Saatus: Armuke ja abikaasa võivad ühe mehe ellu mahtuda küll

Saatustest ja eesti elust kumavad erinevates variantides läbi ikka ühed ja samad aktsendid: naised vihkavad oma meeste armukesi, armukesed jälestavad abielunaisi, ja mehed itsitavad pihku.

Kõlab banaalselt, aga mina keelitaksin kõiki: ärge mõistke kohut, et seda teie enese üle ei mõistetaks. Keegi ei tea, kuhu saatus pöörab – täna oled naine, homme armuke, või vastupidi. Olen seda kõike omal nahal kogenud, sestap tean, mida räägin.

Korralik abielunaine
Mina olin õnnelikult abielus üheksa aastat. Kui paari läksime, olin 26-aastane, mu mees kõigest üheksateist. Muidugi vaadati meie vanusevahe peale kõõrdi, aga meile läks kelle tahes arvamus vähe korda.
Kui tagasi mõelda, siis oh jumal, kui korralik abielunaine ma olin! Kannatlik,  ideaalne ümmardaja, truudusest ei maksa rääkidagi. Kasisin ja vaaritasin, hoidsin ennast ja kodu hiilgevormis, sünnitasin nelja aasta jooksul kaks last. Ka mehe kohta polnud mul iialgi laitvat sõna öelda – teenis piisavalt raha, oli hea ja hoolitsev isa, ideaalne armuke.
Loomulikult suhtusin vallalistesse naistesse üleolevalt, isegi põlgusega. Olin mihkel neid pidama jultunud l-ideks, südametunnistuseta perelõhkujateks, meeste rahakottide tühjendajateks. Viimastele, sealjuures ka oma armsale abikaasale, andsin kõik patud andeks, sest voodis jätkus teda minulegi piisavalt. Murravad truudust – no õige asja, on teised ju looduse poolest polügaamiid! Niikuinii tuleb õige mees ikka tagasi oma naise juurde, nagu minu omagi.
Kõik oli normis, kuni pühitsesime kaheksandat pulma-aastapäeva, mina siis  seega 34, tema 27. Siis panin tähele, et mu nunnukesega (nagu teda vahest kutsusin) hakkab midagi juhtuma. Muutus teine närviliseks, jäi vahest ette teatamata ja kahtlaselt kauaks kodust ära, arupärimistele vastas tõredalt, või kadus uuesti teadmata ajaks ja teadmata suunas. Sellele poleks ma nii väga tähelepanu pööranudki – noh, hakkab meheks saama, las natuke möllab, kogub enesekindlust. Aga siis ütles ta suisa välja, et tal on minust kümme aastat noorem armuke, ja vat seda ei kavatsenud ma enam välja kannatada.

Elumerel üksipäini
Kannatasin ligi aasta, kaaludes täie asjalikkusega, kas tasub millelegi loota või kohe lahutada. Siis tulingi järeldusele, et naised kardavad lahutust omaenese nõrkuse pärast, hirmust, egoismist. Mina pole papist plika – surusin maha kõik oma foobiad ja emotsioonid, otsustasin, et ei kavatse talle enam mingiks tagavaralennuväljaks olla. Ning lahutasin, tõstsin oma nunnukese välja. (Kuulu järgi on ta nüüdseks ka armukesest lahti ja üsna põhja lähedal.)
Mina elasin kolm aastat päris üksi. See tähendab – ainult lastele. Nende koolimurede ja rõõmudega, oma tööprobleemidega. Elul polnud häda midagi, ainult seksist tundsin kohutavat puudust. Pakkumisi oli meeste poolt ülearugi, aga valida suuremat polnud. Vaatasin ja katsetasin poissmeestega, olgu põliste või lahutatutega – enamasti osutusid nad kesise välimusega kompleksipuntraiks, impotentideks või lihtsalt lorudeks. Mulle sellised teisesordilised ei kõlvanud. Aga esimene või kõrgem sort kõndis ringi rõngastatult, ja neid olin mina kui intelligent ja moralist ju alati puutumatuiks pidanud. Mind oleks alandanud niisugused tagaselja-tiitlid nagu rivaal, perelõhkuja, armuke. Seega suluseis...
Nõnda siis piirdusin sõprade, kolleegide ja laste seltskonnaga, reisisin palju, lugesin, tegelesin volilt oma hobi – maalimisega. Pärast neljakümnendat sünnipäeva leidsin, et aeg on maha rahuneda – millele minu eas ikka enam loota. Aga ometi oli saatusel mulle veel midagi varuks.

Armukese rollis
Ühel uhkel vastuvõtul tutvusin omavanuse mehega. Alguses ta ei avaldanud mulle kuigi palju muljet, aga kui olime paar kuud suhelnud, mu arvamus muutus. Otsustasin, et miks mitte proovida pärast ligi nelja-aastast nunnaelu. Kutsusin ta enese koju külla ja meist said armukesed.
Voodis oli ta mu “kadunud” nunnust tunduvalt viletsam, aga inimesena võrratu – heatahtlik, hoolitsev, heldemeelne. Kuigi elasime teineteisest oma paarisaja kilomeetri kauguses, võis esimese kutse peale kohale tulla kas või südaööl. Remontis meie korteri ära, tegi kalleid kingitusi. Täitsa unistuste mees, nii et hakkasin juba tõsiselt kooselust mõtlema. Aga pärast poole-aastast suhtlemist tunnistas, et on abielus!
Muidugi oli see üsna “puuga pähe”, aga kohe tabasin end mõtlemast nagu tüüpiline algaja armuke: selge – tema naine on kindlasti igavene nõid, aga tema ise lihtsalt kullatükk... Küll mina ta selle tulehargi käest päästan!
Vahepalaks: küll meie, naised, oleme ikka ohmud, olgu 17-selt või 40-selt! Miks me küll arvame, et mees meid vähem või rohkem armastab kui mõnda teist! Teda võlub teine naine lihtsalt sellepärast, et ta on teistmoodi. Abielus muutub oma naine mehele nagu mingiks ühisvaraks – nagu maja ja auto, harjunud majapidamine, sugulased, lapsed. Armuke aga on positsiooni element kaasaegses ühiskonnas, salajane potentsitest, uinunud aistingute värskendaja. Nad ei välista ju üksteist, vaid täiendavad! Ja ei peaks üksteist vihkama, vaid hoopis toetama.

Solvumise asemel kohanemine
Jah, solvav on möönda, et sa polegi talle see ainuke, aga see on tänapäeva reaalsus, millega ei tuleks võidelda, vaid kohaneda. Ideaalis peaks mehi rohkem olema, siis poleks seda hirmsat konkurentsi. Aga olukord on nagu ta on: häid mehi on vähe, nood on abielus, aga meid, vabasid tädisid, on  lõpmata hulk! Miks me ei võiks siis sõbralikult kokku leppida, et jätkuks kõigile?! Mõelge vaid, kui õnnelikuks teeks see meie meeste paremiku!
Nägin ju, kui õnnelik oli minu oma. Ja mul ei tulnud mõttessegi ultimaatum: kas mina või tema! Ammuks veel minna tema naise juurde skandaalitsema. Too elas õndsas usus, et on oma mehe ainuomanik. Ja kui aasta pärast teada sai, et oleme “abielus kolmekesi”, ei teinud ta seda ka minuga. Mis oli väga arukas: polnuks see mina, olnuks keegi teine. Minuga polnud vähemalt seda hirmu, et ma veel lapsi sünnitama hakkaksin. Aga olnuks mehe armuke mõni noorem...
Veel aasta elasime “kolmekesi”, aga hiljuti tegin otsuse: aitab! Naiste solidaarsusest andsin ta vabaks – ütlesin, et otsigu nüüd mõni noorem. Sest see mees näeb nii noor välja, et võib vabalt 20-aastase saada. Veensin end, et õnne ei tohi liiga palju tahta – võib ära uputada... Ta puikles küll, aga läks.

Elutark järeldus
Maailm on karm, ja naiste suhtes ebaõiglane – mis parata. Aga vaadake – loomariigis kisklevad isased emaste pärast, mitte kunagi vastupidi. Ja emased aktsepteerivad isase valikut, nad ei torma “pruuti” lõhki kiskuma. Naised võiksid sellest õppust võtta. Üks meist ihkab kodukollet, teine lapsi, kolmas  lähedast hinge, neljas kuuma seksi. Ja seda kõike annavad meile meie korralikud, paraku peamiselt abielus mehed. Andke neilegi siis seda, mida nad tahavad, ja ärge nõudke neilt rohkemat, kui neil anda on.
Nende seaduslikele naistele soovitaksin sedasama. Kui teil on juba kaelakandvad lapsed, aga mõnel teisel veel pole – no mis siis, kui teie mees ka teda õnnestab. Kui ta on veel küllalt kobe, oma lapsed juba suureks kasvatanud, suudab kasvatada mõne veel! Tegelikult on meie korralikud mehed ju meie iibefond – neid tuleks igati poputada ja hoida, anda neile võimalus mitmeks koduks, selle asemel, et nad kohvritega ukse taha tõsta ja põhja lasta. Seal on neid juba niigi küll.
Truudus on ilus asi, sest ta on unistus – tegelikkuses tuleb teda harva ette. Sellepärast soovitaksin abielunaistele: kui teile on langenud osaks õnn saada oma valdusse üks igati mehe moodi mees, siis olge õnnelikud juba puhtalt selle üle, et nii juhtus, ärge pange teda ketti. Armukesed rõõmustagu oma kirglike ööde ja kallite kingituste üle, ärgu katsugu jõuga võõrasse kapsaaeda tungida või seda koguni omaks teha. Kõiki teisi daame tahaksin keelitada: ärge ajage asju mingite teisesordilistega, heidikutega; kui korralikku ei leia, siis ainult abielumeestega. Ja pidage meeles: nemad on meie kullafond, rahvuslik vara, neid tuleb igati hoida ja ümmardada. Kannatlikkust teile kõigile, arukust, leplikku meelt, ja palju armastust!

Getteri jutu pani kirja
Dolores Tamm