Saatus: Abielu viis paradiisist peagi potsti! põrgusse...

11.03.2018 14:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
2
Foto:

Oma lugu mõtlesin rääkida juba paar aastat tagasi, aga plaanisin, et ehk teen seda siis, kui asjad ühel pool. Ikkagi otsustasin, et parem siiski praegu, kuna paistab, et enne saan mina otsa kui see põrgutuli, milles jätkuvalt praen.

Eellugu oli lühidalt nii, et elasime/olime naise ja pojaga vanematelt päritud majas linna külje all. Elu nagu elu ikka, otse kurta millegi üle olnuks patt. Vanemad olid surnud juba mu mehepõlve algul, aga tõsisemalt lõi elu sassi õnnetus, mis viis mu armsa naise – pea üheaegselt sellega, mil poeg, meie ainus laps, oma koolid lõpetas ja pealinnas iseseisvat elu alustas. Nii et just siis, kui sain viiekümne kuueseks, olin meie avaras majas korraga ihuüksi.
Mis sest ikka rääkida... Päris papist poiss polema kunagi olnud, aga olgu hingekesega kuis oli, kõikide majapidamiseks vajalike tööde-toimetustega oli ajapikku aina raskem toime saada. Sest aiaviljade ja seemnekasvatus, millega põhiliselt tegeles mu naine kui asjatundja, oli meile seni olnud oluliseks tuluallikaks. Minu rida oli maja kõpitsemine ja kogu nö tehniline värk, millega terves kõrvenurgas omajagu ka lisa teenisin. Sest see pole enesekiitus, vaid sulatõsi – vähe töid, millele ma´i julgeks kätt külge panna. Jõudu ju oli, aga õiget lusti aina vähem, sellepärast ei edenenud kõik kah enam nii nagu enne...

Oma osa oli Nelli Teatajalgi...
Paar aastat läks nagu automaatselt vana rada, kuni poeg, kelle pulmad siis pidasime, hakkas tasapisi keelitama, et meil mõlemal (ja isegi kadunud emal seal teisel pool) oleks rahulikum, kui leiaksin enesele ühe tubli elukaaslase. Sellest polnud ma üldse mõelnud ega tahtnud esmalt kuuldagi. Ei kujutanud ette, kuidas end tunneksin, kui majas askeldaks ringi jumala võõras inimene... Ja kust teda leida – pillerkaaritaja ma pole, pealegi..., mis külarahvas arvaks!
Kadunud naise ajal tellisime Nelli Teatajat, ja nüüd vahel ammuseid lehti lapates, leidsin ikka midagi lugeda. Kuni hakkasin ka neid tutvumiskuulutusi lähemalt uurima. Ja sain salaja justkui pisiku – ikka ostsin ka uusi numbreid, kui kuskil silma jäi... Kuulutused ju endises vaimus, kõik peigmehed/pruudid üks parem kui teine. Põhiliselt lihtsalt muhelesin, kuni leidsin ühe, mis mällu jäi. Ootused olid sel naisel just sedalaadi, mida minul pakkuda oli, natuke noorevõitu küll (45), aga kellelegi rääkimata tegin tüki ära.
Möödus paar nädalat, aga ei kippu ega kõppu. Ei ma sest enam mõelnudki, kui tuli telefonikõne. Praeguseni tunnistan, et see oli nagu mingi nõiavärk – lausa lummav hääl ja kõnepruuk. No ühesõnaga – tänasin ja lubasin lähiajal juba tema antud numbril helistada. Rohkem ei pidanud vastu kui paar päeva, ja tema (ütleme, et Mari) pakkus kõne lõpus, et tuleks häämeelega mind vaatama, kui luban. Muidugi lubasin, õpetades talle üksipulgi kätte, kuis kohale tulla, ega jõudnud sestpeale seda kuidagi ära oodata. Ja siis, vaatamata sellele, et pidin talle bussipeatusse (meilt ligi 3 km) autoga vastu minema, seisis ta ühel õhtupoolikul mu aiaväravas, ette teatamata.

Ja algaski uus elu
See esimene kohtumine, mis möödus koiduni jutu ajades, oli justkui uuestisünd. Tundsin viimse kui ihukarvaga, et enam paremini mul minna ei saanukski. Juba toona leppisime kokku, et järgmisel korral ta tuleb, kui saab Tallinnas oma korterimüügiga lõpule, ja jääb. Nõnda kõik läkski.
Esimene pool aastat oli kui lõputu mesinädal, kusjuures iga päevaga üllatas Mari mind aina rohkem. Vaatas asjalikult üle kogu majapidamise, tegi asjalikke märkusi ja plaane, kuis kõike „värskendada”. Raamas polnud mul õigupoolest miski, aga suur krunt kogu oma krempliga nüüd mingi pildiraamatu omana muidugi välja ei näinud. Põhiliselt oli nii, et Mari näitas mulle kätte, kuidas kuskil miskit ümber teha, ja mina püüdsin või nahast välja. Esialgu käis ta aegajalt veel Tallinna vahet, oma kosmeetikaäri lõpetamas, ja pärast 9kuist kooselu ükskord rääkis: tema on minu näol nüüd oma saatuse leidnud, aga soovib, et kõik oleks nagu kord ja kohus. Kui mina tema suhteski sama arvan, lähme seaduslikult paari. Sisimas lausa hõiskasin!
Alles siis rääkisin temast, ja meie kavatsusest, põhjalikult pojale. Talle ja ta naisele korraldatud vastuvõtt mu meelt aga eriti ei ülendanud. Sest mu noored (kes töötavad mõlemad kultuurisfääris) tundsid end Mari seltsis ilmselgest ebaõdusalt, ja minu suureks üllatuseks näis Marigi külalislahkus kuidagi läbi hammaste... Pärast vannutas poeg mind omavahel: tee mis tahad, ainult ära abiellu, millega mu päris ära pahandas. Oma perekonnaseisu muutumisest teatasin neile juba varsti kui sündinud faktist.



Pitsatil passis on imevägev mõju
Lausa vahetult pärast pulmi ei märganud ma nagu midagi. Varsti läksin ligi paariks nädalaks 30 km kaugusele ühte majja katelt ja kogu soojustamist paika panema. Koju saabudes mõtlesin aiaväravas hetkeks, et... vist läksin oma majast mööda. Värava kõrval murul seisis mingi metallist monstrum (“aiaskulptuur”, nagu Mari ütles), sõstra­põõsaste vahel olid maadligi aiavalgustid, grilliplatsil ilmatu varjuga kiik, tavatutest mürakatest toolid, jne...
Lävele tulnud Mari säras kui pühapilt, sädistades kui plika: hea oli toimetada, kui ära olin, sest mind on ju nii raske „vedama saada”... Et aed on pere näitaja, tuli laamast puhtaks teha. Mu kadund naise aegne kasvuhoone oli kah maha lõhutud – tema tütar ja väimees olla aidanud. (Tänagu ma neid, kui järgmisel nädalavahetusel koos lastega väljamaalt külla tulevad!) Ah jah, ta oli ka moodsa muruniiduki ostnud, millele seni vastu seisin, sest vana kõlbas veel küll...
Kõike ei mahuks kirja panna. Kui järgmisel päeval küsisin, kust ta nii palju raha ühekorraga võttis, kiitis, et ikka meie (!) pangakontolt, kus „jätkub veel küll, ja sa teenid ju pidevalt juurde”. Olin vait, aga kui lähipäevadel sain kuulda, et üksiti tellis ta veel meistrid, kes meile uue sauna ehitavad, näitas oma uusi,moodsaid tualette (mida olin talle seni niigi ostnud, koos igasugu kõlinatega) ja rääkis pikalt sellest, kuidas me varsti koos Tallinnas põhjaliku noorenduskuuri läbi teeme, trenažööri ostame, läks mul „pööningul” nagu midagi segi. Ütlesin talle lühidalt, et siit maalt ja mitte enam – peremees olen majas ikkagi mina!

Sellega sai sõjakirves välja kaevatud...
...millega vehkimine läks aina enam hoogu pärast tema „väljamaalaste” visiiti. Mu meelest oli see nagu stseenid mõnest vene uusrikaste-filmist, suhtlemises nii tekstilt kui käitumiskultuurilt. Mari (kelle volüümid on pehmelt öeldes üsna lopsakad) käis koos tütrega (temast natuke vähem prullakaga) terve päev ringi veel napimas päevituskostüümis kui tavalised bikiinid. Kuidagi tavatult palju naabreid jalutas mööda, kes muigeid ei varjanudki. Meel läks täitsa mustaks, kui Mari aina otsesõnalisemalt rõhutas, kuivõrd ta neid meie küla kadestajatest matse põlgab. Meenus, kuis üks naabrimemm kord häbelikult mainis, et ärgu ma lasku sellisel tulehargil ennastki ilmarahva ees naeruks teha... Kui mõne aja pärast saabusid mingid „meistrid” – kooskõlastama tulevase sauna projekti ja eelarvet, saatsin nad pikalt. Kurat võtaks – kahekorruselise maja olen oma kätega nullist üles ladunud, ja nüüd korraga on mingeid meistreid vaja?!
No ühesõnaga – siitpeale möllas ainult sõnasõda, kuni Mari solvus ja Tallinnase läks. Tuli umbes kuu möödudes teatama, et parem on meil lahku minna. Kuna ise olin vahepeal mõelnud õkva sedasama, olin sedamaid nõus. Aga Maril oli kõik hoopis targemini läbi mõeldud: tema enne ei lahuta, kui lepime dokumentaalselt kokku, kui suur osa „meie varast” talle kuulub, pluss lastes spetsialistidel ära hinnata, kui palju võlgnen talle tema töö ja vaeva eest, mis ta selle majapidamise edendamiseks on näinud.
Õieti õhku ahmisin alles siis, kui ta mulle kogu seda mitmelehelist nimekirja näitas – selles põhjal tuli välja, nagu poleks mul enne teda olnud suurt midagi peale lobudike ja võsa! Pojaga rääkisin muidugi kõigest ausalt, tema nuuskimise toel sain kuulda, et mina pole mitte esimene mees, kellelt Mari on oma panuse (!) pealt üsna kopsakalt teeninud. Poeg ja tema tark naine pole mulle mingeid etteheiteid teinud, aga kui poeg küsis, mis pagana pärast ma küll abielluma pidin, ei osanud muud kui ahastusest röögatada: no loll olin – selle pärast! Paraku nagu ikka – tagantjärele-tarkusest on kasu vaid sellel, kes vastavaid järeldusi teeb...
¤ ¤ ¤
Kuna leheruum pole piiramatu, siis asjade hetkeseisust niipalju, et napilt kolme-aastase abielu saime lahutatud küll, aga olnud kolmele kohtuskäigule tuleb veel lisa – ikka sellesama varajagamise asjus. Kui see kõik mulle nii viha ei teeks, on päris naljakas, milliste faktidega kõige kohta mu enne-teda-elus Mari välja tuleb. Päästis mind lausa mandumisest, toitis ja kattis, ohverdas mulle oma ilu ja nooruse! Omameelest olen teinud talle nüüdseks mõningaid mööndusi, sest isegi seadusesilmadest hakkab kahju tema pasundamist kuulates. Mitte nagu tulehark, vaid tulevärk – tõeline näitleja! Petaks küllap ära Stanislavski enesegi, sest näib ise puhtast südamest uskuvat kõike, mida kuuldavale toob. Õnneks on eluaegsed omakandi inimesed tunnistajaiks, kuis ikka enne ja pärast kõik oli.
Saab näha, saab näha, kaua ma vastu pean. Mõnikord olen juba mõeld, et annaks viimase särgi seljast, et temast ükskord ometi lahti saada. Teisalt – mille eest?! Mingi austus peab ikka ka olema, nagu armastab toriseda „Õnne” Allan Peterson...
Lõpetuseks: mehed, olge valvsad, eriti minuealised. Mõõtke üheksa korda ja... parem jätke siiski lõikamata!

Allani jutu pani kirja
Imbi Käbi

Vaadatud 2149 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...

See armastuse vägi...........

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi