Reaalsed või väljamõeldud inimesed?

13.05.2018 22:05
Kaire Kenk Jokinen
Kommentaarid
0
Foto:

William Shakespeare olevat oma eluajal jõudnud kirjutada 40 näidendit ja umbes 150 sonetti. Erinevaid teooriaid Shakespeare’i teoste autorluse kohta on kuulnud isegi need, kes kunagi ühtegi neist teostest lugenud pole: näidendid kirjutas Francis Bacon? Oxfordi krahv? Christopher Marlowe? Suurem autorite kollektiiv?

Inglise kirjanduse professor Patrick Cheney Shakespeare’i autorlust kahtluse alla ei sea. "See on puhas vandenõuteooria. Ma ei tea ühtegi tõsiseltvõetavat teadlast, kes kahtlustaks, et need luuletused ja näidendid kirjutas keegi teine kui William Shakespeare Stratford-upon-Avon-ist.”

Kaasautorid tegutsesid
Kahtlejate põhiargumendiks on väide, et Shakespeare’il polnud kirjutamiseks piisavalt haridust või kogemust. Cheney arvates on see väide vale — Shakespeare’i haridus oli korralik, osa sellest pärines Stratfordi grammatikakoolist, kuid ka täiskasvanuna ei jätnud ta õpinguid. Uuringud on näidanud, et isegi raamatukogude-eelsel ajal oli Shakespeare’il küllalt hea ligipääs raamatutele. „Shakespeare polnud mitte ainult geenius, vaid ka innustunud lugeja: peaaegu kõigi tema näidendite ja luuletuste intriigid pärinevad raamatutest,” ütles Cheney.
Autorluses kahtlejad osutavad ka, et õukonnaelu või võõraid maid kujutavate stseenide kirjutamiseks puudus maapiirkonnast pärit lihtinimesel Shakespeare’il vajalik kogemus. Autorluse värskendamisele minevad teosed on maailmakirjanduse suurkuju kolm Henry VI näidendit, mille eest on kogu au juba sajandeid üksinda Shakespeare’ile omistatud.
2016. aastal tehtud suur analüüs aga näitab, et Shakespeare'i teosed peavad olema kirjutatud kahasse poeet Christopher Marlowe’ga. Shakespeare’i eakaaslane Marlowe oli kirjaniku lähedane sõber ja mõjutas tollal veel noort Shakespeare'i suuresti. Mõned kriitikud on väitnud, et Marlowe oli isegi mitmete Shakespeare’i näidendite üks ja ainus autor.
Kõik kolm üksteisest sõltumatut testi näitasid, et Marlowe peab olema Shakespeare’i Henry VI näidendite esimese, teise ja kolmanda osa kaasautor. Nende kirjutamisest on möödunud küll sajandeid, kuid nüüd jõuab tema nimi lõpuks ka töö kaantel avaldamisele.
Teine levinud teooria on veelgi radikaalsem: William Shakespeare'i varjunime kasutas üks inimene või terve kirjanduslik rühmitus ning tegelikul Williamil polnud kirjandusega mitte mingit tegemist. Kõige tõenäolisemaks pretendendiks Shakespeare'i nimele peetakse Oxfordi krahvi Edward de Vere'i. Kuninganna lähikonda kuulunud kõrgaadlik ei olevat saanud näidendeid oma nime alla avaldada. Ta pelgas,et teoste prototüübid tunnevad end ära ja sellest sünnib skandaal. Ka ei peetud tollal kirjandusega tegelemist ühele siniverelisele sobivaks.

Pythagorase teoreemi tõestas tema õpilane
Pythagorase teoreem on Vana-Kreeka matemaatikule Pythagorasele omistatud teoreem täisnurkse kolmnurga kahe kaateti ja hüpotenuusi vahel: täisnurkses kolmnurgas kaatetite (a ja b) ruutude summa võrdub hüpotenuusi (c) ruuduga. Pythagorase teoreem on koo­sinusteoreemi erijuht täisnurksete kolmnurkade jaoks.
Ühelgi teisel teoreemil pole nii palju erinevaid tõestusi. Aastal 1940 ilmunud raamat "Pythagorean Proposition" sisaldab neid 370.
Sama teoreemi tunti juba Babüloonias ja Vana-Egiptuses, ent seal ei osatud seda tõestada.
Kaks india matemaatikut, umbes 800 aastat eKr elanud Baudhayana ja umbes 600 aastat eKr elanud Apastamba, on andnud vanima säilinud tõestuse. See ilmus raamatus "Sulba suutrad", mis dateeritakse aega 800–500 eKr.
Nähtavasti sõltumatult tõestati Pythagorase teoreem Hiinas. Selle täpne aeg on teadmata, pakutakse ajavahemikku 500 eKr kuni 200 pKr.
Pythagorasele on omistatud teoreemi tõestamine, kuid peetakse tõenäoliseks, et selle teoreemi tõestas tegelikult mõni hilisem pütaagorlane, aga kombe kohaselt omistati see tõestus nagu teisedki pütaagorlaste avastused Pythagorasele.
Hiljem on teadlased koguni Pythagorase enda isiku kahtluse alla seadnud. Teda peetakse müütiliseks isikuks, sest ühtegi temale endale omistatavat kirjutist pole leitud. Pythagorast on peetud ka hoopis ühe kinnise ja veidrate tavadega religioosse sekti juhiks.

Homerost polegi olemas
2013. aastal võrdles uurija Mark Pagel "Iliases" kasutatud keelt tänapäevase kreeka keelega ja väljasurnud hetiidi keelega, mida kõneldi Anatoolias oletatava Trooja sõja toimumise ajal. Uurija võttis võrdlusse laialt levinud sõnad, mis on olemas kõikides maailma keeltes nagu kehaosade ja värvide nimetused. Seejärel jälgis ta, kas neil kolme keele sõnadel on olemas ühine algtüvi. Nimelt on Pagel veendunud, et keele areng sarnaneb bioloogilisele evolutsioonile ning sõnadega toimuvaid muutusi saab uurida samade meetoditega, mida kasutatakse geenimutatsioonide jälitamiseks. Sõnavara erinevusi ja sarnasusi kirjeldav mudel näitas, et "Ilias" pärineb ligikaudu aastast 762 enne meie aega.
Antiigiuurijad veendunud, et Homerose-nimelist pimedat laulikut polnud ilmselt olemas. "Ilias" põhineb suuliselt edasi kandunud lugudel, mis jutustasid suurest sõjast praeguse Loode-Türgi aladel ning mis leidsid aset umbes 1000 aastat enne meie aega. Sõjas kannatanud Trooja linn eksisteeris, kuid pole teada, kas selle müüride all peeti kodusõda või ründas linna välisvaenlane.
Homeros on ilmselt väljamõeldud tegelane, kellele omistati aegade jooksul suuliselt edasiantud pärimus, mille keegi tundmatu on Pageli tõendatud ajal kirja pannud.

Jätkub ajakirjas...

Vaadatud 1071 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi