Püramiidide saladused

Parandab tervist, leevendab stressi, taastab elujõudu ja suurendab sugutungi, puhastab vett, teritab žiletiterasid, säilitab toiduained värskena, kiirendab seemnete idanemist, aitab keskenduda – neid ja muid omadusi omistatakse bioenergiale, mis tekib püramiidikujulistes vormides.

Muistse Egiptuse püramiidid on lummanud inimkonda sajandeid. 19. sajandi keskel tekkis koguni teadusharu püramidoloogia, mis püüab lahti mõtestada püramiidide tähendust, alates metroloogilisest kuni kosmoloogilise lähenemiseni. Püramidoloogia üks aspekt on pühendatud püramiidi jõule – see mõiste tekkis 60. aastatel ning tähistab energeetilist jõudu, mida omab püramiidi geomeetriline vorm.
Tõsi, traditsiooniline teadus ei ole senini tunnistanud püramiidi jõudu, kuna puuduvad tõendid, mis seda kinnitaksid.

Egiptlaste püramiidid – innustuse allikas
Esimene märkimisväärne publikatsioon püramiidi jõu kohta ilmus 1935. aastal. Selle autor oli kaupmees ja pendli abil veesoonte otsija, prantslane Antoine Bovis. Bovis kirjeldas esimesena biolokatsiooni, mida oli täheldanud oma eksperimentides Cheopsi püramiidi mudeliga. Ta järeldas, et püramiidide väikeste mudelite all võib hoida toiduaineid ning need säilivad värsketena. „Ma arvan, et egiptlased olid väga head veesoonte otsijad ning orienteerusid oma püramiidides vitsa ja pendli abil,” kirjutas Bovis oma kirjatükis.
Bovis mõõtis biomeetriga kiirgust püramiidi sees ning tegi kindlaks, et see on positiivne. See innustas teda eksperimenteerima erinevate toiduainetega ning selgus, et püramiidis säilib kõik paremini ja palju kauem.

Tšehhi patent žiletiteradele
Eelmise sajandi keskpaiku leidsid ka teised teadlased, et püramiidis toimib omapärane energia, mis omistati püramiidi kujust tulenevatele mikrolainetele. Püramiid tõmbab energiat ligi sarnaselt antennile – energia loob vibreeriva välja, mis põhjustab molekulide liikumist igas püramiidi sisse paigutatud aines.
1949. aastal hakkas Tšehhi raadioinsener Karel Drbal juurdlema, kas Bovis’ püramiidide mudelites saaks samuti kui toiduaineid säilitada ka metalli. Tol ajal ei olnud Tšehhoslovakkias žilette vabalt saada ning Drbal pani terad püramiidi mudeli alla, et need ei nürineks. Ta läks koguni nii kaugele, et patenteeris oma leiutise kui „žiletiteritaja” ning hakkas tootma väikeseid polüstüroolist püramiide, mida müüdi tuhandetele inimestele.
1952. aastal Tšehhoslovakkia Vabariigi poolt välja antud patendis nr 91304 kinnitatakse, et ööpäevaks püramiidi sisse jäetud žilett muutub iseenesest teravaks. Leiutise kirjelduse järgi mõjub dielektrilisest materjalist (nt vatmanpaberist, vahapaberist, kartongist või plastmassist) valmistatud püramiidi tipu alla asetatud lõiketerale Maa magnetväli. Püramiidi põhi jääb lahtiseks, et saaks tera katta. Põhi võib olla ruudukujuline, ümmargune või ovaalne. Kõige sobivam on neljatahuline ruudukujulise põhjaga püramiid, mille külgede pikkus on võrdne püramiidi kõrguse ja poole pii (π) (3,14 / 2 = 1,57) korrutisega. Näiteks 10 cm kõrguse püramiidi põhja külje pikkus peaks olema 15,7 sentimeetrit. Žiletitera paigutati alusele, mis oli valmistatud samast püramiidi dielektrilisest materjalist või muust materjalist, nt korgist, keraamikast, parafiinist, paberist jne. Et püramiid saaks oma funktsiooni täita, pidi selle asetama nii, et iga tahk vaataks täpselt õige ilmakaare poole. Ka žilett on soovitav püramiidi alla panna nii, et selle teravad pooled oleksid suunaga läände ja itta, kuid pikuti asuks see põhja-lõuna suunas.
„Teisiti öeldes, seadme efektiivsuse suurendamiseks on soovitav objekt paigutada vastavalt Maa magnetjoontele,” on kirjas patendis. „Enne uue žileti kasutamist on soovitav see jätta kaheks nädalaks püramiidi. Väga tähtis on see sinna panna kohe pärast esimest raseerimist.”
Püramiidiga katsetades ajas Drbal ise habet 1778 korda ja kasutas seejuures vaid 16 žiletti, seega ühte žiletitera 111 korda. Drbali arvestuste järgi kasutab iga mees aastas keskmiselt 73 žiletti, kuid hoides neid püramiidis, kus need säilitavad oma teravuse, piisab aastas ainult 8 žiletist.
Möödunud sajandi 70. aastatel tekkis Läänemaailmas uus, enamjaolt okultismi ja esoteerikaga seotud kultuurisuund, mida nimetati uue ajastu (New Age) liikumiseks. Paljud selle liikumise autorid rõhutasid ja populariseerisid püramiidi jõu ideed. Inimesed ei eksperimenteerinud ainult mitmesuguste esemete, vaid ka iseendaga. Näiteks Kanada hokimeeskonna Toronto Maple Leafs treener Red Kelly võttis püramiidi kasutusele enne 1975.–1976. aasta veerandfinaali mänge. Pärast meeskonna kahte kaotust riputas ta riietusruumis üles püramiidi plastmassist mudeli. „Ma võtsin kuus hokikeppi, mida kavatsesin mängus kasutada, ning panin püramiidi alla,” teatas ajakirjandusele üks parimaid mängijaid Darryl Sittler. „Seejärel seisin ise püramiidi all. Vibratsioonide saamiseks pidi seisma neli minutit – ei vähem ega rohkem. Enamik meie meeskonna poisse nägi, mida teen ning üsna pea seisis igaüks püramiidi all.” Pärast seda protseduuri sai meeskond tõepoolest kolm võitu, kuid otsustavas mängus siiski kaotas.

Jätkub ajakirjas...