Saatus: Armastus tuli aastate tagant

Vahel leiab inimene midagi imelist, kuid ei oska seda hoida. Vahel teeb aga elu selliseid pöördeid, et võimalus kordub. Just nii juhtus Sveaga...

Väike Siret sättis end diivanile mugavalt istuma ja oli valmis ema kuulama asuma. Tüdrukuke oli maru asjalik ja arukas oma vanuse kohta. Multifilmide vaatamisele eelistas ta kuulata ema lugusid elust enesest. Vähe sellest – ta oskas neid ka analüüsida ja omapoolset hinnangut anda. Ema osaks jäi vaid imestada ja pead vanguta.
Ühel päeval palus Siret emal jutustada, kuidas nad tema isaga tuttavaks said. „Aga tõeliselt, kõigi üksikasjadega, mitte nagu lapsele...“ - täpsustas tütar.

Kaugete unistuste kaja
Svea kasvas üles peaaegu spartalikes tingimustes. Ema ja isa teenisid hästi, neil oli korralik korter ja auto, kuid vanemad ei väljendanud mitte kunagi oma tundeid ei tema suhtes ega ka üksteisele. Söögilauas vaikiti, ei mingeid ühiseid jalutuskäike, teatri- ja kinokülastusi või lihtsalt koosveedetud ajast rõõmu tundmist
Ta õppis ainult viitele, eriti meeldisid humanitaarained. Seepärast otsustas ta pärast kooli lõpetamist minna ajakirjandust õppima. Tema kursusel oli palju tarku tüdrukuid. Eriti sõbrunes ta heledapäise Lauraga, kes ainsana nende hulgast kandis meeletult lühikesi miniseelikuid, värvis huuli erkpunaseks ja teda tõmbas endast poole vanemate meeste poole. Sveaga hakkasid nad kohe klappima ja esimese kursuse lõpuks said tüdrukutest lahutamatud sõbrannad.
Elu oli nagu lill. Õppida Sveale meeldis, raha kinoskäikude ja jäätise jaoks andsid vanemad, läbisaamine uute sõpradega oli suurepärane ning ka neiu ise puhkes õide.
Svea suured rohelised silmad, tihedad ruuged juuksed ja pikad jalad ajasid poisid peast segi. Ka ta ise pani seda tähele. Neiu oli juba õppinud oma silmapaistvat välimust nautima (Laura kool!), aga ta ei kiirustanud oma südant avama.

Suveks mere äärde
Pärast suvise eksamisessiooni lõppemist kavatses Laura oma tädi juurde mere äärde sõita ja hakkas sõbrannat kaasa meelitama.
Tädi Kati eraldas oma suure rohelusse uppuva mõnusa maja teisel korrusel tüdrukutele omaette toa. Ta müüs turul puuvilju ja õhtuti pakkus rannaäärsel promenaadil jalutavatele paarikestele lillekimpusid. Seetõttu viibis tädi kodus vaid hilistel õhtutundidel. Ta abikaasa istus päevade kaupa õues kirsipuude all ja meisterdas pajuokstest vitspunutisi, mida ta hea ärivaistuga naine samuti turul müüki pani. Lapsi neil polnud ja seepärast oli tädil alati hea meel vennatütart näha ning ta suhtus temasse nagu lihasesse lapsesse.

Kaunid salaagandid
Tõusti kell 7. Joodi kiiruga kohvi, söödi tädi küpsetatud pirukaid – ja jooksuga randa. Tüdrukud vedelesid kuumal rannaliival hilise pärastlõunani, siis joosti koju, einestati kiiruga ja mindi linna peale jalutama. Svea nägi vapustav välja – loomulik päikesekuldne värske jume ja kergelt pleekinud sätendavad juuksed. Laurast oli suutnud teda ka miniseelikuid kandma sundida. Sõbranna pidas selliste jalgade peitmist andestamatuks kuriteoks. Õnneks kandsid nad üht ja sama numbrit ja said seepärast omavahel vahetades pidevalt garderoobi täiendada. Ühesõnaga, elu nagu VAA-RI-KAS, nagu Laura oma austajale nende puhkust neli päeva pärast saabumist kirjeldas.
Sel õhtul oli sõbrannade meeleolu kuidagi eriline – meigiti end kaua ja põhjalikult, valiti hoolikalt riideid. Lõpuks olid nad valmis jalutuskäigule minema. Kõnniti vaikides. Mõlema peas keerlesid tuhanded mõtted. Nende vaikust katkestas rumal küsimus: „Äkki saaksime teiega tuttavaks, neiud?“ Laura silmitses tuhmi pilguga neile järgnevaid noormehi ega lausunud sõnakestki. Svea sattus segadusse.
„No kuidas siis jääb?“ kordas üks noormees küsimust.
„Noh...  Minu nimi on Svea,“ vastas lõpuks Svea ja jäi seisma.
Laura vaikis endiselt.
„Ja teid, kaunis neiu?“
Laura keeldus taaskord kangekaelselt suhtlemast. Svea sattus veelgi rohkem segadusse. Kas ta oli midagi valesti teinud? Oleks pidanud samuti vaikima? Aga midagi hirmsat ju ei juhtunud!
„Kas teie sõbranna on salamissioonil ja peab suu kinni hoidma? Siis lubage ma tutvustan ennast ja oma sõpra vaid teile. Mina olen Paul ja see on mu parim sõber Rivo,“ pöördus üks noormeestest Svea poole.
Paul naeratas nii soojalt ja sädelevalt, et see pani Svea südame tavalisest kiiremini põksuma. Siinkohal ei pidanud isegi Laura enam vastu ja puhkes südamest naerma. Mille üle? Aga on siis noor olles vaja põhjust lõkerdamiseks? Elu, armastus ja õnn – kõik on alles ees ootamas...
„Oo, selgub, et ka kaunid salaagendid oskavad lõbusad olla,“ märkis Rivo naeratades. „Saame siis tuttavaks.“
Lõpuks ometi jättis Laura vallutamatu kindluse mängimise ja nende seltskond suundus kohvikusse.

Imelised päevad
Sellest kujunes väga tore õhtu. Sai palju nalja ja naeru, tantsisime jalad villi. Selgus, et Paulist ja Rivost saavad sõjaväelased – nad olid just kõrgema sõjakooli lõpetanud. See oli nende viimane ühine suvepuhkus. Lahku minnes leppisime kokku, et kohtume järgmisel päeval rannas. Kaks meie seltskonnast ootasid järgmist päeva suure kannatamatusega...
Puhkuse ülejäänud kümme päeva möödusid linnulennul. Paul ja Svea veetsid need koos. Nad ei märganud enda ümber kedagi, hoidsid pidevalt käest kinni ja suudlesid ohjeldamatult.
Tüdrukute ärasõidupäev juhtus olema ilus ja päikesepaisteline pühapäev. Poisid tulid neid saatma. Bussijaamas vaikiti. Nad mõistsid, et midagi väga toredat on läbi saanud ja vaevalt, et see enam kordub. Laura suutis end esimesena koguda ja üritas sõbrannat maa peale tuua:
„Aeg on minna, buss hakkab kohe liikuma,“ sõnas ta ja sikutas pisarsilmset Svead varrukast.
Paul haaras Svea embusesse ja sositas: „Ma otsin su kindlasti üles. Luban seda.“
Svea noogutas ja hüppas kiiruga bussi...

Uued mõtted
Algas uus õppeaasta. Svea istus loengutes sünge näoga, miski ei rõõmustanud teda. Ta igatses kohutavalt Pauli järele, süda valutas ja hing oli haige.
Oktoobris teatas Laura, et ootab last ja kavatseb mehele minna. Selline uudis võttis Sveal jalad nõrgaks. Oli ju sõbranna kallim 55! Mees võinuks talle isa eest olla, aga tundus, et Laura sellest ei hoolinud – ta oli õnnelik.
Aastavahetuse aegu sai Svea rõõmusõnumi – Paul tuleb lõpuks talle külla. Ta lausa lendas talle vastu! Noormees soovis hotellis peatuda, kuid Svea solvus selle peale ja Paul andis lõpuks alla. Koos veedeti terve nädal. Jalutati linnas, käidi kinos ja Laural külas.
Sõbranna kõhuke oli juba selgelt märgatav. Aeg-ajalt silitas ta seda hellalt ja kogu ta olemus väljendas sisemist sära.
Tagasiteel ta vaikis. Paul üritas nalja visata, vaatas talle sügavalt silma ja ei suutnud Svea meelolumuutust mõista ega taibata, millest ta mõtleb. Kaua aega kõnniti vaikuses. Siis äkki Svea küsis vaikse häälega:
„Kas ka meist võiks kunagi perekond saada?“
Ta vaatas tähelepanelikult noormehele otsa.
Paul vaikis. Sellist pööret polnud ta küll osanud oodata. Ta oli kogu nende lahus oldud aja Sveast unistanud, kuid abiellumise mõtet polnud tal küll pähe turgatanud.
„Kas abiellumise mõte on sulle vastuvõetamatu?“ ei suutnud Svea rahuneda. „Mina küll unistan perest ja lastest. Kui sulle see oluline pole, võiksid sellest kohe teada anda. Ma ei taha aega kaotada...“
Nende mõlema meelolu oli rikutud. Pauli puhkuse lõpuni oli jäänud veel kaks päeva. Seekord jätsid nad kiiresti hüvasti.
Suve alguses sünnitas Laura imekena tütrekese, kes oli nagu isa suust kukkunud ja augusti lõpus nad ka abiellusid. Nende pulmas sai Svea tuttvaks Laura kauge sugulase Aivariga. Midagi erilist mehes polnud. Pauliga ei andnud teda võrreldagi, aga kurameerimisest Svea keelduma ei hakanud. Ükskõik, kui valusad jäävad mälestused esimesest armastusest, aga elu läheb edasi. Poole aasta pärast Svea ja Aivar abiellusid.
Svea töötas kaks aastat ühe ajakirja peatoimetajana.  Ta karjäär sujus äärmiselt ladusalt, mida ei saanud öelda aga naise pereelu kohta. Pärast kolme kooselatud aastat nad lahutasid.

Ootamatu seos
Ühel päeval anti Sveale ülesanne intervjueerida üht linna mõjukamatest naistest, kes juhtis suurt naistepesukaupluste ketti. Svea oli enne nende kohtumist väga närvis, kuid intervjueeritav osutus väga meeldivaks daamiks. Edukal ärinaisel oli suurepärane huumorimeel, ta oli palju lugenud ja tema seisukohad traditsiooniliste soorollide koha pealt olid ebastandardsed. Nii nagu ka arusaamad peresuhetest. Intervjuu lõppedes olid neist peaaegu et sõbrannad saanud.
Kuu aja pärast helistas uus tuttav Sveale.
„Svea, üks inimene palus teid kogu südamest tervitada!“
„Väga meeldiv. Ja kes siis?“
„Minu vend, Paul Saarik. Kas mäletate veel teda?“
Svea muutus näost kahvatuks ja tundus, et isegi ta hingamine hetkeks seiskus. Paul, tema Paul, ta elu armastus ja suurim kaotus...
„Annan teile Pauli numbri. Helistage talle kindlasti, ta ootab.“
Sellega nende jutuajamine lõppes.
Kogu ülejäänud päeva mäletab Svea häguselt. Ta tuletas meelde oma noorust, merd, esimest armastust... Möödus veel üks päev ja seejärel suutis ta end lõpuks kokku võtta.
Paul tundis ta hääle kohe ära. Mõnda aega vaikiti, sest kumbki ei suutnud oma mõtteid selgelt väljendada, neid sõnadesse panna. Esimesena hakkas rääkima Paul. Svea otsekohesus oli teda tookord hirmutanud, ta polnud veel pereeluks valmis ja ei teadnud, kuidas kallima sõnadele reageerida. Ka tema oli kahe aasta pärast abiellunud, kuid nende suhe lagunes peagi.

Uus võimalus
Nädala pärast Svea ja Paul kohtusidki. Nad seisid bussijaamas teineteise vastas käest kinni hoides, julgemata lausuda sõnagi. Nende silmist oli võimalik välja lugeda nii armastust, valu, kui ka hirmu uue kaotuse ees.
„Ja pool aastat hiljem me abiellusime sinu isaga. Selline lugu siis, tütreke.“
„Ja siis sündisin mina?“ küsis Siret. „See on uskumatu!“
Svea vaatas naeratades tütre poole ja ei suutnud ära imestada, kuivõrd sarnane ta kallis laps Paulile oli. Temast kiirgas sama palju rõõmu, avatust ja südamesoojust.
„Ema, seda lugu ei jutusta ma küll eales mitte kellelegi! See on nii... intiimne.“

Svea jutu pani kirja
Eliise Mäesalu