Saatus: Abielus olla on paha, lahutada ei taha...

Tegelikult olen ammu mõtisklenud selle üle, kas maksaks oma nn häda kurta või mitte, ­arvates, et see on sääsest elevandi tegemine.

Paljudele ilmselt nõmegi, mõelda vaid, kus alles probleemid, või – õigupoolest ole neid ollagi! Aga nüüd ikkagi proovin.
Alustuseks on vast vajalik märkida, et sellega olen täitsa nõus: kui ollakse paarilise valimisega juba selle otsuse lävel, et kogu eluks, siis peaks see olema igast kandist piisavalt läbi mõeldud samm. Et pärast, kui ühine vanker peaks hakkama kraavi kiskuma, mitte otsima süüd milleski või kelleski muus kui ikka iseeneses. Mina olen selle otsimisega tegelenud juba ligi 10 viimast aastat meie 21 aastat kestnud abielust, ja jõudnud nüüd otsusele, et lahutus on ainuvõimalik lahendus. Mu naine paneb seda imeks, isegi naerab mu üle, kuigi pole ka otse vastu – kentsakas, nagu ma tema meelest eluaeg olen olnud. Tema meelest elame igas mõttes hästi, laps suureks kasvatatud, pole kunagi isegi tõsiselt tülitsenud... Ja äkki lahku, lihtsalt sellepärast, et mina ei suuda „natukenegi kaasaegsemaks” muutuda!

Tegelikult on tal paljuski õigus
Sest lahutus annaks vaid vastava märke isiklikku toimikusse, aga mulle päris kindlasti mitte hingerahu – seda tean juba ette. Teisalt, kust võtta jõudu samas vaimus jätkata, kui on kadunud vastastikune usaldus, lugupidamine, isegi juba vajadus teineteise mitte vaid kehalise, vaid just hingelise läheduse järele... Kui paljas mõte paratamatusest heita õhtul koos voodisse ja koos ärgata inimesega, kes jääb sulle aina võõramaks, ajab ahastama... Üks mu venelasest hea sõber, elupõline poismees, kordab nagu mantrat: vene keeles tähendab sõna „brak” (kirillitsas) nii „abielu” kui „praaki”, ja paneb nende vahele võidurõõmsalt võrdusmärgi!)
Õigupoolest algas kõik kunagi sellest, et tüdrukul, kellesse 28aastasena armusin nö esimesest pilgust, oli kindel kavaler, aga mu kirjeldamatuks rõõmuks leidis temagi õige pea, et päästsin ta õigel hetkel ilmselgest valesammust, et tegelikult on saatus ise meid kokku määranud. Plaan seaduslikult paari minna sai meil küpseks kahe kuuga, ja ei kahelnud me teineteises kumbki.
Minu vanemad, nö põlised intelligendid teadusetegijate killast, olid vast veidi heitunud, aga mitte põrmugi vastu. Sest nemad on alati suhtunud kõikidesse inimestesse lugupidavalt, olenemata nende sotsiaalsest kuuluvusest. Pigem lugesid minia suureks plussiks maa-päritolu, tema otsekohesust, lahtisi käsi, osavõtlikkust ja heasoovlikku rõõmsameelsust. Nagu mõistagi ka mina. Siis veel verivärske arstina ja olemusest üldsegi mitte nö naistemees, olin jätkuvalt ükskõikseks jäänud nende ühte nägu ja tegu aktiivsete linnapreilide suhtes, kellega, isegi vaatamata paljude haritusele, oli raske leida ühi­seid vestlusteemasid. Nõnda said pulmad peetud, kuigi... kui meenutada, tegi pruut nende käigus mulle esimese üllatuse, mida mina selliseks, just ekstra mulle määratud erikingituseks ei pidanud, nagu tema seda oli plaaninud. Aga kahtlemata olid tal siiralt head plaanid.
Üllatus seisnes pulmapaiga seltsimaja väikeses keldribaaris nö noorpaari lähimatele noortele sõpradele korraldatud stripietenduses, mille esitajaks oli mu äsja seaduslikuks kroonitud naine. Eriline harmoonia ta kaunite volüümide ja nõtkuse vahel oli üks teguritest, millega ta mind eriliselt algusest peale lummas. Seda rakendas ta nüüd tõesti maksimaalsel tasemel, ja rabas küll, aga tunnistan – natuke ehmatavalt. Astunuks ta sellega üles meie magamaistoas, kahekesi olles, olnuks see tõesti midagi erilist. Nüüd võttis mul aega rohkem kui päeva, saamaks lahti kinnismõttest: selle kergelt švipsis publiku huilgamise saatel oli see mu meelest (pehmelt öeldes) üsna rõve.

Aga edasi läks kõik hästi
Tõepoolest – nii mu naise kui minu meelest. Varsti kolisime oma väikesesse majja, „jäime” rasedaks ja saime tütre. Mu naine oli andumus ise lausa igas mõttes, nagu üks armastav abielunaine ja ema peabi olema. Tema kodune, minu töine koormatus ei andnudki kuigi palju võimalusi pikemateks mõttevahetusteks millegi üle peale argiteemade. Koos väljas käisime harva, naisele ei seadnud ma enesetuulutamiseks mingeid piire, kuna minu ema, siis just pensionile läinud, häämeelega lapsehoidjat mängis. Probleeme hakkas sugenema siis, kui tüdruk juba kooli läks ja enam nii väga karjatamist ei vajanud.
Naine oli väikselt FIE, ametikoolis õmblejaks õppinud ja disainer looduse poolest, oli tunnustatud, edukas, virk kõiges, nagu endiselt. Nii et polnud mul põhjust mitte rahul olla. Aga enam ammu ei huvitanud teda minuga koos teatrisse või näitustele minek, arutlemine märgiliste sündmuste ja šedöövrite teemal kunsti ja kultuuri vallas, kõnelemata päevapoliitikast. Päris vanaks moeks jäänud reisimine tuli kõne alla põhimõttel „ainult palun mitte mingeid katedraale ja galeriisid!”
Aga tülitsemist polnud, sest ikka pidasin paremaks kohe pidurile vajutada, kui ta mingi mu jutu vahele rõõmsalt lõikas, et ma parem jälle ei hakkaks „oma kõrgelennulise jamaga, mis tänapäeval kedagi ei huvita”. Ajapikku pidin tõdema, et sama meelt oli üha enam vähehaaval ka juba teismeliseks sirgunud tütar, kes (nagu ta sõbradki) vaimustus emast, kes temaga koos tollastel diskodel käis ja kuuldavasti tõelist furoori tekitas. Sest (kuigi siis juba üksjagu „volüümikam”) esines kaharates minikeitides, keskelt laia vööga selle veelgi lehvivamaks pingutanud, ja siis tegelikult tõesti meisterlikult tantsu lõi, mis mulle paraku mitmed analoogilised „vaated” pulmaüllatusest taas silme ette manas.
Paar korda proovisin tütrele kuidagi mõista anda, mida ja kuidas minu meelest emal enam teha ei sobiks. Aga asjata, sest peaaegu ema sõnastuses väljendas ta mulle areldi sama tõde, et olen lihtsalt ajast ja arust. Et kõik on ju korras – minul on esikohal mu kutsetöö ja teadus, las olla emal oma naiselikud huvid ja meelelahutused! Mida mul vastu väita oligi...

Ainult et kõik polnud siiski päris korras
Tõe huvides olgu osutatud, et omajagu ilmavõõras olin ma ju alati olnud. Mina ei teadnud kunagi, ega ka huvitunud sellest, mida keegi kuskil räägib, ja päris kindlasti kiideti mu naist igati põhjendatult. Aga alates ajast, mil tal oma seltskonnaga oli tekkinud mingi „piljardi- ja tantsuklubi”, mis teda aina enam vaimustas, poetas mulle kord üks kolleegidest, et olen oma naise unarusse jätnud, annan talle liiga palju vabadust. See kõlas imelikult, sest mu meelest ei peagi õiges abielus kumbki teineteise isikuvabadusi piirama. Kuna oli ammu märgata, et mu naine meie läbi aegade ikka vaimustavaid armurõõme enam eriti ei naudi, aina passiivsemaks muutub ja üsna sageli öid mingitel oma üritustel veedab, panin selle algava keskeakriisi arvele, sest ega ma isegi olnud enam seesama, mis aastaid tagasi. Kuni kuulsin kogemata pealt ühte tema telefonikõnet, mis ajendas talt sealsamas otsesõnu küsima, et kas tal on ehk lausa uus armastus käsil.
Parasjagu end peegli ees ehtides ei heitnud ta mu poole pilkugi, ja vastas toonil, nagu oleksin homse ilmaennustuse kohta küsinud, et mitte veel päris, ja isegi kui oleks, siis mis mul sest. Et tal on oma vajadused, tema teab, mida teeb, ei pea millekski enneolematuks enesele vahel väikesi rõõme lubada. Soovitades: tehku mina sama, ja küll ma näen – elul on hoopis teine minek! Lõpuks, et tütre meheleminekki pole ju enam kaugel, nüüd elagem enese jaoks, tekitamata torme veeklaasis, ammuks mingeid skandaale, kuni lahutuseni välja...
Sellega see mõttevahetus (!) toona lõppeski, aga just sestpeale hakkas mind kummitama lahutuse-variant. Esimese hooga kohe juba nagu kindla ja ainuvõimalikult õige otsusena, tasapisi jõudsin kujutluspiltidega selleni, kuis see välja näeks ja mida õigupoolest annaks, omadega ikka lõpuks ummikusse... Siinkohal annan õiguse neile, kes mõtlevad, et on alles äpu mees, ja neil on jumala õigus. Sest pole ma siiani suutnud välja mõelda, milline lõpplahendus oleks väärikaim ja kõigile parim...
Muidugi rääkisime sellest naisega edaspidi ka põhjalikumalt. Tema oli algusest peale, ja on seni sama meelt, et „kui tahad, lahutame”, sest mingi varandusejagamise plaan pole mainimist väärt – selles meil lahkarvamusi ei tekiks, sest pole meil ei kullakange ega latifundiumeid ei kodumaal ega piiri taga (ei avalikult ega varjatult). Kui tütrega (kes on nüüd tudeng ja peaaegu juba igati arukas noor naine) sellest rääkisin, rehmas too ainult, et „ah, ärge jamage!”
...Naisega arutlesime eile õhtul köögilaua taga, et oleks ikka pidand uue garaažikatuse panema – äkki ei pea see vastu, kui talvel peaks kõvasti lund tulema... Ja et vaja enne jõule veel maal tema vanemate juures käia – ootavad ju oma ekstra meile varutud maavärskega jõululauale... Kuni mõnusasti haigutades kiitis „ah, hommik on õhtust targem...”, ja magamistuppa läks.
¤ ¤ ¤
Igav sai see mu pihtimus, sest koorem ju ikka samas paigas, millele alguses osutasin, ja karta on, et jääbki. Nagu nadi tunnegi, et mis mõte oli sest üldse rääkida – tuleb tuttav ette ehk paljudele, kes jätavad kõik enese teada. Ja õigesti teevad, sest tõepoolest – mille üle peaks minusugusel üldse olema õigust kurta?! Aga mis tehtud, see tehtud – nüüd on hilja kahetseda...

Samueli jutu pani kirja
Imbi Käbi