Saatus: American dream, mis täitus

01.09.2019 21:00
Elizabeth Kroon Illustreeriv pilt
Kommentaarid
6
Foto:

Eestis on palju depressiivseid väikelinnu, kus unistuste täitumine ja täitmine on pea võimatu. Tahte olemasolul on see aga võimalik.

„Olen end viimaste aastate jooksul pidanud tuhandeid kui mitte kümneid tuhandeid kordi tutvustama. See on muutunud kohati justkui sisutühjaks lindistuseks, kuid tutvustuse sisu on siiski aja jooksul muutunud ja kõlab praeguseks hetkeks: Minu nimi on Mariann ja töötan vabakutselise näitlejana ning oman ka näitlejaid vahendavat agentuuri Los Angeleses,“ jutustab särasilmil energiast pakatav neiu, kes on tulnud Eestisse külla oma vanematele ja tõelistele sõpradele. „Kõik sai alguse enam kui kümme aastat tagasi, kui otsustasin hakata gümnaasiumi ajal suvevaheaegadel raha teenima. See mõte meeldis loomulikult kõigile mu lähedastele, kuid keegi ei tahtnud mõista, et ühes Põlvamaa väikses ja eraldatud linnakeses ei ole selleks kõige paremad väljavaated. Niisiis…“

Kusagilt tuleb alustada
„Otsustasin muretseda endale tööviisa ja kui 18. eluaasta oli kukkunud, võtsin jalad selga, pühkisin ajutiselt Eesti tolmu jalgelt ja lendasin kokku kraabitud raha eest ühe otsa piletiga Ameerikasse raamatuid müüma. Mõeldud-tehtud. Küll teadsin ma selleks hetkeks oma tulevasest tööst vaid positiivset ning töömaht, mis kõlas kohati küll absurdselt, mind ei heidutanud. Teadsin, et mul on tööandja poolt tagatud ühiselamutüüpi hoones magamiskoht ja päevaraha toidu ja muude kulude katteks. Leping tundus ka igati mõistlik. Ma ei lootnud sealt teenida korteri ostuks vajalikku summat ega saada püstirikkaks, vaid eelkõige saada taskuraha kooliaastaks ning palju uusi kogemusi, tutvusi ja iseenesest mõistetavalt ka inglise keele oskust täiuslikuks lihvida,“ jutustab Mariann kerge inglise aktsendiga edasi. „Olles kohale jõudnud, mõistsin ma paari nädalaga, et see töö ei saa kerge olema – selleks et palju teenida, peab väga palju müüma, olema 3000 inimese seast esikümnes – see õnnestub vaid väga kogenud ameeriklastel. Enamik teenib esimesel aastal vaid piisavalt selleks, et maksta kinni kõik reisikulud ja saada veidi taskuraha, et osta USAst kingitusi. Teisel ja kolmandal aastal on võimalus rohkem teenida, sest siis ollakse juba osavamad müüjad.“

Ootamatu pakkumine
„Kuna esimesed suved läksid raamatuid müües üle kivide ja kändude, see tähendab, et arvestama pidi ka reaalsete ohtudega nagu röövimine, vägistamine ja petta saamine, siis otsustasin, et lähen Eestis ülikooli. Tegelikult olen ma tahtnud alati näitlejaks saada, kuid Eestis on see paras orjatöö. Saingi ülikooli sisse ja hakkasin rekreatsiooni õppima, kuid siiski lõpetasin omadega taas Ameerikas. Taas raamatuid müües. Küll aga olin selleks ajaks juba „kogenud“ müüja ja teenisin piisavalt raha, et ka kõrvale panna ja vabamalt elada. Ja ühel hetkel kohtusin raamatuid müües perekonnaga, mille pereisa soovis meist, Ameerikas rahateenivatest tudengitest amatöörfilmi teha. Minu jaoks oli see supervõimalus ja kuigi töö kõrvalt oli keeruline filmi tegemiseks aega leida, siis suutsin kõrvaltegelase rolli siiski ära salvestada – eks elu lihtsustas seegi, et film rääkis Baltimaade ja Euroopa noortest, kes tulevad Ameerikasse õnne otsima ja seda just lihttöid tehes, muuhulgas raamatumüügiga. Filmi saab ka Eestis vaadata, kuid ega ma tagantjärele enda rolli üle rõõmust ei pakata – olin noore ja naiivse ehk isegi hüperaktiivse blondiini rollis,“ muigab Mariann. „Aga...“



Raha paneb rattad käima
„Kui ma Ameerikas olin, otsustasin taotleda elamisluba. Minu eelisteks olid korduvad tööload ja inglise keele oskus. Sain ka kiiresti sõidueksamid tehtud ja siis võisin end lõdvaks lasta. Otsustasime minna teenitud raha kulutama ja kuhu siis veel, kui mitte Los Angelesse. Sattusime peatänaval neidude otsa, kes jagasid tasuta sissepääsu flaiereid ühte kuumimasse ööklubisse selles kvartalis. Kui tasuta saab, siis tuleb muidugi vastu võtta. Ja me läksimegi ning ei suutnud uskuda, mis meid ees ootas… Tegemist oli peoga, kus olid kohal ka Hollywoodi kuulsused, loomulikult mitte tipud, kuid mitmed muusikamanagerid ja ka filmirežissöörid. Minu jaoks oli see kullaauk. Panin parima mängu ja asusin end tutvustama – kõigile, järjest ja lisasin enda elulukku igaks juhuks ka põnevaid detaile ja tööotsi, mida tegelikkuses küll ei eksisteerinud, kuid mida ka kontrollida ei õnnestunud. Pealegi ei ole Ameerikas selline elulookirjelduse vorm levinud nagu meil. Mind kutsutigi castingule ja sain oma esimese päris-näitleja-tööotsa. Mis aga veelgi olulisem, sain mitmeid tutvusi, kellest võis mulle hiljem kasu olla ja ka info näitlejakursuste kohta,“ rõkkab Mariann.

Stereotüüpne suhe
„Millegipärast on Eestis mustanahalised siiamaani tabu või midagi eriskummalist. Ameerikas on see täiesti tavaline, et inimesed on eri rahvustest. Tihti ei suuda sa isegi tuvastada, kes on kes ja see polegi tähtis – loeb see, mida ja kuidas sa igapäevaselt teed. Castingul kohtusin ma muusikamanageriga, kes oli mustanahaline. Selgus, et näitlejaid oli vaja just muusikavideosse ja seega oli täiesti iseenesestmõistetav, et ka Josh oli kohal. Klappisime koheselt. Vanus on meil sarnane, ta on paar aastat vanem ja ka tema oli end alles üles töötamas. Saime järgmisel päeval kohvikus kokku, esialgu arutlesime küll tööotsa üle, kuid üsna pea sai selgeks, et meil on tekkinud vastastikune sümpaatia. Ja nii me siis seal istusime – blond, helesiniste silmadega, väga heleda nahaga kõhn ja kilkav Eesti neiu ning mustanahaline Josh, kelle puhul sai eristada vaid valgeid hambaid, pikka ja atleetlikku kasvu ja väljapeetud käitumist.“

Halvakspanu ja imestus
„Keeruliseks läksid asjad sel hetkel, kui oli aeg enda noormeest perele tutvustada. Suhtlesin enda emaga Skype´i teel ja isaga nii telefonitsi kui ka videokõnesid tehes. Kuna ema on mul keskmisest eestlasest tolerantsem, siis julgesime koheselt videokõne teha ja mingeid probleeme ei tekkinud. Ema suhtus Joshi nagu igasse teise eesti poissi. Aga isaga oli asi keerulisem – isa ei rääkinud soravalt inglise keelt ning otsustasin esialgu Joshi mitte vestlusesse kaasata, küll aga rääkisin enda tunnetest ja et käin kohtamas. Siinkohal pean täpsustama, et mu vanemad ei ela minu teismeliseeast saadik enam koos,“ selgitab Mariann ettevaatlikult. „Kuid kui Joshi graafik oli vabam, otsustasin koos Eestisse lennata. Võite vaid ette kujutada, kuidas isa oli esimesed 5 sekundit tardunud ja terve meie siinviibimise ajal vahiti Joshi meie väikses külakolkas justkui tulnukat. Tema jaoks oli see esimene kord, kui koges rassismi. Aga ta võlus mõne päevaga kogu mu perekonna ja see oli tähtsaim. Kokku sai lepitud, et külastame Eestit edaspidi vähemalt igal suvel ühe korra ning muul ajal püüavad minu pereliikmed meil Los Angeleses külas käia.“

Unistuse täitumine
„Tagasi Ameerikasse jõudes, otsustasin ma kätt proovida enda agentuuri loomises. See võimaldas mul vahel mõne tööotsa endale napsata ning teadagi tuleb agentuurile alati rohkem ja mitmekülgsemaid pakkumisi, kui üksiküritajale. Sain agentuuri tööle, leidsin kaastöötajaid ja siiani on kõik kenasti sujunud. Ka näitlejakursuste jaoks jäi piisavalt aega. Lisaks sellele olen üliõnnelik, sest Josh tegi mulle abieluettepaneku ja tema on tõesti see mees, keda ma juba väikse tüdrukuna endale ette kujutasin. Jah, ma ei kujutanud loomulikult ette, et mu mees on mustanahaline, kuid tal on super iseloom, ta hoiab mind ja mis kõige olulisem austab ning toetab mind ja mu ettevõtmisi. Ta on pärit keskmisest jõukamast perekonnast ning meil on oma elamine – mitte mingi 2-3toaline korter, vaid oma maja koos külalistetoa, söögitoa, basseini ja muu luksuselamu juurde kuuluvaga. See on Ameerikas standard – kui sa vähegi tööd teed ja edukas oled. Küll aga ei ole me veel suutnud otsustada, kus me pulmad peame. Suure tõenäosusega Los Angeleses, sest nii saan ma n-ö green card´i ehk mul on kunagi võimalik ka Ameerika kodakondsust taotleda. Aga põhiline on see, et ma olen saavutamas kõike, mida ma endale eales soovinud olen – mul on karjäär, ma elan elu ilma piiranguteta, mul on kaaslane, keda võib nimetada hingesugulaseks ja ma elan maal, kus sinu american dream võib tõesti teostuda – nii nagu minul,“ räägib Mariann.

Marianni loo pani kirja
Elizabeth Kroon

Vaadatud 993 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...

Delfi tase

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi