Saatus: Aiaäärne pihlakas

07.11.2021 22:00
Eliise Mäesalu Illustreeriv foto
Kommentaarid
3
Foto:

Et kodu laenuandjate käest päästa, otsis Eva meeleheitlikult võimalusi teenimiseks. Seiklust, millesse ta sattus, poleks ta aga osanud uneski näha...

Oma korteri eest kommunaalkulud ja muud tsivilisatsiooni rõõmud ära maksnud, uuris Eva nukrusega oma rahakoti sisu. Töökoha kaotus oli tabanud teda ootamatult. Hakka või uluma! Aga pisarad ei aita laenu maksta. Aasta tagasi  sai hüpo­teegiga väike maja ostetud. Sellest ilma jääda polnud küll tahtmist.
Kuidas siis elada? Nädala pärast tuleb laenu tasuda, kuid vajalikust summast on olemas vaid pool! Äkki midagi maha müüa?

Kõik müügiks!
Eva laskis pilgul üle elutoa käia. Vana mööbel, kulunud vaip põrandal ja mõned maalid seintel. Kunagi oli maalikunst ta harrastuseks olnud... Äkki keegi ostaks ta pilte?
Sõbranna Nele toetas ta ideed.
„Mina küll ostaksin, aga olen ise hetkel kuival. Mulle on alati su tööd meeldinud. Neis on mingi soojus. Eriti meeldib mulle „Vanaema aed“. Ma arvan, et sa peaksid oma eskiisid välja otsima, värvid ja lõuendi ostma.“
„Oota. Peaks äkki püüdma midagi nende hulgast maha müüa, mis juba olemas. Ehk õnnestub.“
Eva viiski oma tööd iganädalasele näitusmüügile, kus kohalike kunstnike tööd olid välja pandud. Talle eraldati veidi seinapinda näitusesaalis ja Eva hakkas pilte üles riputama. Tema naaber oli välja pannud kümmekond mahlast natüürmorti, millel massiivsed raamid ja eredad värvid.
„Inimestele meeldivad puuviljad ja nõud,“ teatas mees Eva pilku märgates. „Sellised pildid on söögituppa ja kööki alati nõutud.“
Linnakodanike maitsete ­asjatundja ajas Eva pisut segadusse, kuid ta pakkis oma ­tagasihoidlikes raamides maalid siiski lahti.
Esimesed külastajad olid peagi kohal. Mõned neist peatusid ja uurisid maale lähedalt ja kaugelt, mõned möödusid neile pilkugi heitmata. Sinistes teksades ja ruudulises särgis noormees uuris kaua Eva töid ning heitis aeg-ajalt pilgu tema poole. Ta ärritas Evat, kuna oli näha, et osta ta midagi ei kavatse.
„Mis selle maali pealkiri on?“
Eva ei mõistnud koheselt, et ranges ülikonnas ja kepiga mehe küsimus oli just talle suunatud.
„Aiaäärne pihlakas.“
„Huvitav pealkiri. Kui palju te selle maali eest soovite?“
Eva nimetas südamevärinal tagasihoidliku summa, mis kattis kulutused värvidele ja lõuendile, kuid võis teda lähenevatest rasketest päevadest välja aidata.
„Ma võtan selle!“ teatas mees ja avas rahakoti.
Mees polnud jõudnud veel nägemisulatusest kaduda, kui Eva juurde tuli vanapaar – intelligentne prillidega vanahärra ja koketse kübaraga vanaproua. Seekord riskis Eva veidi maali hinda tõsta. Ja maal osteti ikkagi ära!

Hind pole oluline!
Kui Eva oli viimase, viienda maali küllaltki korraliku summa eest maha müünud, ütles ta ­natüürmortidega naaber julgust saades:
„Loodan, et nüüd, kus te lahkute, hakkab minu äri sama edukalt minema. Kuigi pean teile tunnistama, et üle kolme pildi pole mul veel kunagi õnnestunud maha müüa. Teie müüsite aga viis!“
Eva maksis laenu ära ja ostis allesjäänud raha eest lõuendit ja värve. Viis õhtut kulus viie uue, müüdud piltide eskiiside järgi tehtud piltide maalimisele. „Aiaäärne pihlakas“ õnnestus oma kahes variandis veelgi paremini ja ka „Vanaema aed“ mõjus endiselt liigutavalt.
Näitusmüügile jõudis ta eelmisest korrast varem, kuid võttis sisse sama, äärmise koha. Oma imestuseks märkas ta peagi eelmise nädala esimest ostjat – meest ranges ülikonnas ja kepiga. Seekord saatis teda sama range välimusega kaaslane. Nad tulid otsustavalt Eva suunas.
„Kas teil on „Aiaäärse pihlaka“ koopiat pakkuda?
„See pole koopia. Piltidel on rida erinevusi, kuid teema on sama – „Aiaäärne pihlakas.“
„Kas hind on sama?“
„Seekord on see kallim.“
„Hind pole oluline,“ katkestas tema saatja ostja. „Ma võtan selle, ükskõik kui palju see ka ei maksaks!“
Eva võttis imestunult talle ulatatud raha vastu ja saatis pilguga kahte härrat, kes ta pildi minema viisid. Ja juba astuski tema juurde noormees, kes „Aiaäärse pihlaka“ ostust oli unistanud.
„Tere! Ega ma hiljaks jäänud?“
Millegipärast oli Eval hea meel teda näha. Noormehel oli aval pilk, ilus naeratus, meeldiv hääl...
„Tere... Ei jäänud...“
Ta maksis, võttis pildi, kuid ei kiirustanud lahkuma.
„Millega kunstnikud muul ajal tegelevad, kui pole loominguprotsessi või oma tööde müümisega hõivatud?“
Eva oli juba unustanud, millal viimati kohtamas käis. Mis siis ikka, tasub proovida!
„Vaatavad üle pakutavaid vaba aja veetmise võimalusi ja valivad parimad välja.“

Kokkusattumus või ime?
Tunni aja pärast, kui Eval oli jäänud müümata veel üks maastikumaal, ilmus tema juurde taas kepiga härrasmees.
„Kas võiksite tellimuse peale maalida veel mõned pildid teemal „Aiaäärne pihlakas?“ tundis ta huvi.
„Jah, loomulikult!“
„Kui palju teil kolme maali jaoks aega kuluks?“
„Viis-kuus päeva.“
„Suurepärane! Siin on teile ettemaks.“
Eva ei suutnud oma imestust varjata, kuid mees ei kavatsenudki mingeid selgitusi anda, ulatas vaid oma visiitkaardi:
„Ootan teie helistamist, kui olete töö lõpetanud.“
Eval oli tahtmine koheselt tööle hakata, kuid oli jäänud veel üks müümata pilt. Ei möödunud viit minutitki, kui ta juurde astus seesama, talle tuttav vanapaar.
„Daniel, siin see neiu ongi!“
Eva süda jäi seisma, ta ehmus. Vanaproua pöördus ta poole aga väga sõbralikult ja ütles:
„Kullake, teie pilt tõi meile õnne! Me võitsime loteriiga suure rahasumma!“
„See võib olla kokkusattumus,“ püüdis Eva vastu vaielda.

Õhus aimub midagi tumedat
Eva polnud Nelet kogu nädala näinud. Töö ja lobisemine on tema jaoks kokkusobimatud. Nüüd oli tellimus täidetud, ta võis lubada endale väikese puhkuse ja sõbranna kohvikusse kutsuda.
Alguses rääkis Eva talle vaimustunult kohtumisest Tarviga ja seejärel ka õnnestunud piltide müügist.
„Paistab, et sul hakkab kõik laabuma, need pildid tõmbavad lausa ise raha ligi,“  ütles Nele.
„Ainult üks asi teeb mind murelikuks... Minu meelest on see haltuura! Varem ma ei maalinud isegi kahte pilti ühe eskiisi järgi. Nüüd teen seda nagu küpsetaks pirukaid.“
„Sa teenid ju raha! Maksad oma kodu eest!“
Järgmisel päeval kohtas Eva sedasama intelligentset prillidega vanahärrat. Seekord koketse kübaraga vanadaamita. Ta noogutas Evale tervituseks, naeratas, kuid kuidagi nukralt.
„Kuidas elate? Olete kuidagi nukker.“
„Mu naine, Liisakene, sattus haiglasse...“
„Kahju kuulda.“
„Süda. Lapselaps tegi talle suurt muret: tema äri läks pankrotti, ärikaaslane osutus petiseks – kadus koos kõigi rahadega. Andsime lapselapsele kõik raha, mis me loteriiga võitsime. Sellest jätkus  vaevalt võlgade katteks.“

Seda raha pole enam...
Soovinud abikaasale kiiret paranemist, kiirustas Eva kurva uudisega sõbranna juurde. Äkki see on kättemaks „õnne“ eest, mida ta pildid tõid?
„Kokkusattumus,“ ütles Nele, kes suure huviga telerist krimiuudiseid jälgis.
„Eile murdsid kaks tundmatut linnaäärsesse majja ja viisid kaasa perekonna raha, väärisesemed ja mõned vajalikud asjad, mis olid päranduseks saadud raha eest muretsetud,“ teadustas diktor. „Pererahvas ise viga ei saanud, nad pandi vannituppa luku taha...“
Kaamera näitas õnnetut perekonda ja liikus sündmus­paigal ringi.
„Aiaäärne pihlakas!“ karjatasid sõbrannad ühel häälel.
Eva maalid ostnud firma kontor oli suletud. Ta rebis tulutult välisust ja püüdis akendest sisse vaadata. Äkki ilmus nagu maa alt välja talle juba tuttav turvamees. Ta teatas, et investorid olid firma pankrotti viinud.
Eva tormas teadmatus suunas minema ja haaras taskust telefoni. Annaks jumal, et ta vastaks!
„Tere, Eva!“
„Tarvi, kas sinuga on kõik korras?“
„Jah. Aga mis juhtus?“
„Sa ju sõitsid kirjanduspreemia järele, mis sulle täiesti ­ootamatult kaela langes...“
„Jah. Täna tulen tagasi. Kas õhtul näeme?“
„Kas said suure preemia?“
„Päris korralik summa oli, kuid seda raha pole enam. Andsin õele. Ta on lahutatud ja kahe lapse ema. Ühesõnaga – tal on pidevalt peenike peos... Kas sul on raha vaja? Ma mõtlen midagi välja.“
„Ei! Tarvi! Jumal tänatud! ­Arvan, et on hea, et sa selle raha õele andsid. Õigesti tegid! Saame õhtul kokku!“

Õnn või õnnetus?
Kolme kuu pärast toimus linna kultuurimajas Eva personaalnäituse avamine. Tal oli kogu õhtu raske oma erutust varjata. Õnneks oli ta kõrval truu sõber Tarvi.
Tema organiseeriski näituse, kutsus sinna aukülalised, kaasa arvatud linnapea, ning juhtis kogu õhtut. Eval oli meeldiv kuulda oma tööde kohta nii palju positiivseid hinnanguid. Ta oli ka seda väärt.
Äkki jäi ta süda seisma – ta märkas saalis ranges kostüümis ja kepiga meest – pankrotti läinud firma juhti. Siinsamas jalutas ka maale uurides intelligentne prillidega härrasmees, kelle käsivarrele ta abikaasa toetus.
Esimese asjana läks Eva vanapaari juurde.
„Kuidas teie tervis on, proua?“
„Suurepärane, kullake!“
„Ja teie lapselaps? Kuidas temal läheb?“
„Oleme nii õnnelikud, et ta suutis õigel ajal oma kompanjonist vabaneda. Nüüd tegutseb ta üksi ja küllaltki edukalt.“
„Kas te tellimuse peale ka maalite?“ tundis vanahärra huvi.
„Teie jaoks alati. Siin on mu visiitkaart.“
Vanapaar jätkas maalidega tutvumist ja Eva hingas kergendatult. Ta otsustas näitusekülastajate hulgas saalis ringi liikuda. Peatunud pankrotti läinud firma juhi ja ta saatja läheduses, kuulis ta pealt järgmist jutukatkendit:
„Kui poleks pankrotti olnud, oleksime pidanud veel kaua selle igava äriga tegelema! Just see läbipõrumine sundis mind uusi võimalusi otsima.“
„Ja pole ka ime, et need ­leiti!“
Eva märkas ühe oma maali juures röövi ohvriks langenud perekonda, kes õndsalt naeratades tema lopsakalt õitsevat sirelit imetlesid. Teda märgates, ütles perepea:
„Samasugune sirelipõõsas kasvas mu vanaema tagaaias... Oodake, teie olete ju autor! Müüge see pilt mulle!“
„Ma kingin selle teile. Öelge, kas olete oma varastatud asjad kätte saanud, mis te päranduse eest ostsite?“
„Ei ole... Kust te teadsite?“
„Nägin telerist krimikroonikas.“
„Ja parem ongi, et neid pole leitud. Uue kodukino pärast tuli meil tüli majja: mina tahan vaadata jalgpalli, naine aga seriaale. Ja kes tahaks köögis telekat vaadata?! Poeg ei saanud enam uue arvuti juurest ei ööl ega päeval sammugi eemale. Ja ka ülejäänust pole lugu. See-eest on nüüd perekonnas rahu: naine on köögis, mina diivanil, poiss jalgpallitrennis.“

Eva loo pani kirja
Eliise Mäesalu



Vaadatud 808 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Melantiine Mäda

Loost selgub , et pealinna linnapea oli 10 aastat tagasi Banaana Olgat põrutand.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi