Roheliste silmadega mees

14.10.2019 11:00
Margit Peterson
Kommentaarid
0
Foto:

Roosad varjud langesid maale, nagu oleks keegi kirka suurräti üle ­taevalaotuse vedanud. Marge seisis keset rannapromenaadi ja jälgis seda looduse lummavat ilu.

Kohati tundus nagu oleks merevesi ka roosa ning lained loopisid seda üha kõrgemale ja kõrgemale. Igaviku tunne, mõtiskles noor nääpsuke mehelemineku eas naine, kes tuli mere äärde eelseisvast tüdrukute õhtust mõtteid mõlgutama.
Meri aina loksus ja roosa loojang näis nii muinasjutuliselt ilus, kui mitte öelda uskumatu. Oli ju Marge mereääres üles kasvanud ja kogu oma teadliku elu elanud, kuid sellist vaatepilti kohtas ta esmakordselt. Jah, kord oli ta ennast taas promenaadile unustanud, siis tundus nagu mitu päikest oleks taevas, lisaks peegeldused vees, neid tundus ka topelt. Tollel korral näis nagu laine loobiks päikest laiali, aga ikkagi moodustusid vette mitu suurt kollast ketast, mis ei lasknud loodusel ennast murda.
Marge seisis ja imetles roosat maailma, seda enam, et roosa oli ta lemmikvärv. Lausa nii lemmik, et ta kandis ka roosasid riideid ning kogu ta elamine oli roosa.
„Vabandage neiu, kas teil on mingi mure?“ kuulis naine korraga madalatämbrilise mehe häält. Ta võptatas ja tahtis ennast minema asutada, kuid võõras lausus: „vabandust, kui ma teid ehmatasin, hakkasin vist ülemuretsema, nagu mul kogu elu kombeks olnud on. Pole siis ime, et mu naine mind eideks sõimas ning minema kihutas. Väidetavalt mehelikuma mehe juurde. Tühja temaga, ega loomust ei saa ju muuta!“ Võõras puistas südant kuid Marge ikka vaikis.
Naine ei teadnud mida teha, tibutagi haaras ta endasse. Kõhe hakkas. Miks tuleb üks võõras mees talle südant puistama? Miks peaks teda huvitama võõra inimese mured? Naisel tekkis mitu küsimust, aga samas ta teadis, mis tunne on, kui hinge vaevab miski ja seda kellegagi jagada ei ole. Ta oli ise korduvalt olnud sellistes situatsioonides ning viskas hirmu minema ja otsustas oodata mis edasi toimuma hakkab. Hirmul ei tohi lasta ennast ta meelevalda võtta, see võib võimenduda. Nii juhtub iga asjaga. Aga katsu sa seda mitte teha, kui foobiad, mis Margele võõrad ei olnud, kippusid aeg-ajalt tema elu mõjutama.
„Kas ma segasin teid?“ Võõras mees tundus viisakas.
„Ee, ei seganud. Või tegelikult segasite küll,“ oli Marge segaduses, ent imestas ise ka et nii otsekohesena näis.
„Vabandust! Kena õhtut!“ asutas roheliste silmadega mees ennast minekule.
„Mhmhh,“ pomises naine endamisi, kuigi ta tahtnuks midagi teistsugust öelda. Tõsi, mees tundus talle turvalisena ja korraga hakkas Margel kahju, et vestluspartner, kes ootamatult saabus sama ootamatult ka läks. Kummaline.

Hingeline suhe
Naine loivas mööda promenaadi edasi ning vappekülm haaras ta endasse. Nagu oleks ta mingi kurva sõnumi saanud või koguni talvekülma randa sattunud. Peagi värises ta üle kere.
„See naine meeldib mulle. Päris tõsiselt meeldib. Kas ma olen elus valede naiste otsa sattunud või on viga minus endas? Olen ehk eesti mehele mittekohaselt liiga romantilise hingega ja naised tõlgendavad seda valesti. Pigem tõlgendavad mind valesti? Põlgavad? Kas tõesti vaid täispumbatud ja musklis mehed on eesti naiste iluetalonid? Mulle hakkab üha enam tunduma, et eesti naiste pilk peatub rohkem välimise iluga meestel, et neid ei huvita meeste sisemaailm, nad pigem tahaks ilueedidega tuttavate ees eputada. Kas mul võib õigus olla? Miks muidu üha enam eesti naisi võtavad endale tõmmu väljamaa mehe ja kiitlevad, kui ilus mees neil on? Ma ei mõista naisi! No ei mõista mitte kohe!“ Roheliste silmadega Rainer sattus segadusse. Kas oli põhjuseks see, et ta oli pikka aega tsölibaadis elanud, sest peale viimasest naisest lahutamist polnud ta ühtegi suhet loonud ning vältis ka juhukontakte. Tema jaoks oli alati hingeline suhe suurema väärtusega kui ühekordne seks, kus nagu loom, rahuldad oma kired, tõmbad püksid üles ja kaod, nagu poleks midagi juhtunudki. Rainer nii ei suutnud, kuigi isegi ta abileumeestest sõbrad seda taktikat kasutasid. Nad ei suutnud olla truud. Rainerile see hinge ei mahtunud, kuigi ta ei julenud ka sõprade ees oma arvamust välja öelda. Pigem peitus Rainer hädavalede taha, väites, et on kas väsinud või pole tuju. Mille peale sõbrad teda vanaks ja väsinuks nimetasid. Aga see ei morjendanud Rainerit, temale oli oma au ja muidugi ka naiste au tähtis, sest ta ei kasutanud naisi nagu mingeid elutuid esemeid, mille võid pärast tarvitamist ära visata. Paljud ei mõistnud Rainerit. Ega mõista siiani. Kaasaarvatud ka naised, kelle mees kippus kaunite sõnade ja kingitustega üle kuldama, ta hellitas oma naised lihtsalt ära.
Miks on nii, et muinaslood, kunst, laulud ja luuletused näivad kõik olevat enneolematult pikaealised nähtused?”

Jätkub ajakirjas...



Vaadatud 159 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi