Rikas mees elab vaid endale

01.11.2020 23:25
Sille Maksimov Illustreeriv foto
Kommentaarid
3
Foto:

Josef otsustas kuldses keskeas, et ainus naine, keda ta oma ellu tahab, on palgaline koduabiline. Muud naised hoidku mõistlikku kaugusesse!

Igal hommikul nägin Josefit, väikest kõhna hallipäist meest, väljumas oma majast koos korpulentse pikka kasvu vanema naise Shullaga, kes talutas teda esimese mereäärse baarini pikas baaride reas, abistas teda lauda istumisel ja asetas ta ette lauale väikese puust karbi, millest koukis Josef sedamaid välja sigareti, süütas selle ja hakkas naudinguga imema.
Peatselt toodi baarist talle kui stammkundele ilma küsimatagi klaas punast veini nagu ikka ja, väike särakuma silmis, võttis Josef sealt esimese ­lonksu.
Tema lugu teadsid väikeses kalurikülas pea kõik inimesed. Mäletati, kuidas Josef oli kümme aastat tagasi saabunud ühel suveõhtul taksoga baaride tagusesse parkimisplatsile ja kuidas kohalik taksojuht püüdis teda tulutult autost välja lohistada. Mees magas nagu mauk. Mehed välibaarist märkasid taksojuhi täbarat olukorda ja ruttasid talle appi. Mitme mehe abiga tariti Josef hotelli ja pandi voodisse peatäit välja puhkama.
Järgmisel hommikul selgus, et Josefi näol on tegemist ratsa­rikka Saksa pensionäriga, kel oli pähe tulnud mõte tähistada oma pensionile minekut puhkusega Kreekas. Oma kodus Berliinis jäi tal näpp Kreeka kaardil peatuma Türgi lähedal asuva Samose saarel.

Otsus riigivahetuseks ­sündis tunnipealt
Samose lennuväljal lennukist paraja auru all väljudes ning takso tagaistmele prantsatades andis ta taksojuhile korralduse sõita lähimasse parimasse hotelli ja jäi magama. Taksojuht, kes oli aga pärit kaugemal asuvast Marathokamposest, otsustas taksos õndsat und magava kliendi sõidutada hoopis tunni aja kaugel asuvasse Ormosesse oma hea sõbra päris viisakasse hotelli.
Järgnevatel puhkusepäevadel vapustasid Josefit Samose kaunid vaated, mis võtsid ta suisa sõnatuks. Rohkem aga eks seegi, et pisikese kaluriküla kogukond võttis ta väga südamlikult vastu, mistõttu küsis Josef endalt pea iga päev – mis oli selle lahke soojuse kõrval rahvarohke ning närvilise energiaga Berliin. Ja polnudki puhkus õieti alanud, kui Josefil tekkis neil kuumadel päevadel üle­annetu mõte. Jäädagi Ormosesse. Olles sellest mõttest lapselikult rõõmus, jagas ta seda oma baari­kaaslastega. Spiro-nimeline mees osundas käega ühe mereäärse maja suunas ja tähendas, et maja olevat juba mõnda aega odavalt müügis, ostku ära. Josef jäi suurt kahekorruselist üsna muljetavaldavat maja jõllitama, suutmata veel uskuda, et peagi võib ta olla selle maja täie­õiguslik peremees. Kuid juhtuski nii, et ühel päeval istus temaga ühes lauas vanem päevitunud  kräsus juustega mees, mereäärse maja omanik ning Josef tundis, et sellel heal võimalusel ei tohtinud lasta käest libiseda.

Puudust ei tunne eriti kellestki
Ennekuulmatu lugu, oli külarahvas ühel meelel, aga mõne aja pärast istuski Josef üksi terves suures majas, tajudes kui mõnus see on. Magus vaikus ümberringi, vaid Egeuse rahustavad lainelaksud ning ärgem alahinnakem fakti, et majast esimese baarini vaid kuus­kümmend sammu. Josefi rõõm oli piiritu.
Kodustele ja sõpradele Berliinis teatas ta kuid hiljem, et ostis Kreekas maja ja läheb oma teed. Õnneks elas ta oma naisest lahus ja mis teda seal Saksamaal õieti kinni hoidis? Ei midagi.
Kümme aastat oli möödas ja on tähelepanuväärne, et selle aja jooksul polnud Josefile kunagi pähe tulnud Berliini naasta. Vahel küll natuke kripeldas, et ta täiskasvanud tütar polnud teda kordagi külastama tulnud, ehkki oli mitu korda lubanud. Aga sellega pidi ta ikkagi leppima ning sellegagi, et tal polnud oma lähedastest-sõpradest ühtegi fotot. Samosele oli ta ju tulnud tollal vaid kuuks ajaks puhkama.
Kui kümme aastat tagasi oli Josefil ise jaksu käia ja oma asju toimetada, siis nüüd tuli tal seda teha koduabilise Shulla toel ja istuda pelgalt koduuksest kuuekümne sammu kaugusel esimeses baaris, kaugemale ei viitsinud Shulla teda talutada.

Avameelne äraütlemine
Mina tutvusin Josefiga aasta tagasi, kui tulin Ormosesse korterit üürima. Mu hotelli­omanik tutvustas mind Josefiga, et ehk mees üürib mulle välja oma maja ülemise korruse.
Mäletan, et see pärastlõuna oli palav kui pagariahi. Istusin Josefiga Dina baaris ning esi­otsa rääkisime nagu ikka kes oleme ja kust tuleme, aga kui jutt läks korteri üürimisele, krabas Josef ruttu oma sigaretikarbist välja sigareti ja alustas pärast väikest pausi närviliselt: „Mul on küll suur maja ja ma elan ise vaid alumisel korrusel, aga ülemist kasutamata pinda ma välja üürida ei kavatse. Ütlen ausalt, et ma ei taha, et seal mu kuningriigiks keegi ­virvendaks.“
Ta avameelsus avaldas mulle muljet.
Ent mõne päeva pärast võttis Ormose poes mul nööbist kinni Josefi majapidajanna Shulla, kes viis mu kokku ühe vanema naisega, kes oli nõus mulle välja üürima ühes oma majas kolmetoalise korteri. Nii ma siis sinna kahe kuu pärast kolisingi, jättes Eestisse maha kõik mööblitükid, kaasas vaid hädavajalik kraam.
Nagu Josefgi, olin jätnud maha kõik Tallinnas ja sööstnud tundmatusse.
Josefiga kohtusin veel oma Kreekas elamise esimesel talvel taas, kui otsisime varju rõskuse, vihmasadude ja varajase pimenemise pelguses Dina baaris, mis oli talvel ainukesena avatud.
Nüüd aga elan Kamposes ja kohtasin hiljuti Shullat, kui käisin Eesti sõpradega Ormoses. Shulla kurtis, et Josefi jala­hädad on läinud hullemaks ning ta pingutab endiselt üle sigarettide ja punase veiniga. Nende jalutuskäigud Ormoses olid muutunud peaaegu olematuks. Josef istuvat kodus, lugevat raamatuid ja vaatavat oma armsaid saksa kanaleid.
„Ahjaa,“ ütles Shulla, kui hakkasin temaga hüvasti jätma, „ta tahab süüa ülepäeviti mu küpsetatud pirukaid, nii et kõik läheb hästi!“



Vaadatud 1537 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jacob Hurt - Bulldog

Tore uudis.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi