Rammsteini lõõmav tulemeri ja The Rasmuse romantikahõnguline pop-rokk pakett

Tipptasemel välis­­artistide vabaõhu­kontserdid jätkuvad. Praktiliselt juba nii, et üks lõpeb ja teine kohe algab. 17. juulil esines Pirita kloostris soomlaste The Rasmus ja 20. juulil oli Tallinna Lauluväljakul kauaoodatud sakslaste eliitindustriaalika Rammsteini tulevärgi kord.

Kui Rammstein meelitas kohale tohutu rahvamassi, 65 000, siis ka The Rasmuse austajaid oli just parasjagu, hinnanguliselt tuhandetes.
The Rasmuse soojendajaks Pirita kloostris oli kodumaine kollektiiv Shanon, kes samuti paiskab välja sellist mõnusat meloodilist pop-rokki. Nagu näha, läksid nad kenasti peale nii eesti kui ka arvukale soome publikule. Igatahes päris paljud teadsid nende lugude sõnu peast, laulsid ja tantsisid päris aktiivselt kaasa.
Kuna Eurovisiooni lauluvõistlusest on veel suhteliselt vähe aega möödas, siis nõuti valjuhäälselt eriti pala „Jezebel”, millega The Rasmus Soomet seal esindas.
„Lauri, davai, Jezebel!” lõugas üle rahva lähedalseisnud keskealine venekeelne muusikasõbergi korduvalt. Enne ta hõikumist ei jätnudki, kui lõpuks oma tahtmise sai.
Vähemhuvitav moment? Kuigi paljudele läks korda, siis ikkagi „Ghostbusters” loo töötlus, no ei meeldi selline palaganlik lugu.

Lava ehitati kolm päeva
Rammstein pani uue tuuri käigus püsti sellise pürotehnilise vaatemängu, mida ilmselt siinmail ka mitte kunagi nähtud pole. Isegi mitte nende varasemate kontsertide puhul.
Millega täpselt tegu, oli allkirjutanul tegelikult varasemast enam-vähem selge, kuna kolme aasta eest õnnestus Rammsteini praegune hiidlava Riias ära näha.
Rammsteini kontserdi heli olevat kostnud isegi Tallinnast kahekümne viie kilomeetri kaugusele, kergelt summutatult. Igatahes vähemalt Lasnamäe teises otsas oli kontserdi helilaine päris vali, päris selgesti kuulda...
Rammsteini soojendaja oli paljude arvates natuke veider valik. Kuid samas, miks mitte. Kaks kena naist, duo nimi ei meenu kohe, kuid olid vist Prantsusmaalt, mängisid oma kolmveerand tunni jagu vaid klaveritel Rammsteini lugusid. Päris professionaalne esitus, kuid pikapeale hakkas veidi igav. Publikuga suhtlesid nad soojalt ja heatujuliselt ning pärast said nad korraks Rammsteini sõusse sisse. Siis kui Rammstein korraks, ühe loo ajaks, ise väikesele lavale kolis.
Industriaalset hiidkompleksi hakati ehitama juba kolm päeva varem. Lava oli tõesti tohutu, tõenäoliselt suurim seni Eestis nähtutest, lisaks veel üle Lauluväljaku paiknenud kõrged tornid, mille tippudest korduvalt suured tuleleegid lahvatasid.
Vahe Riiaga. Seal eraldi fännitsooni polnud,meil aga küll. Pilet fännitsooni maksis 150 eurot.

Leegid ja tehistoss üle lauluväljaku
Ilmaga võiks öelda, raskelt vedas. Vihma ei tulnud ja nagu öeldud, hilisõhtuse soojuse eest hoolitsesid Rammsteini korduvad tulejoad, tulesähvakad. Nendest kaugemalgi oli tunda soojalainet. Loo „Sonne” ajal, kuid hiljemgi, olid leegid eriti võimsad.
Ei puudunud paaril korral ka lumesaju­-efekt, mida paljud raskerokibändid kasutavad.
Mõni pahandas, et kontsert ei alanud täpselt, vaid hilines. Natuke rohkem kui akadeemilised viisteist minutit.
Üks esimesi lahedaid detaile kontserdi algusest. Ei mitte see kohene pürotehniline plaks, vaid mööda Rammsteini keskmist lavatorni „ülesroniv” Eesti lipp.
Ukraina lipu värk tuli sisse hiljem. Ühed lehvitasid suure sellega rahva keskel, teised aga lava lähedal fännitsoonis. Mingi aeg hiljem, vist ikkagi lõpupoole, rändas see fännitsooni lipp Rammsteini trummikomplekti kõrvale ilutsema.

Viimase albumi tipphetked jõudsid lavale
No mitte küll päris kõik, aga päris suur protsent. Eriti hea „Zeit” (plaadi nimi­lugu), veiderdava videoklipiga rohkesti tuntust kogunud „Zick Zack” ja lõpulooks lausa ideaalne head-aega laul „Adieu”.
Muide, kui algselt kardeti, et Rammstein on laval ehk vaid poolteist tundi, nagu sageli varasemalt juhtunud, siis seekord tuleb neid küll eriti kiita – koos lisalugudega oldi publiku ees enam-vähem täpselt kaks tundi ja kümme minutit. Ootamatult suur oli lisalugudegi arv, mäletamist mööda koguni kuus!

Lapsevanker, kummipaadid ja vahukahur
Nagu mainitud, otseseid uuendusi võrreldes Riiaga polnud Rammstein seekord teinud. Mõne jaoks omamoodi jõhker, horror-element – laveletoodud hiigelsuur lapsevanker, mis seest põlema pisteti. Kummipaadiga sõideti „publiku peade peal” -–väiksemalt rahva keskel olnud esinemislavalt mindi just sel viisil tagasi põhilavale, koguni kolme kummipaadiga.
Suures katlas keedeti ilmselt oma klahvkameest, laulja Till, marssis ringi suur nuga käes ja hiljem keevitas seda „hiidpotti” korduvalt leekidega.
Lõbusa seksiteemalise lööklaulu „Pussy” edenedes sättis vokalist ennast „suure spermakahuri” taha mõnusalt istuma ja lasi vähemalt fännitsooni esiread korralikult vahuga üle.
Mingil määral miinuseks. Rakendatud industriaalmonstrumi kõrgustes sisuliselt vaid üks väiksem videoekraan, must-valge pildiga. Kaugemalolijad seega ei pruukinud saadagi selget ülevaadet laval toimuvast.
Kisa ja kära on heterote hulgas tekitanud grupi kitarristide omavahelised, mees-­mehe kerged suudlused huultele. Alati seda vist ei tehta ja vaatajaid ei traumeerita.
Kuid Tallinnas ei jäänud suudlused tulemata, Rammsteini kontekstis muidugi pigem lõbus, naljakas, neile isegi sobilik žest, miks mitte.
Lõpetuseks võluva laulja Getter Jaani konkreetne ja täpne kommentaar toimunu kohta: „Väga äge oli!”