Retro: Dalai-laama tegi Harju tänavale mandala
Tänavu 6. juulil tähistas budistlik maailm dalai-laama 82. sünnipäeva. 16. augustil 2011 alustas pühamees oma Eesti-visiiti, pidades 17. augustil kõne Tallinnas, Vabaduse platsil ning osaledes isiklikult Harju tänava telgis mandala kokkupühkimise rituaalis.
2011. aasta augustis külastas Eestit äsja väärikat sünnipäeva tähistanud Tiibeti vaimne juht, neljateistkümnes dalai-laama, kodanikunimega Tenzin Gyatso, kes ise peab ennast lihtsaks buda mungaks. Viieaastaselt troonile tõusnud, Põhja-Indias resideeriv elurõõmus sõnumitooja pidas Vabaduse väljakul sütitava kõne, mis siinkirjutajal tänaseni eredalt meeles. Harju mäe poolse kõrge vabadusristi ja Jaani kiriku vaheline väljak oli rahvast pungil täis. Eestlased nautisid kaugest kultuuriruumist pärit ladusa sõnaseadega esinejat. Lihtne suurmees kõneles vahetult rahumeelsest, vägivallatust toimimisest, analüüsis aegumatuid eetilisi ja moraalseid küsimusi. Peatus sotsiaalsetel, poliitilistel ja majanduslikel valupunktidel. Juhtis tähelepanu tulevikutendentsidele ning nendega seonduvatele tagajärgedele, jäädes tasakaalukalt diplomaatiliseks ning mitte tõstes ennast ainutõe valdajaks.
Mandala loomise energia...
Vaimselt valgustava visiidi eel ja selle vältel organiseeriti Harju tänava algusesse püstitatud telgis tähendusrikas sümboolne budistlik tseremoonia, kus huvilistele esitleti vahetult üht budistlikku kultuuripärli. See oli mandala, mida loodi pikki tunde, mitme päeva jooksul ning mis pidi kohe pärast valmimist laiali pühitud saama. Mandala on budistlikus õpetuses rituaalne diagramm, sümboolne universum. Iidsetest aegadest on imetabase kunsti loomine pärandatud katkematult edasi õpetajalt õpilastele. Mandala on püha ja meditatiivne loominguline protsess. Harju tänavale püstitatud valgest riidest telgis valmistasid kolm noort vaikivat munka pühendunult liivamandalat. Algjärgus fikseeriti hoolikalt piirjooned, misjärel alustati erinevat värvi peenikese liivapuruga kujundite loomist. Mungad kummardusid enda ees lebava töö kohale, mõõtsid, doseerisid, kraapisid, vajutasid, nühkisid. Täielikult keskendunud vilunud meistrite silmist peegeldus sisemine rahu ja leplikkus kõigega. Vahepeal nad peatusid, hindasid oma tööd ning jätkasid meisterdamist. Laual lebavale puust plaadile lisandus ülima täpsusega järjest rohkem võluvat kunstilist ilu. Pilt muutus kirevamaks ja lummavamaks. Pikkades mungarüüdes õndsa naeratusega vagad vennad rakendasid maksimaalselt töösse oma loojavõimed.
Telki külastanud uudishimulikud vangutasid imestusest pead, et kas juba olemasolevat vaadet saab tõesti veel täiuslikumaks kujundada. Esmapilgul tundus, et pilt on juba niigi viimase peal. Kuid imestajad eksisid. Mandalat sai veelgi uhkemaks ja värvikirevamaks viimistleda. Seda sai veel täiendada. Kauni idamaise kunsti loojad andsid endast parima. Töösse suunati kogu loominguline energia, kuid seda ilma sisemise kiindumiseta. Näilisesse ilusse ei tohi klammerduda, õpetab üks budistlik kuldreegel.
... ja rahulik lõpp
Pühendunult loodud mandala sai lõpuks valmis. Tallinlased ja välisturistid maitsesid silmadega hingematvat idamaist ilu. Milline võrratu värvide kombinatsioon ja veatu sümmeetria budistlike sümbolite paigutuses! Millised fantastilised taustatoonid ning mustrid ja kui kompromissitult range korrastatus! Kõik said liigutava kunstilise elamuse.
Kui mandala oli ettenähtud aja vaatajate rõõmuks pilke paitanud, pidi aset leidma protsessi viimane vaatus. Ootamatu pööre, mis kuulus õpetliku traditsiooni juurde. Meisterlikud mungad koos oma õpetajaga lähenesid rahulikul, leplikul ilmel oma teosele ning ilma pikalt mõtlemata pühkisid selle intensiivsel sahinal laiali.
Kaasa tulevad vaid kogemused
Värvikirev iluküllane liivamandala haihtus olematusse, nagu poleks seda kunagi olemas olnudki. Vaevanõudnud ülesehitustöö kaotas oma väärtuse niisama lihtsalt. Miks?
Budistlikus käsitluses sümboliseerib imeilusa mandala laialipühkimine seda, et kõik on kaduv. Ilusad hiilgavad materiaalsed asjad ei ole tõeline väärtus inimese lühikesel eluteel, sest neid ei võeta lahkudes kaasa. Kaasa tuleb vaid su enda karma ja elukogemused. Kõik olev ja õitsev on ajutine, nagu hetkeline välgusähvatus. Sellest harivast vahetust õppetunnist sai dalai-laama kolmanda Eesti visiidi käigus osa ka nende ridade autor isiklikult. Näha lähedalt kirjeldatud kunstlikku protseduuri otsast lõpuni, paneb rohkem elu ja inimeste üle mõtlema, kui näiteks sama asja kohta raamatust lugedes. Kui sa näed pimestavat kunstilist ilu ühtäkki muutumas tühjuseks, siis teadvustad endale enam elulisi üldinimlikke printsiipe. Me võiksime rohkem mõtiskleda kaduvuse ja hoolivuse sõnumite üle siin kargel põhjamaal, mida puudutanud Himaalaja mägiradadel kõndinud buda munkade askeetlikud sammud.
Ei tea, kas Põhja-Indias paguluses viibiv vaimne liider tulevikus veel oma pühitsetud jalad Eestimaa ja Tallinna pinnale asetab. Küll aga jätkab ta kindlalt jõudumööda oma missiooni. Loodetavasti reisib end tagasihoidlikuks buda mungaks nimetav pühamees veel maailmas ringi, kandes endaga kaasas vägivallatuse ja rahu sõnumit, mida kord Tallinna kesklinnastki mikrofoni kaudu rahvahulgale vahendas.