadiga (nii oli ka Lillehammeris) kogu olümpia ideaalselt lõpuni, kui poleks lõõskavat tuult, mille puhangud on kohati 20-25 meetrit sekundis. Tänaseks oleme targemad, aga seda lugu kirjutades polnud ilm lubanud veel pidada ühtki võistlust mäesuusatamises ning ebavõrdsed olud (puhanguline tuul) mõjutasid suusahüppeid ja laskesuusatamist. Isegi lumelaua pargisõidus tahtis tuul hüppeid tegeva sportlase trajektoorilt kõrvale puhuda ja ohustas sellega nii tema tulemust kui ka tervist. Igatahes pronksile tulnud Enni Rukajärvi ütles: „Mina olen soomlane ega hakka keerutama: võistluse oleks pidanud edasi lükkama.“ Ülejäänud medalivõitjad (ameeriklane ja kanadalane) keerutasid: asi on nii ja naa...
Eesti sportlastest kirjutame rohkem järgmise nädala olümpialoos. Kuid kes ei lugenud Nelli Teataja eelmist olümpialugu, siis teadmiseks, et Jaan Martinsoni väike eesmärk on juba täitunud ja eestlaste parim koht (24.) Sotši olümpial sai kohe avapäeval ületatud laskesuusataja Johanna Talihärma 22. kohaga.

Vaadatud 1218 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi