Saatus: Ärapõlatud naise vinge kättemaks

19.02.2017 19:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
3
Foto:

Minu elukene algas 57 aastat tagasi. Nagu ikka ja kõigil: kes meist siiailma tulles teab, kui käänuliselt või sirgelt tee kulgeb ja milleni välja viib... Kuivõrd ükskord tagasi vaadates olnu üle rõõmustad, kurvastad, ohkad, ­kahetsed ja imestad...

Üles kasvasin Lõuna-Eestis, maal, ema ja tema vanematega, toonase aja kohta üsnagi jõukas külas. Ema ja vanaisa töötasid, meil oli väike majapidamine, loomad, head naabrid. Kool alevis pooleteise kilomeetri kaugusel, kus käis kogu küla sõbralik lastepere. Minu lähimad selles naabrilapsed – kaks minust aasta ja paar vanemat venda ja nende minuvanune õde. Meie kodusid lahutas vaid väike metsatukk järvesilmaga – muinasjutuliselt põnev mängumaa, kus veetsime kõik oma vabad tunnid suvel ja talvel, iga ilmaga.
Üksteise kodudes käisime harva külas. Ega ma põnnina ju külavärgist perede suhtlemise mõttes teab mis aru saanud. Naabriperemeest kutsuti paruniks sellepärast, et neil oli kahtlemata küla kõige uhkem ja suurem majapidamine. Neist peeti lugu, aga ju aupaklikkusest (ja kadedusestki) hoiduti justkui eemale. Meil, lastel, polnud midagi jagada, aga lävimisse tekkis muutusi sedamööda, mida vanemaks saime.

Elu näitas igale tee kätte
Algklassides meie vahel otse tülisid ei tekkinud, kui välja arvata nägelemised naabripoistega, kui nood õe (ütleme, et Mai) kiusamisega liiale läksid ja mina teda kaitsesin. Olime nii kaheteistkümnesed, kui ta mulle kurtis, et mina olen talle õigem vend kui tema omad, mis mul muidugi rinna kummi ajas. Vast sellepärast muutusid meie suhted ka Mai vendadega. Põhikooli viimastes  hakkasid nood aina rohkem minugi peal „hambaid proovima”, laamendades, et minusugune könn pole mingi sõber. Ju oli neil omast kohast õigus. Nemad olid koolis „tehtud mehed”, kel õppimisega aina probleeme, mina selline eeskujulik, ka spordis... No nende silmis pugeja, mis muud. Õnneks läksid nemad pärast põhikooli pealinna õppima, elasid oma sugulaste juures, käisid harva maal. Mind nad kunagi ei otsinud, ja õigupoolest pärast seda mina nendega enam kokku ei puutunudki.
See-eest olime Maiga seda suuremad sõbrad. Käisime kõikjal koos, jagasime teineteisega kõiki oma mõtteid, suurimaid saladusi. Ja olime pisarateni õnnetud, kui tema pärast põhikooli  samuti Tallinnasse saadeti, mina läksin Räpina aianduskooli. Tõotasime aina kirjutada, ja enne hüvastijättu kinkis ta mulle paksu kõvakaanelise märkmiku, kuhu palus kirja panna kõik oma tegemised ja mõtted. Et ta neid lugeda saaks, kui jälle kohtume. Alles pärast leidsin selle vahelt kuivatatud sinise kelluka, leheküljel kirjas, et ta ei unusta mind mitte iialgi. See liigutas hingepõhjani...

Pea  meeles – seda ma tasumata ei jäta!
Muidugi kirjutasime, aga pean tunnistama, et minu poolt jäi see üha enam soiku. Olin oma uue koolieluga väga rahul, leidsin ääretult toredaid sõpru, tekkis uusi huvisid. Mai tegi mulle etteheiteid, nimetas reeturiks, küsis, kas ma teda siis enam ei armasta... See viimane oli natuke ehmatav, sest armastasin ju küll, ja ikka endist viisi – nimelt nagu õde. Sest just siis hakkasin esmakordselt hoopis teistmoodi armuma ühte oma kursusekaaslasse. Kokku sain Maiga alles jõuluvaheajal, ja need jutuajamised lõid mu päris pahviks.
Imetlesin teda, kui ilusaks ta oli muutunud, kuidagi täiskasvanuks ja... võõraks. Üllatas, kui enesestmõistetavalt ta mind nagu käsutas. Teatas pärast aastavahetust, et nüüd jääb ta kaheks päevaks üksi koju, sest vanemad sõidavad linna vendadele külla ja meie pühitseme nüüd omavahel tagantjärgi mõlema äsja möödunud 17ndat sünnipäeva.
Kui lepitud ajal tema häärberisse jõudsin, võttis päris kõhedaks, sest õhtukleidis Mai tervitas mind nagu seltskonnadaam. Ainult et nii aktiivse  suudlusega, et teda ehmatusest päris tõrjusin. Edasi läks aga kõik päris käest ära. Rääkis ainult tema, ja ainult sellest, et nüüd on meil vaid alla aasta oodata, et sedamaid abielluda – teadsime (?) ju alati, et oleme teineteisele määratud, ja „mina ei kavatse sind kellelegi anda”. Kui asi läks tema ettepanekuni „ajada asju” magamistoas, sain enesekindluse tagasi. Rääkisin talle nii ilusti kui oskasin, et oleme küll suured, aga siiski  ju nagu vend ja õde; jään alati ta sõbraks, aga olen armunud ühte teise tüdrukusse.
Kahju hakkas mul tast alles pärast. Sest enne kui minema sain, tuli veel tagasi tõrjuda mitu otserünnakut, kuulda palju inetut ja alandavat enese ja mu vanemate kohta. Sisendava tõotuseni: „Pea eluaeg meeles – ükskord sa selle eest veel maksad!”

Aastad läksid...
22aastaselt abiellusingi kursuseõega. Naabriperega polnud sestsaati iial kokku puutunud. Seda kuulsin „küla pealt”, et poisid ja Maigi on juba abielus. Kuna pulmapeo pidasime meil maal, saatsin viisakusest kutse ka naabriperele. Tuli ainult Mai – ilus ja uhke linnaproua, väga viisakas ja sõbralik, üksi, vabandades, et pere esindajana, kuna kõigil olla linnas oma asjaajamised. „Pillas” tervitustoostide ajal šampanjapokaali sisu mu värske naise pruutkleidile, vabandades mis kole... Kui õhtu edenedes siia-sinna rootsi laud kaeti, läks maja korraga pimedaks (oli augusti lõpp). Mai oli lahkunud hüvasti jätmata. Alles järgmisel hommikul sai tuvastatud, kus juhtmed olid läbi lõigatud...
Kuna siis oli mul alles veel ainult ema, jäime naisega maja pidama. Sellest sain kuulda veel mitu aega, mida kõike oli Mai mu naise kohta pulmakülalistele rääkinud. Ei kohtunud temaga, ei suhelnud. Nende majas hakkas mesilasi kasvatama üks tema vendadest, kellega suhtlesime tervituste vahetamise tasemel – õnneks polnud ei varjatud ega avalikku vaenu.
Saime naisega kaks tütart, kes samuti varakult abiellusid ja end pealinnas sisse seadsid. Naabriperemees müüs kuulu järgi oma majapidamise maha, aga uuest omanikust ei räägitud ja see polnud ka kohale ilmunud. Kõneldi, et sinna asutatavat nüüdsest turismitalu. Mind see kõik vähe huvitas, pealegi järgnes siis ema pikk põdemine ja lõplik minek. Lapsed nõustusid minuga, et saame oma toredate väimeeste toel majapidamisega suurepäraselt hakkama, et nendegi lastelastelgi oleks mõnus maakodu.
Just kuskil sel ajal käis maal Mai, tuli mulle külla nagu muistegi, särav ja sõbralik. Teatama, et saame taas naabriteks, kuna tulevad mehega varsti tagasi uut elu alustama – pole nad midagi maha müünud peale mesilaste. Õhtul pärast tema ärasõitu põles maani maha meie saun. Uurijate kinnitusel tänu lühisele. (Jätsin enese arvata, kuidas see tekkis, sest olgu muuga kuis on, aga elektrivärgiga olen ma küll sina peal.)

Justnagu polnuks sellest veel küll...
Aasta hiljem jäi mu naine ette traktorile (mille roolis oli purjus juht) ja arstid ei suutnud teda päästa. Ilma pere toetuseta poleks ma seda üle elanud ja kõik, mis ümberringi toimus, ei huvitanud mind põrmugi. Käisin harva kodust kaugemal, Maid kohtasin harva poes või teel sinna, vahetades vaid „tere”. Nende majapidamisest ei teadnud ma siis midagi. „Külaraadio” kaudu oli kuulda, et pole õiget peremeest, talu üsna raamas.
Nii umbes pooleteise aasta pärast tuli Mai äkki ise mulle külla – „äriettepanekuga”. Mis seisnes selles, et nemad mehega peavad suvekuudeks jääma linna, seoses laste elukorraldusega, ja kas mina võiksin nende majapidamisel silma peal hoida, ühtteist „oma kuldsete kätega” kohendada jne. Loomulikult vastava tasu eest. Vaatasime tema valdused siis üle ja leppisime kokku, mida teen lustist, mida tasu eest, mille kohta muidugi lepingu sõlmime. Mai meelest oli viimane „tobe jutt”, põhjendusega, et peaksin teda uskuma ju sõnast! Omavahel öeldes – ei uskunud, lootnud ega tahtnudki mingit tasu. Mõtlesin lihtsalt talle tõestada, et pean lapsepõlves antud tõotust: jään sõbraks alati.
Selle kahe suvekuu jooksul suhtlesime vaid telefonitsi, tasemel, kas kõik on korras. Oli küll, ja rohkemgi veel. Müttasin seal heameelega, tegin korda kõik, mis mu meelest korrastamist vajas, panin raamas aiagi vohavalt vilja kandma. Olles enese üle ette uhke ja põnevil, kui Mai teatas, millal nad saabuvad. Katsin isegi piduliku laua, mille peale linnaproua käsi kokku lõi ja imestades kaaslasele (parajalt kõva sosinaga) märkis: seda see opakas ise küll ei teinud... Tutvustas siis mind: „See ongi see hädapäkatsist naabrimees, kes mul koolipõlves alandlikult kannul käis ja ajab siiamaani hulluks oma sundteenetega.” Lõpuks teatas uhke žestiga, et võin minna, mis ma siin veel passin... (Ilmselt nägingi mõne hetke välja nagu tõeline ohmu, enne kui uksest välja kobisin!) Järgmisel hommikul oli mu telefonis sõnum: „Mäletad – ma lubasin, et maksan kätte? Tunnista, et pidasin sõna!” Mõttes tunnistasingi, et pidas küll, vaevalt mõistes, et pidasin ju minagi...
¤ ¤ ¤
Juba nädal hiljem kolisid majja tõesti uued omanikud, kellega on mõnus lävida – tore ja töökas noor paar kahe lapsega, kes on nüüd meie lastelaste sõbrad.  
Vahel õngega meie järvekaldal istudes vangutan pead, meenutades kõike põnevat, mida lastena siin sai tehtud, ja mis sest kõigest lõpuks välja tuli... Nõme ja isegi humoorikas, aga tõsi mis tõsi, mida väidetakse: pole ettearvamatumat vaenlast kui ärapõlatud naine...

Juhani jutu pani kirja
Imbi Käbi

Vaadatud 3007 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
pastakas

äkki oli vemb?

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi