Rootsi mõrvauurijad jäävad vandenõuteoreetikutele alla
Rootsi politsei tööd iseloomustab äärmine põhjalikkus: olulised uurimised kestavad aastaid, kui mitte aastakümneid ning kõigi toimikute lugemiseks jääks inimese eluiga lühikeseks.
Inimene vajab – otsekui õhku - selgitusi, mustreid ja põhjendusi, et maailmast aru saada, et näilikkuse ”seljataha” piiluda. Vahel sobib selleks ka jumalik juhuslikkus.
Moodsa olevusena räägiksime algoritmidest, mitmesugustest mudelitest. Kõik ikka selleks, et leida ”sügavamaid, varjatuid” põhjusi ja seeläbi tunda end äravalitud osalisena: ”ahaa, sellepärast siis!”.
Ajalugu on näidanud, et ”peale lähevad” üpris eriskummalised selgitused, Jumala valitud rahvusest klassivõitluse ja süvariigini välja. Kui üksnes piirduda poliitikaga ja mainida vaid mõnda. Ent ükskõik kui head, täiuslikud, lausa geniaalsed need ka ei tunduks, on ”elu haljas õis, hall” tegelikkus, meie igapäevaelu alati neist n-ö rohkem ja rikkam. Kinnituseks paar näidet.
Palme mõrv: 34 aastat ja tuhanded toimikud
Eelmisel nädalal said Rootsis lahenduse kaks suurimat, senini vastuseta mõrvalugu. Seda päevase(!) vahega.
Esimesest, peaminister Olof Palme tapmisest veebruaris 1986 on kirjutatud raamatuid ja lugusid ning tehtud saateid küll ja küll. Viimane vaatus, peaprokurör Krister Peterssoni ja uurimisrühma ülema Hans Molanderi pressikonverents pani terve riigi telerite ette istuma. Nüüd siis jõuti ”nii lähedale kui võïmalik” ja kaudsete tõendite alusel tulid uurijad veendumusele, et kurjategijaks oli Skandia töötaja Stig Engström, kes viibis toimepanemise hetkel kuriteoplatsil, oli lahkunud oma 50 m eemal asunud töökohast 23.19 (mõrv pandi toime kell 23.21.30) ja saabus sinna tagasi 20 minutit hiljem. Üks tunnistajatest andis ka ta isikukirjelduse, ”sonis, randmekotiga ja lehviva mantliga mees”, mis ka kohe avalikustati. See sundis teda järgmisel päeval politseiga ühendust võtma ja kaeblema, et teda on kurjategijaga segi aetud!
Et teised tunnistajad rääkisid kootud mütsiga mehest tumesinises mantlis, siis tolleaegsed uurijad eesotsas nende juhi Hans Holmériga pidasid Stigi ”elevandiks toas”, kes segab lihtsalt uurimist oma tölbi aktiivsusega, sest oma sõnadega eesmärgil ”aidata kaasa lahendusele” andis ta meediale intervjuusid ja omapoolseid selgitusi. Ta lihtsalt mängis politsei mäekõrguselt üle. Sealjuures olid uurijateks riigi parimad spetsialistid. Maailmas levis neil aastail sarkastiline nali: ”Halb uudis, et politsei on meil jälil. Hea uudis, et tegemist on Rootsi politseiga.”
Et lugu on surnud inimesega (aastal 2000 leiti ta oma korterist surnuna. Et mingit kirja polnud jäetud, sestap üksnes kahtlustati enesetappu), siis edasine juurdlus nüüd lõpetati. Ilmselt maailma kalleim juurdlus. Ainuüksi kogutud materjali läbilugemine, mis nüüdseks tervikuna on digitaalne (!) võtaks inimese elust 9 aastat, relvadest uuriti läbi 788! Fakte, mis selle uurimise mahu juures väärivad hüümärke (eesti keeles tuntud ka kui õhkamismärgid…) on palju.
Siiski jäi ka viimasel pressikonveretsil puudu relv, millega kaks lasku sooritati ning mõrva motiiv. Sestap ei kao kusagile ka vanad teooriad ja kindlasti tekivad ka uued vandenõud selle sündmuse ümber. Kaks tundi pressikoverentsi veensid küll väga paljusid, mind kaasa arvatud, et esitati tõenäoline variant 34 aasta tagusest juhtumist, mis vapustas Rootsi ühiskonda. Küllalt palju oli ju rootslasi, kes järgmisel, 1. märtsi hommikul lehte saades hõiskasid: ”Milline tore hommik…!”(Sellest reaktsioonist saaks eraldi loo. Rootsi keeles on vähemalt kaks rahva hinge juurdunud levinud liitsõnalist mõistet – palmehat (Palme vihkamine) ja rysskräck (venehirm). Viimase eksistentsiaalsest sügavusest annab tunnistust kõnekeeles pruugitav lause: ”Är du alldeles rysk?” täht-tähelt: “Kas sa oled täiesti venelane?”, ent tähenduseks on ”arust ära”.
16 aastat topeltmõrva uurimist
Teisest juhtumist on vähe kõneldud. Tegemist on topeltmõrvaga, kus oktoobris 2004 leiti 8aastane poiss ja 56aastane naine tapetuna. Peale noa, millel oli mõlema tapetu veri, polnud pea mingeid muid pidepunkte. Veel lisaks kolmanda isiku DNA, ent kelle?
Juhtum seisis senini, kuni Peter Sjölund, kes on sugulussidemete uurimisel tuntud spetsialist, võttis asja käsile. Sugulussidemete uurimine on populaarne tegevus, paljude ühingute ja pensionäride peamine ala, antakse välja ajakirja ja korraldatakse õppusi, võib võrrelda Prantsusmaal kokakunsti viljelemisega. Kasutatakse paljusid meetodeid eri valdkondadest. Hulk rootslasi, sajad tuhanded rändasid ju paar sajandit tagasi välja, ajal, kui see kant oli üks vaesemaid Euroopas, peaasjalikult Ameerikasse, aga ka Austraaliasse ja mujale.
...Kurjategija avastamisele aitas kindlasti kaasa seaduse muudatus, mis võimaldab nüüd politseil kasutada sugulaste uurimiseel koostatud detailset DNA registrit, kus on 7000 markerit politsei registri 17 vastu. Kui politsei registrisse satuvad üksnes vabaduskaotusele mõistetud kurjategijad, siis sugulaste registrisse kõik need, kes on vabatahtlikult lubanud oma DNAd uurida, hinnanguselt üle 100 tuhande inimese. Aga sellest rägastikust üles leida õige inimene (vajalik sugulane või sugulased) ja välistada valed, see nõuab suuri teadmisi ning kannatlikkust. Tal õnnestus leida isik, kelle DNA vastb täielikult noalt leitule, 1983. aastal sündinud mees, elukoht samas Linköpingus. Otsekohe, teisipäeva varahommikul 9. juunil peeti kahtlustatav kinni ja ta on oma teo ka üles tunnistanud. Ent ajad on muutunud, õigemini küll inimesed.
Varem austavalt tõendite kuningannaks peetud süü omaksvõtmist ei maksa siiski üle tähtsustada: Olof Palme mõrva puhul olevat sääraseid isikuid aastate jooksul olnud 165, üks teisest üksikasjalikum oma jutustuses…
Kindlasti takistas ka see asjaolu kurjategija tabamist. Juba kõneldaksegi, et politseisse tuleb tööle võtta rohkem arvutispetsialiste, kes oskavad materjali digitaliseerida ja sugulusliinide uurijaid. Säherdune juhus oli Rootsis esmakordne, ent asjatundjate arvates võib meetod aidata klaarida ligi sadakond avastamata kuritegu. Ent ühtlasi olevat vaja väitlust ka selle üle, mil määral politsei tohib mitmesuguseid registreid, sealhulgas sugulasliinide DNAsid kasutada.
Politsei töö on muutumises
Politsei töö muutub paljudes maades, mõnes kärarikkamalt (näiteks USAs) kui teises, ent teadus ja moraal ei jäta seda valdkonda niipea rahule. Paljud puuslikud kaotavad jälle oma monumendid, nii otseselt kui kaudselt. Ja tundub, et juhuslikkus mängib siin samasugust rolli kui Vana-Kreeka tragöödiate etendustel: kui inimmõistus lõppes otsa intriigi lahti sõlmimisel, lahenduse leidmisel, siis lihtsalt laskus taevast alla nööride ja keppidega monstrum – jumala masin (deus ex machina) ja lahendas sõlme jumalikul moel.
Ilmselt jumaliku algoritmi alusel, mida me niikaua jumalikuks juhuslikkuseks võiksime kutsuda, enne kui inimene seda lähemalt uurima hakkab. Ent inimene pole jumal, seega siis - heal juhul – saame me jumaliku juhuslikkuse vilja maitsta vaid aastatepikkuse visa töö kaudu.