Saatus: Abistajal polnud kahjuks päris puhtad mõtted

30.12.2018 15:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
1
Foto:

Eriti pühade aegu on ­ikka liigutav saada kuulda lugusid kinnituseks sellele, et häid inimesi on ilmas alati rohkem kui pahasid. Aga pole need viimasedki päris otsas – vähemalt ühelt sain lõppeval aastal ­üsna kirbemaitselise kogemuse.

Tegelikult on võib-olla ülekohtune öelda, et see, kellest rääkida tahan, otse halb oleks. Lihtsalt selline oma põhimõtetete ja elustiiliga, vaba inimene, nagu kunagi ise rõhutas. Muidugi – õiges ühiskonnas peabki inimene end vabana tundma, aga minu meelest siiski (arvestades kuskil ühe suure mõtleja mainitud tõigaga), mis kõlas umbes nii, et „minu rusikatega vehkimise vabaduse piir on seal, kus algab teise inimese nina”.
Jutt on ühest mu kolleegist, kes mulle kitsal hetkel tõesti abikäe ulatas, kuni lõpuks veendusin, et tegelikult olid tal algusest peale mängus ainult oma huvid. Nüüd jääb vaid ohata, et ta sellest aru ei saanudki, ja siiamaani mind taipamatuks ja nõgimustalt tänamatuks peab.

Lugu oli nii...
...et paar aastat tagasi sattusime oma perega üsna musta auku. Mu humanitaarist mees jäi pikemaks põdema. See vajas korraga tavalisest rohkem kulutusi, ja ega meil nn mustadeks päevadeks erilisi tagavarasid olnud. Nagu ikka – õnnetus ei tule üksi, sest see väikeettevõte, milles pearaamatupidajana olin töötanud, lõpetas veidi hiljem tegevuse ja ma jäin tööta. Poeg hakkas siis just kooli minema..., nii et kõik võttis meele mustaks.
Üldiselt peeti mind heaks spetsialistiks ja ega ma kartnud, et uut tööandjat ei leia, aga nii otsekohe see ju ka ei käi. Ja siis, nagu „jumal masinast”, juhtusin üle aastate otse tänaval kokku kunagise kursusekaaslasega majanduskoolist. Nagu selgus, töötas tema üsna mainekas firmas, üsna tõeste väljavaadetega, et varsti pensionile mineva pearaamatupidaja asemele tõuseb. Ja et tema ülemusel oleks vaid hea meel, kui tulen neile tööle, alguses „reameheks”, ja küll tema siis, kui ametikõrgendus käes, must kohe oma „parema käe” teeb. Töö ja palga pärast ei maksaks mul muretseda - „nii nutikas nagu sa juba kooliajal olid” (nagu ta mainis).
Kui olime mehega selle üle aru pidanud, leidsime, et miks mitte. Lähen intervjuule ja kui kõik klapib, ei pea töötupõlvele aega raiskama. Ega´s töö ilmast otsas ole – kui peaks ilmnema, et ma ei sobi, jõuan paralleelselt mujale maad kuulata. Nõnda läkski, nii et juba kuu hiljem olin jälle sadulas.

Kõik läkski justkui libedasti
Selles valmisrõivastega kauplevas firmas polnud mulle midagi keerulist, sest olin verinoorena ühes sellises töötanud. Boss oli keskealine leskmees, mu meelest tark ja asjalik inimene, nii et ei tema ega ka uute kolleegidega ühise keele leidmisega olnud probleeme. Muidugi olin ülitänulik vahendajale, kes kooli ajal polnud küll otse mu sõbranna, aga näitas end nüüd parimast küljest, ja seda enam püüdsin samaga vastata.
Esimesel aastal sujus kõik paremini kui oleksin lootagi julgenud. Oma otsestes töökohustustes orienteerusin hästi ja sain aina kiita. Muidugi tegi heameelt, et boss, loomult selline vaikne ja isegi häbelik mees, hindas mind kui head nõustajat, nii et kutsus sageli omavahelistele arupidamistele. Meeldis see, et me põhimõtteliselt ühte jalga astume. Ei ta pahandanud, vaid vastupidi, kui me seisukohad vahel ühte ei langenud, aga talle ikka selgeks teha suutsin, mis firmale kuidagi kasulikum on, ja peaasi – et oleks aus äri.
Algu­ses oli sõbrannagi seda uhkem, et just tema „väärt spetsialisti” majja tõi. Ajapikku muutus ta aga kuidagi tusasemaks, sest senine eakas pearaamatupidaja (muide, mu meelest tõeliselt kõva käsi), istus jätkuvalt oma ametitoolil. Seda enam püüdis sõbranna ülemusele meeldida ja talle igati mõista anda, et on nö. stardivalmis, mõnikord isegi nagu kohatult flirtides. Kord jätkus mul ettevaatamatust talle selle kohatusest märku anda, aga tema reaktsioon oli üsna hämmastav. Nimelt et: mis siis – kui ei saa ühtpidi, siis on sellised nohikud ka „teistmoodi võetavad”...



Siis hakkas juhtuma imelikke asju
Kuna meil sõbrannaga olid erinevad töölõigud, ka istsusime eraldi ruumides, siis teineteise tööst rääkisime vähe. Kord tui ta aga minu käest mingi aruande asjus nõu küsima, mida ta häämeelega andsin. Oli natuke imelik, et ta minu seisukohtades küll kahtles, aga varsti rõõmustas – olla ülemuselt kiita saanud, et sedapuhku oma tööga nii geniaalselt hakkama sai. Mul mõistagi hea meel: palun-palun, pöördu edaspidigi.
Pöörduski, korduvalt, kuni ükskord tuli välja, et midagi oli ta ikka valesti teinud ja otse ründas nüüd mind, et andsin talle sihilikult võltsi nõu, sest... „sihid ehk ise „pearaamatu” trooni! Ei uskunud ta ka seda, et oli ise teinud nn enese tarkusest midagi vastupidiselt minu nägemusele. Muidugi solvusin, sest olgu ma milline iganes – sihilikult valesid juhiseid ei annaks ma mitte vaenlaselegi!
Edasi läks aina hullemaks. Kord kutsus ülemus mu letti ja näitas minu allkirjastatud dokumente, mis polnud tegelikult üldse minu rida. Nimelt olla sõbranna, kelle kompetentsi see kuulus, talle ausalt tunnistanud, et ajanapppusest olla ta lasknud selle töö mul ära teha, ja mina olla tahtnud „ise ka vastutada”. See võttis õhku ahmima. Seletasin rahulikult, et ilmselt ei jää üle muud kui laseme eksperdil kindlaks teha, kas olen ikka mina sellele alla kirjutanud, silmas pidades, et mul on tänini tõepoolest nii primitiivne allkiri nagu kolmanda klassi lapsel, mida pole eriti raske järele teha.
Õnneks ei uskunud seda ka mu ülemus, sest sisuliselt poleks mina sellise soperdisega maha saanud (mis tähendanuks firmale viiekohalise numbriga kahjumit, blamaaž peale selle), ja nagu ilmnes – seda ta ka esitajale ütles. Sest „autor” kutsus mu kohvikusse ja paiskas välja kõik, mida ta must tegelikult arvab. Lühidalt: olen jube kahekeelne pugeja, kes tänuks selle eest, mis ta kõik minu heaks tegi, sihib ise algusest peale ikka seda „pea” positsiooni; et tema ei teinud enese meelest midagi vales­ti ja pani ilmselt kogemata (???) minu allkirja alla, sest oli eeskujuna kasutanud minu materjale endisest ajast. Kokkuvõttes pole tal nüüd enam kahtlust, et olen bossi pailapseks saanud. Ja kõigele krooniks: vaadaku ma ette – ta räägib mu mehele vastavatest kahtlustest: nimelt jäävat talle ammu mulje, et mul bossiga „susiseb hoopis midagi enamat kui lihtsalt tööteemad”!

No mis sa oskad kosta...
See kõik tundus mulle nii jabur, et ma isegi ei solvunud, vaid püüdsin talle ausalt selleski omamoodi nõu anda: ärgu rabelgu, püüdku paremini,mina aitan niisama ausalt kui seni, kui ta seda vaid usuks. Aga ei ta suutnud, ei püüdnudki, nii et edaspidi välgutas ta aina sõjakirvest. See hakkas silma isegi kolleegidele ja mis edaspidi juhtus, lõi mu mõttela segi nagu aatomipomm.
Nimelt rääkis mulle esialgu pearaamatupidaja, et ülemus näeb tema töö jätkajana mind, ja kui too nüüd peagi mulle vastava ettepaneku teeb, ärgu ma keeldugu. Firma, kolleegide ja tema hingerahu huvides, kes on nüüd läbinisti veendunud, et edasi läheb kõik veelgi paremini, kuna oleme ülemusega vääriline tiim. Ja ega mu sõbranna sellepärast tööta jää – saab enesele minu koha, st ka senisest suurema palga. Pole ju loll tüdruk, vaja vaid oma töösse suhtumist natuke korrigeerida ja mitte mõelda vaid haljast oksast, vaid esialgu rohkem sellest, kuidas selleni jõudmist väärida.
Siililegi selge, et olin enese tahtmata sattunud täielikku suluseisu. Ise ju teadsin, kes olen ja mida suudan, aga kõrvaltvaatajale (mitte ehk üksi sõbranna näol) võibki jääda mulje, et näe – aidati tööle, ja mina... lõin tänu asemel aitajale käe pihta. Seda kõike rääkisin ka ülemusele, kui ta paar nädalat hiljem selle jutuga tuli, et nüüdsest loodab ta mind näha pearaamatupidaja rollis. Ühest küljest sai ta mõistagi aru, aga palus mul saada ka temast – firma juhina hindab ta inimesi eelkõige nende oskuste ja lihtsalt inimliku sisu seisukohalt. Milles iga mõistlik inimene peaks ju objektiivselt aru saama, ja andis mulle kuu mõtlemis­aega.
Enne selle täitumist luges sõbranna mulle veel igal võimalusel ette mu „tõelised väärtused”, nii et vahepeal kaldusin juba selle otsuseni, et parem lahkun ise. Sest siis oli mu mees juba kah taas rivis ja milleks mulle mingid hingepiinad, nagu ikka olnuksingi natuke süüdi. Õnneks tuli sõbranna siis ühel päeval jutuga, et ilus tervis mulle! Tema lahkub rõõmuga „meie ussipesast” ja läheb mäkke, oma uue rikka peigmehega, kes on lilleärimees, kellega nad varsti abielluvad. Pealegi – kes olla „minu äpu” kõrval ilus nagu noor Belmondo võrreldes Quasimodoga! (Tänini pole mõistnud, kumba ta silmas pidas – mu meest või meie bossi!)
¤ ¤ ¤
See krahh sai küpseks läinud keva­del. Jumala õnn, et sõbranna abielluski ja on ilmselt tõesti õnnelik. Paar korda oleme tänaval kokku juhtunud, aga ta tuiskab must mööda nagu õhust. No mis parata... Mina istungi nüüd pearaamatupidaja toolis ja enam end pahasti ei tunne. Sest vähemalt ma ise tean, et ei teinud selleni jõudmiseks midagi vääritut, ja nüüdseks olen üsna veendunud, et ei arva minust seda ka keegi kolleegidest.
Polegi lõpetuseks öelda muud kui et ligimest on ikka ilus aidata, aga abi vastuvõtjal ei maksaks vast ka nii sinisilmne olla nagu mina. Kõik, mis hiilgab, ei pruugi olla kuld...

Karmeli jutu pani kirja
Imbi Käbi

Vaadatud 1388 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
kati

tubli tots

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi