Preestri õe pere­draama lõppes inimese kadumisega

See juhtus enne jõule, kui preester Apostolos kuulis oma õe ja ta mehe Tefta abieludraamast. Vihjeid kogunes siit- ja sealtkandist.

Hoiatav hääl ütles preestrile kohe, et just nii ta seda õe abielu ette nägigi. Nooruses pilvedes hõljuv õde Katarina, kes oli tollal peen, nõtke ilus noor naine, andes mitu silma ette oma sõbrannadele, oli nüüd äratundmatuseni muutunud, nagu oleksid teda tabanud mingid ootamatud raske elu kiired.
Katarina mees Tefta oli vaikne, kinnine ja sünge olevus, rääkis alati vastutahtmist. Väikest kasvu igav mees – nii ta Apostolosele kooliajast ja hiljemgi tundus. Vaikne vesi, sügav põhi, mõtles preester kui õe maja poole aeglaselt ja rahulikult sammus, viibates tervituseks möödujatele. Apostolose peas keerles hulk teisigi mõtteid, mis päevasegadikus paljude inimestega kohtudes olid tekkinud, aga õe tänavasse jõudnud mõistis ta, et Katarina ja Tefta vahel on katkenud naise ja mehe vaheline tähtis elektrivool.
Õe allpool tänava värav oli lukus nagu alati. Tefta kartis vargaid. Preester muigas nukralt ega suutnud mõista õemehe kartusi ja ega sedagi, kuidas võis tema õemees kiinduda liiderlikku kõrtsipidajanna Arianasse. Ta astus üles kitsaste käänakutega trepist ning jõudis õe väikesesse aeda, kus kasvasid viigi-, apelsini- ja sidrunipuud. Ta tumedate juustega volüümikas õde seisis tagaukse lävel ja tema suured silmad kõnelesid vennale kujukalt perekondlikku õnnetuse hämaratest koridoridest.
Katarina köök oli nagu ikka koduselt soe ja puhas, ahjust hoovas küpsenud pirukate lõhna.
Preester istus diivanile, silus käega oma halle juuksesalke ja jälgides ergaste pruunide silmadega õe askeldusi teekannu, tasside ja pirukavaagnaga. Kui laud oli kaetud, vaatas Apostolos heldinult laual olevat ja tähendas: „Sul on imeline söök, seda kõrtsis ei saa.“
Nii sai Katarina teada, et ta venna koduabiline Romina on põduraks jäänud ega suuda enam hakkama saada köögis, kuid askeldab veel tillukeses preestri koduaias.

Vari näol on sõnadest selgem
Köögilauas käänduski jutt Katarina abielu pahupoolele. Taevas kallas kurba valgust õe tagaaeda ja kööki, nukker vari Katarina näol rääkis selgemini kui ta sõnad oma abielu purunemisest.
Preester mõtles endamisi, et ega olegi õieti midagi uut siin päikese all – õnnetus võib tulla igaühe ellu nagu laviin ja matta selle perekonna alla. Aga siiski katsus Apostolos end mõtetes korrale kutsuda, et mitte rääkida õele midagi ülearust, sest ta taipas inimeste südameasju väga hästi. Seda, et Katarinal oli pind jalge alt lagunemas ja mehega leppimine polnud kaugeltki käeulatuses, taipas ta kohe. Apostolos oli otsustanud, et ta kallis õde peab astuma kiiremas korras kindlamale pinnale ning siis ta ütleski: „Sinu jaoks leidub minu kodus alati koht – sinna jõudes astud nagu läbi peegli ja kõik ongi teistmoodi.“
Katarina haaras kohe venna sõnadest kinni, olles üllatunud venna haruldasest läbinägelikkusest, et ta ei pea enam oma kodus vastu ja vastas vennale, et vajab vaid paar päeva kohvrite pakkimiseks.
Apostolos tõusis ja astus ukse poole, viskas kiire pilgu tagasi öeldes: „See olgu sinu südamehääle otsus.“ Siis kõndis ta läbi tagaaia pingerikkast päevast väsimusest haigutades nii, et ei märganudki õe naabrinaise käeviibet kõrvalaiast.

Pirukavaagen ja lahkumiskiri
Jässakas ja tugeva kehaehitusega Tefta kõndis rahulolematus meeleolus mööda Agion Apostoloni tänavat kodu poole kord kiirustades, siis aga peatudes ja sammu aeglustades nagu pidades aru, kas üldse koju minna. Koju, kus ta tundis end juba pikemat aega tähtsusetuna, meelekindlusetuna, abituna. Kuidas võis see kõik juhtuda, ei mõistnud Tefta endale selgitada ning selgust loovat vestlust naisega ta vältis, elades iga päev ootuses, et lahendus tuleb ja eks siis näeb. Aga lahendust ei tulnud. Kestsid vaid kauaseda tülid ja vaidlused ning mitte oma naise vaid ka Arianaga, kes tagatipuks oli ta maha jätnud, vedades teda juba mitu kuud ninapidi.
Kas tõesti ripub nüüd kõik juuksekarva otsas, küsis Tefta endalt, tundes kodumaja ees end armetu ja üleliigsena. Preestri autot polnud enam parkimisplatsil, järelikult oli preester läinud ja õhk puhas. Teftale õe vend ei meeldinud, oli suisa vastumeelne, aga mis parata, oli ta ju Katarina ainuke sugulane, kelle tarkusest ja südameheadusest räägiti kõikjal.
Longuspäi avas Tefta maja eesvärava, arg lootus südames, et kodus on torm raugenud. Aga mehe laubal helkis murepilv, kui märkas köögilaual Katarina kirja ja käterätiga kaetud pirukaid. Tefta laskus sügavasse tugitooli, kus ta istus tuld süütamata tükk aega, tardunult omaette põrandat põrnitsedes.
Lõpuks krahmas ta laualt kirja ja sealt luges ta Katarina otsust, et kolib ülejäänud elupäevadeks venna koju.
Las läheb, küll kolib tagasi, pomises Tefta väsinult. Ja ehk on siiski võimalik veel kõike parandada, ehk saab ta abielu veel kesta. Ta tõusis ja justkui vanast harjumusest kergitas pirukate pealset rätikut, ent isu polnud. Ta ihkas vaid ööd ja und.
* * *
Aeg lendas. Katarina ei tulnud koju. Külm judin käis üle Tefta selja, kui nägi naist vilksamisi rõõmsas tujus turul oste tehes. Selja taha vaatamata kiirustas Tefta koju ja istus köögis katmata laua taha mõistes, et Katarinal on muudki teha, kui tema peale mõelda. Maja oli vaikne, kuid täis minevikumälestusi, laste hõikeid ja naeru ning igas toas olid alati lilled vaasis… Tefta läks magama, kuid vähkres voodis, tõusis ja käis läbi kõik tühjad toad.
Oli südaöö, naabrinaise akendes kolletas veel tuli, kui Tefta majast välja pühkis, unustades sulgemata ukse ja aiavärava. Ja pärast seda ei näinud teda enam keegi.