Psühhopaadiga abielus: 299 sõimukirja päevas

10.02.2019 20:40
Inga Tamm
Kommentaarid
2
Foto:

„Kui ma kogu sellele loole tagasi mõtlen, oleksin ma pidanud ­juba toona tuhatnelja putku panema.”

“Ohumärgid olid olemas,“ kirjeldab Kadri. Näiteks kui ta haigena kodus oli, pidi mees pulmakleidi raha maksma minema, kuid haihtus tundideks.
Kui Kadri ja Indrek tutvusid, elas Indrek kalevipoja elu üle lahe Soomes, kuid peagi liikus Indrek edasi parema raha peale Rootsi ning käis Kadril Eestis külas vaid igal teisel nädalavahetus. Suhe arenes kiiresti ning vaid aasta peale tutvumist võis kuulda pulmakelli helisemas.
Pulmakleidi segaduse asjus vabandas mees hiljem, et „ei leidnud õiget kohta üles“ ja üleüldse ei taha suuri pulmi. Toona arvas Kadri, et selles asi ongi – pulmad on kallid ja stressirohke aeg. Kadri nõustus tagasihoidliku pulmaga, ning nõnda võetigi kahekesi ette tee perekonnaseisuametisse. Peale pulmi tundus taas kõik ühtäkki liiga stressirikas mehe jaoks. Kuna Kadri oli kolmandat kuud lapseootel, käis mees tavapäraselt üle nädala Eestis, kuid nüüd hakkas vastne abikaasa süüdistama oma rasedat naist petmises. „Ma ei tohtinud ühegi meessoost isikuga rääkida, ilma et kohe mingi jama lahti läheks. Ta otseselt ei keelanud, aga ärritus ja süüdistas põhjuseta alalõpmata.“ Toona murdus lapseootel naine ämmaemanda kabinetis ning puistas seal südant, mille peale ämmaemand pere raseduskriisinõustamisse saatis. „Seal oli mees justkui nõus kõigega, mida nõustaja räägib ja tunduski, et asjad läksid paremaks.“

Elu tühja korteri põrandal
Kuna aga rasedus oli üle poole aja kestnud, soovis Kadri Rootsi abikaasa juurde kolida. Indrek otsis enda sõnul mitu nädalat korterit ning lõpuks leidiski ühe ilusa kodu. „Kolisin sinna, endal suur kõht ees ja järel kaks suurt kohvrit lohisemas. Kõik tundus siiski ülesmäge minevat,“ meenutab Kadri, kuid korterisse jõudes ei olnud seal ainsatki mööblitükki. „Magada tuli põrandal, millega leppisin, kuid mis kuuendat kuud rasedale just parim asi pole.“
Kuid ka Rootsis mehe juures elades ei leidnud naise süda rahu. Kadri meenutab, kuidas mees kadus vahel tundideks peale tööpäeva ära, kuid kunagi ei tulnud ta koju purjuspäi. Kadri päringu peale ajas mees kergeltöeldes udu. Indrek vabandas oma 4-5 tunniseid „kadumisi“, kus ta isegi telefoni välja lülitas sellega, et „jalutas kohalikus suures kaubamajas ja vaatas sündimata lapsele riideid“, ometigi ise isegi sokipaari mitte ostes? „See oli üks neist momentidest, kus ma tundsin, et ma ei jaksa kakelda. Olin 7. kuud rase ja väsinud. Süüa meil eriti polnud, minu sissetulek oli enne emapalka minimaalne, kuna võtsin töölt lahti, et mehe juurde kolida. Vahel möödus kaks päeva, ilma et peale paari kalapulga midagi hamba alla saaks...“
Mõnda aega elati tühjas korteris edasi, kuni Kadri tuttava abiga lõpuks koju diivan, voodi, lapsevoodi, elutoamööbel ja muu vajalik koos pesumasinaga soetati. Võib-olla oli see kogu selle elamisviisi stress või stressi langus, kuid kaks ööd peale uue voodi saamist, algas Kadril enneaegne sünnitustegevus - õnneks oli pere tol hetkel Eestisse sugulastele külla tulnud.

Haige armukadedus
Kiirustati haiglasse, kus ligi 19 tundi veetis Kadri sünnitustoas sisuliselt üksi, kuna „kallis abikaasa“ kippus ka seal pidevalt kuhugi kaduma või jäi sootuks magama. Lõpuks ei jaksanud Kadri enam üksi - lapse ja ema tervis halvenes minutitega ning poisslaps otsustati tuua ilmale erakordse keisrilõikega. Mõni päev haiglas oldud, lubati pere koju ning sõit algas Rootsi.
„Elasin toona roosamannas. Laps, laps, laps. Olin nii õnnelik, et olin nii ilusa ja armsa lapse ema. Laps nuttis ainult siis, kui midagi häda oli, muidu oli nagu kullatükk,“ sõnas Kadri. Kuid vahel siiski juhtus, et kahekuune laps ärkas nutuga ka öösel, et süüa saada ning siis ärritus mees, kes rinnaga toitvale Kadrile tihti ka kallale läks ning imikut imetavat naist tõukas ja sõimas. „Raudselt on naine üleval, kuna petab teda teise mehega“.
Kuna aga antud olukord juhtus vaid kaks korda, ei kiirustanud Kadri kohe lahkuma. „Ta ei löönud mind ega last, ainult tõukas kergelt ja sõimas,“ püüab Kadri leida vabandusi, miks ta kohe asju ei pakkinud. „Ma püüdsin välja mõelda ka plaani, mida edasi teha, et lapsel oleks hea elu. Kaalusin, kas jääda või lahkuda ja laps isata üles kasvatada?“.
Mõnda aega elati rahus, kui siis ühel õhtul mees otsustas, et nüüd tuleb tagasi Eestisse minna. Jälle vaieldi ja Kadri tundis, et ta ei jaksa. „Piim kadus rinnast ära, ning kuna mu neljakuune tita keeldus pudelist, karjus ta näljast.“
Indrek ärritus „naise saamatuse peale last toita“ ja tuli last kussutavale naisele kallale tõugates ta koos beebiga voodile. „Laps sattus täiesti hüsteeriasse. Ta võttis lapse, pani lapse võrevoodisse ja hakkas mind nahutama. Lõi käega vastu nägu,“ kuidagi sai Kadri aga Indreku alt minema ja haaras lapse sülle, mis ärritas meest veel enam. „Ta käskis meil sealt korterist lahkuda, „enne kui meid mõlemaid lapsega surnuks peksab“. Jooksingi siis lühikestes pükstes ja T-särgis paljajalu õue, süles neljakuune vaid mähkus ja pluusis kutt. Õues oli vaatamata soojale kevadele jahe.“



Mees võrgutas lepitaja
Tol korral sai Kadri mõõt täis. Mees viidi politseiga ära ja naine pakkis enda ning lapse asjad kokku ja oli juba järgmisel laeval teel tagasi kodumaale, kus üüris veel maabumise päeval endale ja lapsele uue kodus. „Kuna mees saatis ähvardusi, pöördusin ka kohaliku lastekaitse ametniku poole. Nad aitasid mind väga palju, olles toeks nõu ja jõuga. Kuid selletõttu hakkasid ka nemad saama mehelt ähvardusi, mis läksid lausa nii kaugele, et mees ähvardas meid kõiki ära tappa.“ Lastekaitsetöötaja abiga tegi Kadri politseile avalduse ning alustati kriminaalmenetlus. Kuna pooleli oli ka kohtulik lahutus, ei soovinud ega jaksanud üksikema ka teist kohtuteed jalge alla võtta „Mida ma muidugi pidin kibedalt kahetsema.“ Kadri oli nõus lepitusmenetlusega, et asi kiiremini „kaelast ära saada“ ja beebiga oma elu juurde naasta.
Mõlemad käisid sotsiaalkindlustusametis ohvriabi lepitaja juures, kes siis pani paika „reeglid“, et mees ei tohi naisega ega naise pere ja tuttavatega ühendust võtta teatud kuude jooksul. „See oli väga oluline, kuna eelnevalt oli ta saatnud mulle vaid kahe kuu jooksul 4000 ähvardus- ning sõimukirja. Ühel päeval lausa rekordiliselt 299.“ Mõnda aega asi töötas ja sain rahus tegeleda lahutuse ja lapse ainuhooldusõiguse nõudmisega lastekaitse toetusel. Siis aga helises Kadri telefon ja riiklik lepitaja palus Kadril oma kontorisse ilmuda.
„Jätsin beebi sõbrannaga autosse ootama ja läksin kabinetti. Ning lepitaja hakkas mind kriminaalmenetlusega ähvardama, kuna tema sõnul olevat mina kiusaja ja kiusan meest.“ Olin šokis. Hakkasin nutma ja samal ajal tõestasin, et lepitaja eksib. Lubasin ja ka esitasin lepitaja osas ametliku kaebuse. Kadri sõnul oli täiesti hämmastav, et inimene, kes peaks olema koolitatud tegelema ohvritega, tekitab lõpuks kannatajale veel rohkem asjatut valu. Hiljem sai naine teada, et lepitaja oli saadetud „täiendkoolitusele“. „Ta helistas mulle umbes pool aastat hiljem ja vabandas. Selgitas, et „armus“ Indreku silmadesse ja mees kutsus ta välja ja muud säärast, ning et nüüd on ta oma veast õppinud. Ühtlasi ka hoiatas mind, et ma ei saa iial Indrekust vabaks, et järgmine kord annaksin asja kohtusse ja ei läheks lepitaja juurde, kuna Indrek on tema arvates psühhopaat. Ma tänasin ja soovisin talle kõike paremat. Mis ma ikka rohkemat oskaksin öelda?“

Depressioon hajus lahutusega
Vahepeal aga toimus lahutus, kus kohtunik, irooniliselt perekonnanimega Õiglane, lahutas ära Indreku ja Kadri abielu ühepoolselt, kuna mees eitas uuele kallimale, kelle juurde vahepeal Eestisse kolis, oma abielu Kadriga ja ei ilmunud kohtusse. Ka sai Kadri ainuhooldusõiguse oma poja üle, et kaitsta poega tulevikus valu eest, mida kiuslik eksabikaasa tekitada võib.
Elu veeres omasoodu. Mähkmed, ujumised, arstid, trennid, jalutamised, uinakud, esimesed ampsud ja muu ilus ning ka eraelus oli õnn Kadrile ja ta pojale naeratanud. Vaid mõni kuu peale Eestisse kolimist tutvus Kadri, kes ei suutnud toona veel romantikale mõelda, Markusega. „Markusest sai mu pojale suurepärane isa, kes kergendas ka minu koormat.
Ka kohtus ainuhooldust soovides oli see suureks plussiks.“ Aeg-ajalt eksmees „kergitab pead“ ja saadab sõimukirju läbi sotsiaalmeedia või oma uue kallima, kuid õnneks on seda viimasel ajal aina vähem. Kadri aga läheb eluga edasi, naudib emaksolemist ja ei kahetse põrmugi mehest lahkumist.
„Ma tulin esimese löögi peale ära, teistel ma ei soovitaks seda „esimest“ ootama jääda, soovitan põgeneda, kui asi ei tundu õige ja sa pole õnnelik. Toona arvas perearst, et mul on sünnitusjärgne depressioon – imelik, et see depressioon haihtus kui mehest eemale sain. “See mees oli mu depressioon.“ naerab Kadri.

Vaadatud 1827 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...

Sest LAST oli vaja saada psühhopaadiga - kuna psühhopaadi geenid aitavad elus kergemini läbi saada. MARKUS sobib samas väga hästi käopesa sisustajaks.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi