Riho Rõõmus: „Võtan alati hea meelega kitarri!”

06.09.2020 22:15
Hillar Kohv Foto: A. Pärtel
Kommentaarid
2
Foto:

Viimastel aegadel eelkõige juhitööga tegelenud Riho Rõõmus on muusik, kelle minevikus on loendamatuid häid kontserte ja rahvapidusid.

Kuidas on selleaastane eriolukord sinu elu ja tegemisi mõjutanud?
Kindlasti on mõjutanud nagu kõiki inimesi. Olime abikaasaga mõlemad paar kuud suhteliselt täiesti kodused. Me ei ole kunagi olnud nii palju koos – mitu kuud ja 24/7. Arvan, et paljudele perekondadele oli see uus kogemus. Meie saime ära teha palju tegemata kodutöid või neid igapäevaselt rahulikult toimetada. Aeg omandas justkui teise mõõtme – kuhugi ei olnud kiiret, kuhugi ei pidanud minema. Seoses eriolukorraga jäi ära ka Õllesummer.

Kas teed juba plaane selle ürituse tarvis järgmiseks aastaks või on plaan Õllesummer sügisesse lükata?
Õllesummeri jätkamine on mul endiselt südames. Muidugi on selle taasalustamine tõsine väljakutse – ühiskond ja majandus alles toibuvad. Samuti on suur küsimus selles – kas ja millist Õllesummerit tarbija üldse tahab. Pidutseda tahtev põlvkond on juba uus, oma soovide ja maitsetega. Kunagine Õllesummeri algus­aastate põlvkond ei ole enam nii aktiivne, ei tea palju neile panustada saab. Võib olla vajab see projekt totaalset uuenduskuuri.

Kuidas möödus suvi?
Palju on oldud koos oma perega, lähedastega, lähemate sõpradega. Pikki reise ei ole ette võtnud. Küll aga käisime koos sõpradega minu kodukandis – Ida-Virumaal kuni Narvani välja. Selle halva koroona juures on hea see, et pered teevad midagi koos ja avastavad Eestimaad rohkem kui muidu.

Kas oled ise mõnda meelelahutusüritust külastanud või pelgad selliseid rahvarohkeid kohti?
Oleme abikaasaga käinud mõningatel üritustel. Ühtpidi on soov ju ikkagi saada mingit meelelahutust, teisalt ka mingi sotsialiseerumise soov. Kuigi inimesed hoiavad ettevaatlikult distantsi, on siiski tunda järjest enam, et tahetakse taas tunda seda „meie-tunnet“.

Kas tegeled endiselt muusikaga ning oled ka mõne uue laulu lindistanud, või on plaanis lindistada?
Muusika tegemine on jäänud nüüd pigem kitsasse pere- või sõprade ringi. Aga kusagil hinges siiski kripeldab soov taas mõni lugu lindistada ja ka avalikult esineda. Kunagi ei või teada, mis elu ette toob.

Oled olnud ka ansambli Vanaviisi pillimees ja solist. Millal ja kuidas Vanaviisi üldse loodi ja kes oli looja?
Vanaviisi loojaks oli Apelsinist lahkunud basskitarrist ­Gunnar Kriik. See toimus 1986. aasta hilissügisel. Toetajaks firmaks oli tol ajal suur ja jõukas Kirovi-nimeline kalurikolhoos. Mina olin kolhoosis noortejuht ja seal me Gunnariga tutvusime. Temal kui kultuuriosakonna spetsialistil oli kohustus teha kolhoosi folklooriansambel. Aga välja tuli Vanaviisi. Eks meie stiil oli selline – kantri ja kantrirokk eesti moodi. Juba kuu aega pärast ansambli loomist ja proovide tegemist ning esimest salvestust saadeti meid esinema suurele galakontserdile Kremlisse. Väga omapärane kogemus. Nautisime kaks nädalat head artistide eest hoolitsust ja kontserdil pidime esitama teiste hulgas vaid ühe loo.

Palun meenuta mõnd põnevat seika Vanaviisi aegadest...
Kõige eredamalt on meelde jäänud laulev revolutsioon, milles lõime esinemistega väga aktiivselt kaasa. Osalesime peaaegu kõigil suurematel ja olulisematel sündmustel. Suurim oli muidugi aastal 1988 Eestimaa Laul. Aga reisisime ka kõvasti. Argentiina, Brasiilia, Uruguay, Paraguay, Kanada, Hiina, Saksamaa. Soomest ja Rootsist rääkimata. Üks erakordselt huvitav reis oli suure purjelaevaga Krusenstern üle mere Hamburgi, sadama pidustustele ja ühtlasi ka väliseestlastele mängima.

Kas andsite välja ka mõne plaadi?
Algusaegadel anti põhiliselt välja kasette. Neid andsime ­välja 2. Ja tiraažid olid muidugi tol ajal suured. CD-sid oleme välja andnud ühe.

Millised oli Vanaviisi hitt­lood?
Alguses inspireeris meid muidugi laulev revolutsioon. Siis sündis G. Kriigi hitt „Oma maa“. Minult tulid samuti mitmed lood, näiteks „Ei saa me läbi Lätita“ ja „Vanaviisi Eestimaal“. Aga ka poliitiline pilalaul – „Kogani polka“. Selle laulu eest sain mõnedki korrad ­venelastelt ähvardada. Siis tuli meil trobikond merelaule.
Aastal 1990 tuli mul mõte kirjutada viis õllelaulu, mis saaksid populaarseks (nagu Alo Mattiisen oli kirjutanud oma viis kuulsat lugu). Kõige menukamaks sai neist üks - „Rõõmus õllelaul“. Pean seda lugu ja nende õllelaulude populaarsust meie kavas ka Õllesummeri idee inspireerijaks. Juba 1990. aasta sügisel toimus meil Eesti-tuur, nimega „Õllesummer“. Paari aasta pärast julgesin teha juba päris festivali.

Kas käite ka nüüd vahel ­esinemas?
Eeskätt esinen oma lähedaste või sõprade ringis. Võtan alati hea meelega kitarri ja olen laulude eestvedaja. Aga alaliselt ja avalikult ma enam ei ole esinenud. Ainult mõned üksikud korrad.

Millal oli teie viimane kontsert?
Viimane kord olin laval 2018 25. Õllesummeril, koos praeguse Vanaviisi koosseisuga. Väga tore tunne oli.

Kas Vanaviisiga on esinenud ka mõni naissolist?
Ei, seda mulle küll ei meenu. Küll aga oleme saatnud mitmeid tuntud ja armastatud meessoliste – Ivo Linna, Tarmo Pihlap, Mati Nuude, Boris Lehtlaan jne.

Ühes intervjuus ütlesid, et sinu jaoks on Anne Veski ja Marju Länik võrdsed ja ei oska eelistada ühte teisele. Tahaksid sa ehk ühega neist duetti laulda?
Ma jääksin selles küsimuses-ettepanekus esialgu enese­kriitiliseks.
Ma ei ole nii heas vormis, et niivõrd professionaalsetele staaridele võrdväärset panust pakkuda.
Väikses seltskonnas – miks mitte, nad on mu head sõbrad. Aga avalik publik ootab raha eest artistidelt ikkagi head ­taset.

 



Vaadatud 348 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
sidorov

selline lõust lausa ihkab tellist!

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi