Regina Evert-Tammistu – sündinud treener-tantsija ja peojuht-pulmaema liigutab inimesi

Regina on sünniomaselt tegutseja. Tütarlapselik Kaksik – ilmselt sünnitähtkuju tõttu jõuabki ta palju ja hästi. Näiteks on ta tänaseks juhtinud üle 60 pulma ja enam kui 1500 muud pidustust.

Ta on Monica Tuvi tantsustuudio Tantsugeen treener, kes õpetab siinmail ainsana erilisel toonusel põhinevat piloxing barreéd, lisaks ka piloxingut ja zumbat. Ta on juhtinud juuksurisalongi, töötanud sekretäri ja huvijuhina, olnud müügipiiga ning ehitanud üles raamatukogu. Neiuna on ta teinud sporti maakonna meistri tasemel. Ta on teist korda abielus – mehega, kellega teineteise leidmine kuulub absoluutsesse müstika valdkonda. Tal on kaks täiskasvanud tütart, mõlemad kahe jalaga maas oma Teel. Võrdlemisi palju ühe tütarlapse kohta, kelle tegelik vanus selgubki vaid täiskasvanud tütardest rääkides. Või ei selgugi!
„Lisaks on minu portfoolios ka kolm aastat naistevanglat ja teist sama palju meestevanglat,“ naerab Regina. „Kõlab hullusti? Tööl olin ma seal, mitte kinni,“ lisab ta oma üllatavalt madala häälega.

Indiaaninimi Vägev Hääl
Poleks ta töötamise asjaolu rõhutanud, võiks arvata, et just hääle tõttu ta ka meestevanglasse sattus.
„Vangi mu hääl mind ei ole viinud, aga pean tunnistama, et hääl on mulle probleeme tekitanud juba lapsepõlvest peale. Seda on peetud kas vihaseks, agressiivseks või vaenulikuks. Treeneritöö on seda veelgi parkinud ja nii võib juhtuda, et esimest korda minuga kokku puutuv inimene sootuks ära ehmatab,“ on naine kogenud. “Igatahes on ta vähemasti kuuldav ja veenev – kui mikrit pole või elekter läheb ära, ei jää mina hätta. Üks noobel veemüügifirma, kus ma ka tööl olen olnud, tegi mulle, tõsi küll, kirjaliku noomituse ebakliendisõbraliku hääle eest!“
Treenerina järgib Regina oma kutsumust. Aga selle tööga tegelemine ei ole olnud alati nii lihtne. Hiljuti viibis ta oma lähetuses abikaasa saatjana pikalt Hollandis. Välismaalasena põrkus ta seal endale treenerina tegevust otsides mitmekihilisele vastuseisule. Hollandis viibimine kujunes tema jaoks raskeks mitmes mõttes. Lisaks sellele, et see oli kõige esimene eemalolek tütardest, tuli tal ise leida viis igapäevase suhtluse tagamiseks. Võõrkeelses keskkonnas ei olnud oma rolli mõtestamine just kerge, seda hakkas aegamisi võimaldama alles teiste – kohalike ja kohalikku keelt kõnelevate – treenerite vabatahtlik asendamine. Väikese, aga topelt-vaprana tuli ta sellest ikkagi auga ja oma rohke fännkonnaga välja. Selle tõestuseks on fakt, et vahetult pärast Hollandist naasmist avaldas seitse andunud fänni soovi Reginat Eestis külastada.
„Veetsime terve pika nädalavahetuse nendega Eestis koos, mul oli võimalus neile kolme päeva jooksul Eesti kultuuri tutvustada. Tegin seda hea meelega, sest üks asi, mida ma kolme ja poole aastase hingeliselt raske eemalolemise jooksul enda kohta õppisin, oli see, et ma olen totaalne patrioot,“ kinnitab Regina.
„Hollandis kogesin, kui raske on tegevuseta olla – viibisin oma mehe saatjana võõral maal ning see lihtsalt ei käi nii, et lähed teise riiki ja kohalikud võtavad su avasüli vastu, pakuvad tööd ja suurt palka.
Esimestel aegadel istusin kodus sellises letargias, et ei muutnud asenditki. Teistel aegadel jäin hommikul ühte diivaninurka, õhtuks olin teises nurgas – ja murelik mees küsis nukralt naljatades, kas ma istun diivanit ühtlaseks.
Kolmandatel aegadel asusin tegutsema. Hea õnn ja tahe ka hobikorras oma lemmiktegevusega tegeleda viis mu ühte spordistuudiosse titepuhkusel treeneri asendajaks – naiste vanus oli ses rühmas 40+ - kambas ka 92aastane daam, kel oli võhma ja liikuvust mis hirmus.
Esialgu põrkasin vastu protesti – miks nii palju nõutakse! Tase liiga kõrge! Miks ma kohalikus keeles ei räägi! Eks see protest tuli sellest, et ma lõhkusin nende harjumuspärase rutiini. Tegin temakestele selgeks, et lobisemiskogunemised pole tegelikult spordistuudio eesmärk. Esialgse kerge protesti järel tuli rühm minu nõudmistele järele – mind hakati pooldama ja mugavustreeneritele eelistama. Nipp oli lihtne – veensin nii ennast kui treenitavaid: ma ei pea midagi, kui ei taha, treeninguid viin läbi vabatahtlikuna ning siia, Hollandisse, ma ei jää – ja järgneski suhtumise totaalne muutumine. Jäin fännidega ka siis, kui sünnitanud kolleeg tööle tagasi tuli. Lisaks käisin Eesti Koolis Hollandis iga kuu esimesel pühapäeval liikumisõpetajaks ja pea aasta ABC rahvusvahelises koolis, kus oli 21 rahvust. Õpetasin liikumist nii lastele kui täiskasvanutele.“
Hollandist naastes leidis Regina rakenduse Tallinnas Monica Tuvi juures Tantsugeenis. Abikaasa aga läks Tartusse õppejõuks. Teatud mõttes on Reginal selle üle isegi hea meel. Mitte eemaloleku üle – rutiinivaba omas rütmis tiksumise tõttu. Treeneritöö on tavalise kontoritööga võrreldes sootuks erinevas päevakavalises mustris. Sel ajal, kui kontori-inimene tööle läheb, treener alles puhkab, kui kontori-ini­mene töölt naaseb, on treener tööle läinud, et kontori-inimene saaks pärast tööd trenni.
Eemalolek ei lase vastupidisel päevakaval pereelusse segadust tekitada ning nädalalõpud on vaid kaasade päralt. Keskendunult, mitte hajameelselt.
„Loomulikult on mees, kes töötab Tartus õppejõuna, mind korduvalt enda juurde kutsunud. Tartusse? Ei, praegu on minu aeg! Olen selle välja teenimiseks parajalt näguripäevi näinud. Hollandist käisin korduvalt Eestis oma raha eest töövestlustel.
Kirjade saatmine spordiklubidesse ei viinud kuhugi – tuli täpselt üks vastus. Isiklikke sidemeid ja silmavaatamisi on vaja. Need õnnestusid alles siis, kui mullu Eestis zumba-laagris käisin. Sain kõigepealt Tantsugeenis asendustrennid. Aga nüüd on juba oma piloxing-barreè rühmad, kuivõrd olen barreé stiili ainus pakkuja Eestis,“ on Regina asjade  müstiliselt sujuva kulgemise üle tänulik. „Stuudios on üliväga omad inimesed – saalid on mul rõõmustavalt täis pelgalt kuulduse peale – suust-suhu reklaam toimib pare­mini kui mistahes kampaania. Mulle meeldib, et inimesed tahavad trennis teada, mis on milleks – kuidas füsioloogiliselt käte-jalgade asetus ja toonus torsot mõjutab ja vastupidi. Samas eeldan, et inimesed ütleksid mulle, kui neil mõni liiges või lihas haige on – ehkki ma näen palju, päris selgeltnägija ma siiski pole. Kui räägitakse, oskan harjutused vastavalt võimetele ja võimalustele ümber häälestada.“

Peotantsust läbi ladinarütmide balletini
„Naastes Hollandist Eestisse, leidsin ma nišši tantsuliste ja fitnessi liikumiste stiilides, mida teised siinmail veel ei õpeta. Piloxing – ehk poks, pilates ja tants – oli Eestis vähesel määral ka varem tuntud. Selle treeningstiili lõi Rootsi päritolu treener Viveca Jensen, kes ühendas oma lemmikspordialad üheks tõhusaks treeninguks. Nii tõhusaks, et see sobis ka mulle ideaalselt,“ on Regina tänulik. „Piloxing barreé, milles ma olen Eestis ainuke treener, on piloxingu lisaharu. See kasutab balleti koordinatsiooni ja tasakaalu – ning sobib suurepäraselt ka meestele, keda võiks üha arvukamalt tantsukooli trennisaali muusika saatel ennast liigutama tulla.“
Nii ongi naine jõudnud ka balletini. Alustanud on ta aga peotantsust.
„Pingutasin noorukesena spordiga üle. Tegin võrk- ja korvpalli ja tõkkejooksu Viljandi meistri tasemel.12aastana oli mul seoses ülekoormusega seljaradikuliit käes. Võistlustants mõjus mulle hästi – aga seljahädast tõi mind parimal võimalikul moel välja zumba. Zumba on ladina-ameerika tantsudel põhinev fitnesstreening. Eestis on see juba aastaid tagasi kanda kinnitanud, kuid laialdase tuntuse asemel on leidnud tunnustust pigem piiratud spordiringkondades. Olen seda mitmel pool tutvustamas käinud ning minu arvates on see väga lõbus viis enda vormi ajamiseks ja vormis hoidmiseks. Olen õnnelik, et ma oma tantsimistahtega just zumba juurde jõudsin. Selles on minule sobilik energia, liikumine ja rütm,” teatab Regina rahuloleva naeratusega.
“Hiljuti, kui lasin enda peal ühe elektrilise masinaga stimuleeritud treeningul loomkatseid teha, siis sain selle tagajärjel valud südamesse. Sellest sain küll valusa aga väärtusliku õppetunni: tuleb olla truu. Antud juhul siis Tantsugeenile, kus nii Monica Tuvi kui Regina Teino kohtlevad mind oodatu ja hinnatuna, ning mis on tuhat protsenti oma ja kodune. Olen nüüd õnneks Tantsugeenis tunde andes näinud, kuidas minu viljeldav stiil aitab ka näiliselt eesmärgita inimestel kaalu kaotada. Kaalukaotus aga ei ole kõigi eesmärk. Minu jaoks näiteks muudab tantsuline liikumine elu linnas võimalikuks ja nauditavaks.“
Regina trennides on üsna rohkesti välismaalasi. Seetõttu on tema treeningud suures osas ingliskeelsed. Kui Hollandis pandi võõrkeelset treeningut pahaks, siis eestlased ei tee sellest numbrit ning peavad rahvusvaheliseks muutumist täiesti loomulikuks maailma kuulumise tunnuseks.

Juuksurisalongist jumalannaks
„Enne uut algust oli mul Tallinnas, Pärnu maanteel juuksurisalong, mille mehele Hollandisse järgnedes ära müüsin,“ meenutab Regina mõtlikult. Uue alguse all peab ta silmas seda, et läks tütarde suureks kasvades teisele ringile – ehk abiellus teist korda – lähtudes lihtsast veendumusest: ma võin! Lihtsalt anna endale võimalus!
„Mõlemad, nii endine, kui praegune abikaasa on sündinud 24. detsembril. Esimene oli vabamaadlustreener, teine on... klassivend! Elupõlistel teekaaslastel oli vaja teineteiseni kasvada. 25 aastat pärast sanatoorse kooli lõpetamist nägin kokkutulekul uksest sisenemas pikka hingematvalt kena meest ja otsustasin: see mees on minu! Kutsusin ta oma lauda – vestluse algus jahmatas faktiga, et ta oli mu klassivend! - keda ka ükski teine klassikaaslane ära ei tundnud!!! Mõni päev hiljem elasime juba koos.
Kolm ja pool aastat Hollandis võimaldasid vajalikku kooskulgemist, mis õpetas täna teineteisele vaba hingamise ruumi lubama. Alguses oli mu kaasa peojuht-pulmaema ameti suhtes kahtlustav – vintis inimesed, atraktiivne mina... Lahendus oli lihtne: ta käis autojuhina minuga mõnda aega kaasas, nägi kuivõrd teises elemendis  ja oma mullis peojuhina olen. Ühel õhtul teatas ta – kõik, nüüd sõidad ise ja käid üksi. Miks? Sest mees usaldab.
Hariduselt olen huvijuht-noorempedagoog. Harku vanglasse läksin huvijuhiks, aga tööle asusin sekretärina. Sest mul on ka sekretär-raamatupidaja haridus. Tallinna vanglas ehitasin üles raamatukogu. Ei teadnud sellest eelnevalt väga midagi – loova loogikaga mõtlesin ise välja.
Olen töötanud firmades, mis on üht- või teistviisi tegelenud masinatega, näiteks Mazdade, korvtõstukite ja kraanadega. Kui mind ühest ametist kord koondati, sukeldusin kodus lisaks remondi tegemisele ka enese uurimisse ja inventuuri ning sain aru, mida olen 18.-43. eluaastani kõige põhjalikumalt õppinud. Inimeste vajadustest arusaamist ja nende suunamist vastavalt vajadustele.
Märkan pisiasju – näen, kui kellelgi on saapapael lahti ja teda ähvardab kukkumine, tajun, milline on ligimese hingamine, millistest emotsioonidest kõneleb küür ning mida sellega teha, loen kehakeelt – aiman kehahoiaku järgi, kuidas teisele inimesele end selgeks teha ... See avastus sobitus kenasti senise treeneritööga, tahtmisega jagada ja juhtida.
Sellest ajendatuna sündis minu oma firma „Reina Meelelahutus“. Nimi „Reina“ on pärit hispaania keelest – see tähendab jumalannat, puhast, siirast. Leidsin selle nime kui saatusliku sõna aastaid tagasi, siis, kui ühe Kilingi-Nõmme grupiga kultuurireisil Hispaanias käisime. Seal, ühel seinal oli see sõna justkui Märk märkamiseks. Selle kõla ja tähenduse lähedus mu enda nimega paelus ja jäi hinge helisema.”

Peojuht ja pulmaema
Tänseks on Reginal peojuhina kogunenud aukartustäratav kogemus – üle 60 pulma ja enam kui 1500 muud pidustust. Aastatepikkune otsesuhtlus kõigi ühiskonnakihtidega on andnud väärtuslikke õppetunde. Ja teadmise, et ka vähese rahaga inimene tahab ja – mis kõige tähtsam – väärib pidu!
„Peokorraldajana ei ole nais­õhtujuht just väga levinud nähtus. Paar üksikut klienti on naispeovanemast kuuldes ehmunult tagasi tõmbunud. Suurem enamus klientidest on õnneks paindliku suhtumisega, mõni on meeldivalt üllatunud ja mõni isegi spetsiaalselt naisõhtujuhti otsides minu poole pöördunud.
Meeskolleegide rohkearvulisus teeb samas oma töö. Ja see ei tulene mitte sellest, et meeskolleegid oleks oma naiskolleegide suhtes kuidagi pahatahtlikud. See on pigem juurdunud eelarvamuste küsimus. Mitte keegi ei kergita kulmu, kui öelda pulmaisa. See on normaalne. Küll aga tehakse suured silmad kui kuuldakse “pulmaema”. Mis ema?
Sama asi on tegelikult ju sootu mõistega “jõuluvana”. Igaüks teab 100% kindlusega, et selle mõiste taga peitub kergelt tüsedusele kalduv mees-habemik – nii umbes vanajumala sarnane. Ning keegi pole kuulnud isikust, keda kutsutakse jõuludaamiks. Need näited on otseseks põhjuseks, miks naisõhtujuhtide suhtes võib mõningal määral tajuda eelarvamusi. Mina ise aga olen veendumusel, et naiskolleegidel on sellele valdkonnale samuti oma osa anda. Kasvõi läbi naiseliku empaatiavõime.“
Regina loetleb õrnema soo eeli­seid peokorraldajana: naine märkab, kuidas laud on kaetud, kuhu pannakse lilled, kes tegeleb lastega, kuidas käivitub tantsimine – naisel on alati kodused ülesanded täidetud pisiasjadeni välja.
„Küll aga paneb selline olukord rohkem pingutama, eriti, kui vead üksi oma firmat ja püüad ausalt makse maksta. Ausus on minu jaoks sama oluline kui need hetked, mil armastatud mehe kõrval autos sõites kahe ja poole tunniga kolm zumba-kava välja mõtlen ning rütmiõpetuse tunni jaoks tangosid ja teisi soolotantsusid loon. See on maagia, mis korvab kõik muu,“ voogab Reginast loomerõõmu.
Naispeojuhi ja pulmaemana või ka jõuludaamina tegutsemine ning soov luua ka vähem jõukatele eestimaalastele meeliülendavaid hetki nõuab pingutust.
„Tuleb kombineerida ja – iseennast tanki panna. Kui mitme partneri kaasamiseks ei ole kliendil vahendeid, tantsin ja esinen ise. Mu lemmikroll on seni olnud jõuludaam – oma mehe kirjutatud luuletustega,“ kirjeldab Regina. „Üks jõuludaami luuletustest on tegelikult väga täpne eelkirjeldatud olukorra kajastus – väikses talus metsa sees oodatakse jõulumeest – ning samas tutvustab see tabavalt moodsaid aegu, kui ukse taha võib oodatust erinevalt ka jõuludaam ilmuda.”
Isetegemine on Tammistute perel veres. Äsja tegi pulmaema 50aastasele pruutpaarile nende isikliku valsi ja tšatša. Mis puutub abikaasa luuletustesse, siis seegi pole veel kõik – kaasa joonistab ka koomikseid ja kirjutab lastele muinasjutte. Regina enese loomingulised palangud tulevad peale nii massiivselt, et vahel loob ta kuni viis tantsu korraga. Abikaasa jälgib hämmeldunult, kuidas on võimalik, et naisel on 56 erinevat omaloodud koreograafiat ühes nädalas korraga peas –  teiste omad lisaks.
Regina teab: „Oma andeid hakatakse täiuslikult kasutama, kui ollakse olnud sundseisus ja-või surmaga silmitsi seistud. Siis on vabadusel ja elurõõmul tõeline väärtus ja hind. Elu hind.
Varsti viis aastat tagasi käisin seoses ränga haigusega ära. Olen teiste surmapiiril käinute kogemusi kuulnud – kes sai nägijaks, kes tegijaks. Kuivõrd mullegi anti uus võimalus, on mul järelikult ülesanne. Milline? Aiman, et see ongi tundlik inimeste liigutamine.
Muudan arvatavasti tänu oma teisele indiaaninimele – Liigutab Inimesi – nii trennis käivate naiste kui nendega kaasas olevate väikeste laste saatusi. Pisike jaapani tüdruk, kes koos lähetuses oleva emaga mu trennis istub ja mängib, pakib alateadvusse teadmise Eestist kui õnnelikust lapsepõlvemaast. Kui pisike jaapanlanna suureks kasvab ja ameti õpib, tuleb ta väga tõenäoliselt oma oskusi eestlastega jagama, sest praegused hommikud Tantsugeenis minu käreda lärmamise saatel sisendavad teadmist, et meil siin on väärt paik.“

Ma ei pea – ma võin!
Oma mitmekesise elu jooksul on Regina olnud nii sundseisus kui ka seisnud surmaga silmitsi. Ta ei kahetse olnut ega siple mineviku mälestuste silmustes. Kui Reginal on hingeliselt või ihuliselt raske, tuletab ta endale meelde: ma ei pea mitte midagi – ma võin ja tahan! See on olnud seniste raskuste õppetund.
Praegu elab Regina Tallinna Tehnikaülikooli kõrval männimetsa veeres kõrghoones ja on avastanud, et see on tema jaoks hetkel parim võimalik kodu ja elulaad. Esiteks on tornelamu vaatega loodusele – teiseks armastab treener-rahvasütitaja trolliga sõita ja inimesi vaadelda. Inspiratsiooniks. Kuivõrd põhiline töökoht on Rottermanni kvartalis, oleks autoga rändamine parkimise mõttes hullupoolne. Troll on tore.
Pärit aga on särts sädepiiga Mustlast Õnne tänavast. Õppis väikestes koolides Mustlas, Mõisakülas, ning Helme Sanatoorses Internaatkoolis. Sinna läks ta õega, kellel oli astma ja südamehaigus – tollel ajal sai “haigustega kooli minna.” Näiteks selgus selles koolis, et tal on raamatukogu- ja toatolmu allergia – mis “tervenes” paradoksaalsel kombel hiljem raamatukogus töötades. Edasi viisid liikumised Suure-Jaani ja Tihemetsa. Õest aga on tänaseks saanud erivajadustega laste juhendaja.
Reginal on 23- ja 22aastased tütred, esimene neist Kalev Cramo cheeride treener Jüris. Teine õpib Sisekaitseakadeemias. Kogu elu tütardega pead-jalad koos elanuna oli kolm ja pool aastat tütardest eemalviibimist tema jaoks esialgu ehmatav, aga õpetlik. Näiteks oskab tilluke tütarlapselik ja tragi emme nüüd nautida ka mõnevõrra endisaegset põlvkondade lähestikku-olu ja ühtehoidmist.
Täna liiguvad kõik asjad vaid ülesmäge ja ta teab suurepäraselt: unistused annavad tiivad. Eriti, kui sa midagi ei pea – võid ja tahad!