Ravimitööstuse varjatud pahupool saastab Läänemerd

Aina enam harjume haigusnähtude ­puhul vaatama apteekide poole. Arst kirjutab ravimid välja, riik maksab nende väljaostmisel toetust ning patsiendi rolliks jääb sageli vaid kaevata, et mõlemat tehakse liiga vähe.

Aga sellel, millel on inimkehas – või ka looma omas – raviv toime, on ka järgnevad toimed. Keskkonda sattudes saab ravimite järelmõjust ränk reostus.
Läänemere riikide teadlased on uurinud aastaid toimeaineid, mis meie ühist merd ja selle ökosüsteemi kõige enam reostavad.  Selle käigus määrati enam kui 70 ravimijäägi kontsentratsioonid.
Suurtes kontsentratsioonides leiti mitmete südame-veresoonkonna ravimite, valuvaigistite, astma- ja allergiaravimite, hormoonide, psühhotroopsete ainete, antibiootikumide ja veterinaarravimite jääke. Kui toime leiab aset inimkehas või loomades, mille ravimiseks konkreetne toimeaine on mõeldud, siis on sellel raviv toime. Kuid hetkest, mil ravimid satuvad keskkonda, hakkavad need mõju avaldama teistele elusorganismidele, mõjutades seeläbi tervet ökosüsteemi. Tagajärjed on sageli ettearvamatud.
Ravimijäägid satuvad keskkonda peamiselt kahel viisil. Esiteks reoveepuhastite kaudu, milles puuduvad – vähemalt esialgu veel – seadmed seda liiki ainete eemaldamiseks. Teiseks elanike tõttu, kes kõrvaldavad ravimeid valesti, näiteks visates neid olmejäätmete hulka. Kui kõik elanikud viiksid ülejäänud või kasutuskõlbmatuks muutunud ravimid tagasi apteeki või jäätmejaama, siis ei jõuaks need keskkonda.