Saatus: „Ei seda tea me keegi, mis elu tuua võib...”

08.07.2018 21:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
3
Foto:

Kuna olude sunnil kasvasin üles ema ja vanaema käe all, unistasin juba põlvepikkusena sellest, kuis suureks saades naise võtan, ­maja ehitan, nii suure ja õnneliku pere loon, ­nagu oli mu parimal ­lapsepõlvesõbral. Oh ­seda lapsemeelt...

Nii ohkas vanaema helde-lahke, kui oma südameasjust temale rääkisin, muidugi mõistmata tema igavest „ei seda tea me keegi, mis elu toob...” Tema eluküünla kustumine kahjuks juba siis, kui olin kolmandas klassis, oli mulle kohutav tragöödia. Aga seda enam oma unistustest kinni hoidsin, siis veel päris taipamata, et vastupidiselt minu arusaamale ainult ise enesele midagi „tuua”, hakkaski seda tegema elu.
Ema oli loomult karm ja kinnisevõitu inimene, ja mis mõttevahetusi meil saigi olla – kogu mu kooliaja pidas ta medõena mitut töökohta korraga. Põhiliselt olin ühe naabritädi hooleks, nii 12-13selt juba põhiliselt enese. Selle eest emale muidugi tänu, et ta mind lapsest peale tagant sundis kõike ise tegema, ise vastutama. Ühest küljest ilmselt küll liiga naiivne ja lapsemeelne, teisalt sain vara täiskasvanuks. Mu keskkooli viimases klassis võttis ema enesele elukaaslase, kes oli mulle äärmiselt vastumeelne, ja mina temale.
Plaanisin kodust (kus käis pidev sõda) lahkumist niigi juba enne küpsustunnistuse saamist, sest olin neile lihtsalt tüliks. Kui ema siis kord mu peale lausa karjus, et “nüüd oled suur mees ja aeg oleks omateed minna”, siis seda ei võinud ma lasta enesele teist korda öelda.

Iseseisva elu algus lausa vaimustas
Hakkasin kutsekoolis õppima teedeehitust, õhtuti tegin kõikvõimalikke lisatöid. Esialgu elasin ühikas, kui ametitunnistuse kätte ja kindla töökoha sain, üürisin ühetoalise korteri. Samasse kortermajja, minust korrus allpool, sai samaväärse üks Johanna, kes oli üles kasvanud Keila lastekülas. Esimestest teretamistest sõpruseni jõudsime nagu iseenesest pärast seda, kui ta kord paanikas mult abi otsima tormas, sest „üks toru hakkas purskama”.
Sellest kasvas välja imeilus suhtlemine. Muidugi kiindusin temasse järjest tugevamini, kuigi armastusest me mõistagi ei rääkinud, või kui, siis oma lemmikraamatute ja koos vaadatud kino-teatrietendustega seoses. Jussil (nagu teda koolis olla kutsutud ja mis mullegi enesestmõistetavaks sai) seisis siis veel ees oma ametikooli viimane kursus. Selle suvega kasvasime väga kokku ka tänu sellele, et polnud meil kummalgi lähedasi. Õigemini – temal oli mingi rikas tädi, kes teda aegajalt vaatamas (ja manitsemas) käis – et tüdruk ikka korralikult elaks. Juss kartis teda ja mina talle ei meeldinud. Mõõtis mind hoiataval ilmel, nagu haistaks minus potentsiaalset ohtu.
Kahjuks lõppes see hunnitu aeg sellega, et sügisel tuli mul kroonut teenima minna, Narva lähistele. Tragöödia oli see muidugi, aga need esimesed ja ainsad suudlused ja embused hüvasti jättes, koos tõotustega „eks – jääme kokku”, lubasid loota kõige helgemale homsele. Mina olin siis 21aastane, Juss 19.

Ent järgmine aasta hävitas kõik unelmad
Algul meil mobiile veel polnud (90ndate keskel), aga varsti saime, nii et muudkui rääkisime ja kirjutasime. Kirjas ikka kergem oma tundeid avaldada, nii et varsti tegime juba neid plaane, kuis naastes tema juurde tulen, siis hakkame majaehitamiseks raha teenima jne. Paariminekust ei tarvitsenud rääkida – see tundus enesestmõistetav sõnadetagi.
Pärast viiekuist lahusolekut pidi Juss mind vaatama tulema, aga ei tulnud. Olin suisa nõutu, kui ta järgnevatel nädalatel kättesaamatuks jäi, ja siis hakkas saatma vaid mõnesõnalisi teateid, et on igat ja ärgu ma pahandagu, kui ta mõnda aega ei kirjuta. Kuni asi lõppes tema pika kõnega: ta teab küll, et olen seal leidnud mingi venelanna, ei hakka mind enam tülitama. Ärgu ma temagi pärast muretsegu, parem ütleme sõbralikult hüvasti, sest on talgi teine, kellega lähiajal abiellub.
Ei suutnukski midagi vastata, sest see oli nagu haluga pähe. Sain isegi palaviku, kartsin, et lähen lolliks. Nädala lamasin laatsaretis, mis aitas end lõpuks kokku võtta, tõdemaks: sedasi siis ongi selle „elu toomisega”... Sellisest põrgust on aimu vaid mõnel, kes ise midagi sellist läbi teinud. Ei kahetse, et jõudsin kindlale otsusele Jussi enam mitte iial otsida. Turgutuseks alandus ja solvumus sellest, et ei andnud enesest elumärki enam temagi.



Kuni minevik taas olevikku lõikus
Pühkisin pealinnatolmu jalgelt. Seadsin end sisse Viljandimaale, Läti piiri äärde, kus üks kroonusõber vanematelt pärit talu üles kõpitses. Aasta hiljem ostsin naabrusest samaväärse, mille kosutamine oli üksiti hingekosutuseks. Ühe naabrivana eeskujul hakkasin mesilasi pidama jne. Mälestused kummitasid ikka, aga mitte enam tapvalt. Kuni paar aastat hiljem üks Jussi toonane kursuseõde mu üles otsis.
Tema tungival palvel saime kokku. Sellel jutuajamisel kuuldud info oli vapustavam kui mis tahes fantaasiad. Lühidalt: Juss sai tütre, ent elas vaid mõne kuu koos mingi tädi sokutatud mehega, kes osutus elajaks inimnahas, kuni too õnneks ise minema putkas. Jussil pole lapsega pidevat ulualust, tööl saab ju vaid pisteliselt käia, pole pea ühtegi aitajat, ja tädi ei taha neist enam midagi kuulda... Aga mis kõige hullem – Juss on ahastusest ohtlikult tipsutama hakanud, muutunud inimpõlglikuks, isegi too­reks – tema, eriti aga lapsekese pärast on tõeline hirm.
Järgnevalt juhtis mind nagu autopiloot, ja piiritu haletsus, kui ta üsna väikese vaevaga kätte leidsin. Ausõna – oleksin ma teda kuskil juhuslikult näinud, poleks ära tundnud. See polnud enam mu unelmate Juss, vaid temast justkui aastat 10 vanem Johanna, heitunud, elust kõvasti räsitud, ilmetu naine. Ei pannud vastu, kui talle teatasin, et nüüd lihtsalt viin nad kaasa – koos tema väikese ingliga, kes polnud veel kolmenegi.
Ei kulunud aastatki, kui (koos meedikute pingutustega) ta taas ellu ärkas, sai mu mõttekaaslaseks, asjalikuks ja tegusaks toetajaks kõiges. Ise mõistsin alles siis, kui väga teda armastan. Aasta pärast abiellusime, nutikast Ingast sai mu armas tütar, paar aastat hiljem sündis poeg – kui olime just maja pea täiesti katuse alla saanud.
Mina ei küsinud talt iialgi vahepealse, lahus oldud aja ega tema elukäigu kohta. Naise seda kinnitust uskusin küll, et meie lahkuviimise sepitses too tädi, kes mind ei sallinud, mingiks kahtlaseks paljasjalgseks pidas ja talle „rikka” mehe sokutas. Peaasi – lõpuks ometi söandasime teineteisele tunnistada, et ikkagi tegime teoks selle, millest kunagi unistasime.

Ent vanad tondid nõudsid ikkagi oma...
Järgnes kuus aastat elu ülesmäge. Mu mesindus edenes korraliku äri tasemel, teenisin tublisti lisa ka teetöödel. Johanna pidas maja ja edendas mee turustamist Lätimaal. Ingast kasvas arukas ja töökas väikepreili, mitmeti isegi anderikas, agarast marakratist Ivar pidas pärast 1. klassi jõudmist meid kahekesi uhkusega „meesteks majas”. Rääkisime kolmanda lapse saamisest, aga paraku muutus Johanna ses asjas tasapisi leigemaks.
Mingist ajast hakkasid minevikuvarjud kummitama mu unenägudes, aga ilmsigi tegi ärevaks, et Johannale meeldis aina sagedamini Lätis käia, sinna ikka pikemaks jääda, et ta lapsi, eriti Ingat, pigem tõrjus kui hellitas. Kuni polnud enam võimalik selle kohta mitte aru pärida, ja ta vastus oma ootamatusega rabas mu üle aegade taas jalust. Solvunud võtmes pikk sõnavõtt sellest, et on küll tänulik selle eest, et ta „lihtsalt haledusest üles korjasin”, et ta on ju püüdnud mu meele järele olla ja nüüd võiksin talle ka rohkem lihtsalt hõlpu lubada... Siis taipasin, et ta on joonud.
Õigesti arvasite – juba lähiajal avastasin, et tal otse meie koduski „varusid” peidutatud oli... Kohe nõudsin kategooriliselt: läki arsti juurde, kuni pole hilja. Kahjuks sai sellest õli tulle – ta „võttis vabalt”, isegi laste kuuldes-nähes. Eriti sai lausa sajatusi Inga, kes keelitas ema mitte aina kodust välja kippuma. Minu palved olid nagu hüüdmine tormituulde – naine teatas uhkelt, et ta pole mingi joodik, et peaksime teda lihtsalt usaldama, mitte ahistama (?).
Kuni üks suur tüli sai jubedaks traumaks lastele. Umbjoobes ema teatas: ongi hea, kui ta ära sureb – mina võin siis „need sigitised” lastekodusse anda ja lõpuks õnnelikult elada. Sellega ehmatas ta ilmselt ennastki – pärast seda sai tast täiskarsklane umbes kolmeks kuuks.
Tõestamaks, et just usaldan, ei ahista, saatsin ta Lätti asju ajama. Sealt tagasi tõin ta tuhana – Johanna oli Riias (kuhu ta üldse ei pidanud minema) perroonil libastunud ja elektrirongi all hukkunud. Muud ei suuda sellest rääkida, ent olen tänini veendunud: ta „libastus” tahtlikult...
Laste pärast püüdsin küll püsti püsida, ent ei suutnud rääkida, toimetasin nagu zombi. Kunagi ei kao kõrvust, kuis 17aastane Inga, kord mulle käe õlale pannud, ütles: „Pole midagi, isa, nüüd hakkame rahulikult elama.” Kujutleda vaid: nii lohutab täismehest kasuisa laps, kes ise jäi ilma lihasest emast...
¤ ¤ ¤
Et järgneva kolme aastaga seda tugevamini ühte kasvasime, on tõepoolest peamiselt laste teene, mille eest neile surmatunnini tänulik olen. On tasapisi ikka rohkem jõudu neile selle tõestamiseks. Sellele pole enam midagi parata, et südametunnistus jääbki küsima: miks ma küll ei osanud oma unistusi ise teoks teha, lastes ikkagi elul enesele „tuua”?

Raimondi jutu pani kirja
Imbi Käbi

Vaadatud 1075 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Men

Suhtes peab ikka olema jah 2 armastavat poolt. Eks neid ikka ole kus ükspool teist lihtsalt kasutab nahaalselt ära.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi